Читать книгу Emotsionaalne intelligentsus - Daniel Goleman - Страница 7

Viimasel kümnendil on halbadest uudistest hoolimata seninägematult kasvanud ka emotsioonide alaste teadusuuringute maht. Kõige dramaatilisemad on pilguheidud töötavale ajule, mis on saanud võimalikuks tänu piltdiagnostika uuenduslikele meetoditele. Esmakordselt inimajaloos on tulnud nähtavale see, mis oli alati olnud sügavalt saladuslik: kuidas see keerukas rakukogum täpselt tegutseb, kui me mõtleme ja tunneme, fantaseerime ja und näeme. Neurobioloogiliste andmete tulv võimaldab meil selgemalt kui kunagi varem mõista, kuidas aju emotsioonikeskused meis raevu või pisaraid esile kutsuvad ning kas ja kuidas õnnestub ohjata aju iidsemaid osi, mis panevad meid nii sõdima kui ka armastama. Selline enneolematu teadlikkus meie emotsioonide toimemehhanismidest toob päevavalgele ka meie kollektiivse emotsionaalse kriisi värsked leevendusvahendid.

Ma pidin selle raamatu kirjutamisega ootama tänaseni, et teadusesalve oleks kogunenud piisavalt rikkalik saak. Süvaarusaam tunnetest on meieni nii hilja jõudnud seepärast, et teadus on aastate jooksul pidanud tunnete osa vaimuelus üllatavalt tühiseks ja jätnud emotsioonid teaduslikus psühholoogias peaaegu avastamata maaks. Sellesse tühimikku voolas ohtralt raamatuid eneseabist, heasoovlikke nõuandeid, mis parimal juhul toetuvad kliinilisele kogemusele, kuid millel on nõrk teaduslik alus, kui seda üldse on. Nüüd suudab teadus lõpuks öelda nendes pakilistes ja keerulistes, psüühika kõige irratsionaalsemat osa puudutavates küsimustes oma kaaluka sõna sekka, kaardistada üsna täpselt inimsüdant.

See kaardistamine on väljakutseks neile, kes pooldavad kitsast lähenemist intelligentsusele, väites, et IQ on geneetiliselt määratud ja elukogemused seda ei muuda ning et meie saatus on suures osas määratud meie võimetega. Nii jäävad aga tähelepanuta hoopis põletavamad küsimused: mida annaks muuta, et aidata meie lastel elus paremini hakkama saada? Missugused tegurid on mängus näiteks siis, kui kõrge IQ-ga inimesed peavad rabelema, et pinnal püsida, aga keskmise IQ-ga saadakse üllatavalt hästi hakkama? Mina väidan vastu, et tihti peitub erinevus oskustes, mida selles raamatus nimetatakse emotsionaalseks intelligentsuseks ja mille alla kuuluvad näiteks enesekontroll, innukus ja püsivus ning oskus ennast motiveerida. Nagu hiljem näeme, võib neid oskusi lastele õpetada, andes neile nii paremad võimalused selle intellektuaalse potentsiaali kasutamiseks, mis neile geneetilisel loteriil loosiga tuli.

Selle võimaluse kohal terendab tungiv moraalne kohustus. Käes on aeg, mil ühiskonna koelõimed järjest kiiremini rebenevad ning isekus, vägivald ja tigedus mädandavad kõike head meie ühises elus. Emotsionaalse intelligentsuse tähtsust tõestav argument toetub tunnete, iseloomu ja moraalsete instinktide vahelisele seosele. Järjest rohkem on tõendeid, et fundamentaalsed eetilised tõekspidamised meie elus põhinevad emotsionaalsetel võimetel. Esiteks, impulss on emotsiooni vahendaja, kõikide impulsside allikas on aga tunne, mis otsib väljundit tegudes. Need, kes on impulsi meelevallas, kellel puudub enesekontroll, kannatavad moraalipuudulikkuse all – võime taltsutada impulssi on tahte ja iseloomu aluseks. Samal moel peitub altruismi juur empaatias, võimes teiste emotsioone lugeda, kuid saamata aru teiste vajadustest või meeleheitest, ei hooli me kellestki. Ja kui üldse on kaks meie ajale hädavajalikku moraalset hoiakut, siis on nendeks enesekontroll ja kaasatundmine.