Читать книгу Emotsionaalne intelligentsus - Daniel Goleman - Страница 15

Elu on komöödia neile, kes mõtlevad,

ja tragöödia neile, kes tunnevad.

HORACE WALPOLE

Oli 1963. aasta kuum augustipärastlõuna. Just sellel päeval pidas vaimulik Martin Luther King Washingtonis inimõiguste eest võitlejate marsil oma kuulsa kõne, milles refräänina korduvad sõnad: „Ma unistan...” Selsamal päeval otsustas äsja vanglast tingimisi vabastatud retsidivistist murdvaras Richard Robles, kes oli kandnud kolmeaastast karistust rohkem kui saja heroiinisõltuvuse rahastamiseks toime pandud sissemurdmise eest, et ta teeb veel ühe otsa. Hiljem väitis Robles, et tahtis kuritegelikust elust loobuda, kuid tal oli oma pruudi ja nende kolmeaastase tütre jaoks hädasti raha vaja.

Tol päeval murdis ta sisse korterisse, mis kuulus kahele noorele naisele – 21-aastasele Janice Wylie’le, kes töötas ajakirjas Newsweek, ja Emily Hoffertile, 23-aastasele algkooliõpetajale. Kuigi Robles valis selle korteri New Yorgi šikis Upper East Side’i linnaosas just seetõttu, et arvas selle tühja olevat, oli Wylie siiski kodus. Robles ähvardas teda noaga ja sidus ta kinni. Kui varas hakkas lahkuma, jõudis ka Hoffert koju. Et oleks kergem põgeneda, otsustas Robles ka tema kinni siduda.

Aastaid hiljem jutustas Robles, kuidas Janice Wylie olevat teda Hofferti kinnisidumise ajal hoiatanud, et sedapuhku ta karistamata ei pääse. Mehe nägu olevat tal meeles ja ta aitaks politseil tema jälgi ajada.

Robles, kes oli andnud endale lubaduse, et see jääb tema viimaseks murdvarguseks, sattus paanikasse ja kaotas enesevalitsuse täielikult. Ta haaras hullunult limonaadipudeli ja tagus naisi, kuni need teadvuse kaotasid, siis aga, raevu- ja hirmuhoos, lõi ta neid ikka uuesti ja uuesti kööginoaga. Kakskümmend aastat hiljem sellele hetkele tagasi vaadates kurtis Robles: „Mul jooksis juhe lihtsalt kokku. Mul lõi peas kõik täiesti segi.”

Roblesil on olnud palju aega, et neid nappe ohjeldamatu raevu minuteid kahetseda. Selle raamatu kirjutamise ajal, kolm aastakümmet hiljem, on ta endiselt vanglas „karjäärinaiste mõrva” eest, nagu seda roima on nimetama hakatud.

Seesuguste emotsionaalsete plahvatuste puhul on tegu neuronaalse kaaperdamisega. Tõenäoliselt kuulutab sellistel hetkedel üks limbilise aju keskus välja hädaolukorra, rakendades kogu ülejäänud aju oma edasilükkamatu probleemi lahendamise teenistusse. Kaaperdamine on välkkiire, selline reaktsioon vallandub otsustava hetke võrra enne, kui mõtleval ajul, uuskoorel, on võimalus saada toimuvast üldpilt, rääkimata sellest, et otsustada, kas nii teha on tark. Sellise kaaperdamise puhul on iseloomulik, et kui hullusehetk möödub, ei saa meeletuse toimepanijad aru, mis neid oma võimusesse haaras.

Niisugused kaaperdamised ei ole sugugi ainult üksikud kohutavad juhtumid, tulemuseks karjäärinaiste mõrva taoline jõhker kuritegu. Vähem hukatuslikus vormis – kuid sugugi mitte vähem intensiivselt – juhtub seda meiega üsna sageli. Tuletage meelde, millal te viimati kellegi, kas abikaasa või lapse, võib-olla aga mõne autojuhi peale sedavõrd raevukalt viha välja valasite, et hiljem, kui oli aega mõelda ja tagasi vaadata, tundus teie käitumine teile täiesti kohatuna. Suure tõenäosusega oli ka siis tegemist kaaperdamisega, neuronaalse vallutusega, mis, nagu me varsti näeme, saab alguse mandelkehast, ühest limbilise aju osast.

Kuid iseenesest ei pea limbilised kaaperdusjuhud olema vaid negatiivsed. Kui mõni nali meis naerupurske vallandab, on samuti tegemist limbilise reaktsiooniga. Sama juhtub ka erakordse rõõmu hetkedel. Kui Dan Jensen pärast mitut dramaatiliselt nurjunud katset olümpiavõitjaks tulla 1994. aasta taliolümpial Norras lõpuks 1000 meetri kiiruisutamises kuldmedali võitis (nagu ta oma õe surivoodil oli lubanud), oli tema naine nii erutatud ja rõõmus, et ta tuli kibekähku uisuraja ääres valves olnud arstide hoole alla toimetada.