Читать книгу Emotsionaalne intelligentsus - Daniel Goleman - Страница 20

Üheks seda tüüpi neuronaalsete hoiatussignaalide puuduseks on see, et mõnikord, kuigi mitte just sageli, on mandelkeha poolt saadetud pakiline teade meie muutlikus inimühiskonnas oma aja ära elanud. Emotsionaalse mälu säilitajana sirvib mandelkeha talletatud kogemusi ja võrdleb praegu toimuvat varem juhtunuga. Tema võrdlusmeetod on assotsiatiivne: kui üks praeguse olukorra põhielementidest langeb kokku varasemaga, võib ta öelda „klapib!” – seepärast see ühendus teinekord räpakalt töötabki: tegutsetakse enne lõpliku kinnituse saamist. Meilt nõutakse meeleheitlikult, et me reageeriksime praegu samal moel, nagu meisse kaua aega tagasi sisse söövitati; mõtete, tunnete ja reaktsioonidega, mis omandati võib-olla ainult kaudselt sarnastes olukordades, kuid mis puudutasid meid siiski nii lähedalt, et alarmeerisid mandelkeha.

Nii võib endist jubedate haavade lõputust voolust traumeeritud rindeõde aastaid hiljem lahingusituatsiooni reaktsiooni kordusena tabada hirmu-, vastikuse- ja paanikasööst, mille ta saab kapiust avades pisipõnni poolt kappi pandud musta mähkme lehast. Mandelkehal on vaja vaid mõnd varasema ohuga sarnanevat üksikelementi, et kuulutada välja hädaolukord. Kahjuks võivad emotsionaalselt laetud mälestustega, millel on jõudu vallandada kriisireaktsioon, kaasneda ka samal moel oma aja ära elanud reageerimisviisid.

Sellistel hetkedel võimendab emotsionaalse mälu ebatäpsust fakt, et paljud emotsionaalselt laetud mälestused pärinevad esimestest eluaastatest, imiku suhetest oma hooldajatega. Eriti kehtib see traumeerivate sündmuste kohta nagu peksmine või otsene hooletussejätmine. Nii noorelt ei ole teised ajustruktuurid, eriti aga narratiivsete mälestuste puhul kriitilise tähtsusega hipokampus ja ratsionaalse mõtlemise asupaik uuskoor veel täielikult välja arenenud. Mälus töötavad mandelkeha ja hipokampus käsikäes; oma spetsiaalset informatsiooni aga talletab ja ammutab kumbki iseseisvalt. Kui hipokampus mingi informatsiooni uuesti kasutusele võtab, siis otsustab mandelkeha, kas sellel on emotsionaalne valents. Imiku ajus väga kiiresti küpsev mandelkeha on aga juba sünnimomendil tunduvalt paremini välja kujunenud.

LeDoux vaatleb mandelkeha rolli lapsepõlves, et leida kinnitust kauaaegsele psühhoanalüütilise mõtte põhipostulaadile: varases lapsepõlves kogetu moodustab emotsionaalsete õppetundide kogumi, mille aluseks on imiku ja tema hooldajate rahustavad või ärritavad kontaktid.^[9.] LeDoux usub, et need emotsionaalsed õppetunnid on erakordselt võimsad, kuid täiskasvanu seisukohast ometi raskesti taibatavad, kuna need on talletatud mandelkehasse tundeelu ähmaste, sõnatute mudelitena. Ja et kõige varasemad mälestused tekivad enne, kui imik neid sõnastada suudab, siis nende hilisema taaselustumise korral puudub meil meid vallanud reaktsiooni tarvis artikuleeritud mõtete kogum. Üks põhjus, miks meie tundepursked meid niivõrd rabavad, on see, et nad pärinevad eluperioodist, mil meil alles puudusid sõnad sündmustest arusaamiseks. Meid võib vallata tunnetekaos, kuid meil pole sõnu selle kunagi loonud mälestuste kirjeldamiseks.