Читать книгу Emotsionaalne intelligentsus - Daniel Goleman - Страница 6

Igaüks võib vihastada – see on lihtne.

Aga olla vihane õige inimese peale,

õigel määral, õigel põhjusel ja õigel moel – see ei ole kerge.

ARISTOTELES, NIKOMACHOSE EETIKA

New Yorgis oli talumatult lämbe augustipärastlõuna, sedasorti higistama ajav päev, mil inimesed ebamugavustundest pahuraks muutuvad. Olin tagasiteel hotelli, astusin just Madisoni avenüüle viivasse bussi, kui bussijuht, keskealine entusiastliku naeratusega must mees, rabas mind sõbraliku tervitusega: „Tervist! Kuidas teil läheb?” Ta pöördus nii kõigi sisenejate poole, samal ajal bussi läbi kesklinna tiheda liikluse tüürides. Kõik reisijad näisid üllatuvat nagu minagi, kuid päeva tusasesse meeleollu kapseldunud, nagu nad olid, tervitasid vähesed vastu.

Aga sellal, kui buss läbi tänavate rägastiku äärelinna poole roomas, toimus aeglane ja imepärane muutus. Juht pidas meie tarvis pidevat monoloogi, kommenteerides elavalt kõike, millest parasjagu möödusime: selles poes on vägev allahindlus, tolles muuseumis suurepärane näitus, kas te olete juba kuulnud filmist, mis hakkas jooksma kinos selle kvartali teises otsas? Tema rõõm linna pakutavate võimaluste üle oli nakkav. Kui inimesed bussist maha astusid, oli igaüks raputanud endalt tusameelsuse kesta, milles nad sisenenud olid, ning kui bussijuht hüüdis: „Nägemiseni, kena päeva teile!”, naeratasid kõik vastuseks.

Mälestus sellest kohtumisest on olnud minuga ligi kakskümmend aastat. Olin siis just valmis saanud oma doktoritöö psühholoogias, kuid tolle aja psühholoogias ei pööratud peaaegu mingit tähelepanu sellele, kuidas sai võimalikuks eelkirjeldatud muutus. Psühholoogia kui teadus ei olnud just kuigi teadlik emotsioonide tekkemehhanismidest. Kuid siiski, kujutades ette seda hea tunde viirust, mis reisijatest mööda linna levima hakkas, mõistsin ma, et see bussijuht oli omamoodi linna lepitaja, võlur, kelle võimuses oli summutada sõitjates pulbitsenud morni ärritust, pehmendada ja avada veidi nende südameid.

Karmiks kontrastiks toon mõned näited selle nädala ajalehtedest:

Kohalikus koolis korraldab üheksa-aastane hävitusretke, valab koolipinkidele, arvutitele ja printeritele värvi ning lõhub kooli parklas autot. Põhjus: kolmanda klassi õpilased kutsusid teda „titaks” ning ta tahtis neile muljet avaldada.

Kaheksa noorukit saavad haavata, kui Manhattani räpiklubi ees tunglevate teismeliste vahel kogemata kombel saadud müksust kasvab kähmlus, mis lõpeb, kui üks osaleja hakkab 9mm automaatpüstolist rahva hulka tulistama. Kirjutises märgitakse, et viimastel aastatel tuleb üle kogu maa üha enam ette tulistamisi näiliselt tühistel põhjustel.

Ühes loos öeldakse, et 57% alla kaheteistaastaste mõrvaohvrite puhul on tapjaiks kas nende vanemad või kasuvanemad. Peaaegu pooltel juhtudel ütlevad vanemad, et nad püüdsid „last lihtsalt distsiplineerida”. „Üleastumiseks”, mis ajendas surmaga lõppenud peksmise, võis olla see, et laps seisis telekat vaataval vanemal ees, nuttis või tegi püksi.

Saksa nooruk on kohtu ees süüdistatuna viie türgi naise ja tütarlapse tapmises, kes hukkusid põlengus, kui noormees süütas öösel nende elupaiga. Ta on neonatsliku grupi liige ja räägib, et ei suuda töökohta hoida, joob ning süüdistab oma ebaõnnes välismaalasi. Vaevukuuldavalt teatab ta kohtus: „Mul on endiselt toimunu pärast kohutavalt kahju ning mul on ääretult häbi.”

Iga päev kubisevad uudised teadetest viisakuse ja turvalisuse kadumise, amokki jooksvate nurjatute impulsside pealetungi kohta. Kuid need uudised lihtsalt peegeldavad suuremas plaanis üha enam tekkivat tunnet, et nii meie endi kui ka meid ümbritsevate inimeste elus on kadumas kontroll emotsioonide üle. Keegi pole kaitstud selle tunde- ja kahetsussööstude kontrollimatult vahelduva voo eest, see puudutab ühel või teisel moel meid kõiki.

Viimasel aastakümnel on selliste teadete kõmin meid pidevalt saatnud, näidates, kuidas emotsionaalne saamatus, meeleheide ja hoolimatus võtavad üha tuure juurde perekonnas, ühiskonnas ja meie kollektiivses elus. Nende aastate kroonikas on jäädvustatud pulbitsev raev ja meeleheide, mis tegelikult peituvad televiisori seltsi jäetud laste üksinduses, hüljatud, eemaletõugatud ja kuritarvitatud laste valus või perevägivalla jubedas intiimsuses. Emotsionaalsete hädade levikut peegeldab kogu maailmas hüppeliselt kasvav depressioonide arv, seda meenutavad meile perioodilised agressiivsusepursked: püstolitega teismelised koolis, tulistamistega lõppevad kokkupõrked maanteel, rahulolematud vallandatud, kes ekskolleegide seas veresauna korraldavad. Viimasel kümnendil on meie tavasõnavarasse ilmunud väljendid emotsionaalne kuritarvitus, tulistamine möödasõidul ja posttraumaatiline stress; tervitusest „Kena päeva sulle!” kuuleme sagedamini tõredat „Täna pole sinu päev”.

See raamat on abiks, kui soovite hakata mõistma mõistetamatut. Psühholoogi ja viimase kümne aasta jooksul The New York Timesi ajakirjanikuna olen ma jälginud, kuidas teadus järk-järgult omandab teadmisi irratsionaalsuse valdkonnast. Sellelt mättalt vaadates jahmatavad mind kaks vastandlikku suundumust: ühe järgi liigub meie ühine emotsionaalne elu allakäigutrepist üha kiiremini alla, teine pakub olukorra parandamiseks vahendeid ja annab lootust.