Читать книгу Emotsionaalne intelligentsus - Daniel Goleman - Страница 19

Eelkirjeldatud alateadlikud seisukohavõtud on meie emotsionaalsed mälestused, mida säilitatakse mandelkehas. LeDoux’ ja teiste neuroloogide uurimistöö viitab sellele, et pikka aega limbilise süsteemi võtmestruktuuriks peetud hipokampus tegeleb rohkem tajutud andmete registreerimise ning neist arusaamisega, kui emotsionaalsete reaktsioonidega. Hipokampuse peaülesanne on luua tihe kontekstimälu, ilma milleta ei ole emotsionaalset tähendust; just hipokampus tunneb ära, et karu loomaaias on midagi muud kui karu teie koduõuel.

Hipokampus peab meeles kuivad faktid, mandelkeha aga säilitab nende faktide juurde kuuluva emotsionaalse värvingu. Kui me üritame üherealisel maanteel teisest autost mööda sõita ja pääseme üle noatera laupkokkupõrkest, siis hipokampus salvestab selle sündmuse üksikasjad, näiteks: millise maanteelõiguga oli tegemist, kes olid meie kaasreisijad, milline see teine auto välja nägi – kuid just mandelkeha on see, mis meis edaspidi alati ärevust tekitab, kui püüame samasugustes tingimustes möödasõitu teha. Nii nagu LeDoux ütles: „Ilma hipokampuseta ei tunneks te oma nõbu ära, kuid seda, et tegelikult pole seesama nõbu teile kunagi meeldinud, annab teada mandelkeha.”

Aju kasutab lihtsat, kuid kavalat meetodit emotsionaalsete mälestuste eriti jõuliseks salvestamiseks – sama neurokeemiline alarmsüsteem, mis seab keha eluohtlikes kriisiolukordades kas võitlus- või põgenemisvalmis, söövitab selle hetke elavalt mällu.^[8.] Stressi korral (või ärevusest, eeldatavasti isegi rõõmust tingitud tugevast erutusest) vallandab ajust neerupealistesse kulgev närv adrenaliini ja noradrenaliini erituse, mis mööda keha laiali paiskudes seavad selle valmis ohuolukorraga toimetulemiseks. Need hormoonid aktiveerivad uitnärvi retseptoreid; uitnärv aga edastab aju teateid südametegevuse reguleerimiseks ning viib adrenaliinist ja noradrenaliinist vallandatud signaalid ka ajju tagasi. Enamik neist signaalidest jõuab mandelkehasse, kus nad aktiveerivad neuronid, mis omakorda annavad aju teistele osadele märku, et see, mis juhtub, tuleb eriti hoolikalt meelde jätta.

Tundub, et mandelkeha selline erutumine söövitab eriti jõuliselt mällu enamiku emotsionaalse erutuse momente – seepärast näiteks mäletame me suurema tõenäosusega, kus oli meie esimene kohtamine või mida me parajasti tegime, kui kuulsime teadet kosmosesüstik Challengeri plahvatusest. Mida erutatum on mandelkeha, seda tugevam jälg jääb; elus meid kõige enam hirmutanud või erutanud kogemused on ka kõige püsivamad. See tähendab, et tegelikult on ajus kaks mälusüsteemi: üks lihtsate faktide talletamiseks, teine emotsionaalselt laetud faktide tarvis. Loomulikult on emotsionaalsete mälestuste süsteemil evolutsioonis eriti sügav mõte, kuna see tagab, et loomad talletavad ohtlikke või meeldivaid asju erakordse eredusega. Kuid tänapäeval võivad emotsionaalsed mälestused osutuda eksitavateks teejuhtideks.