Читать книгу Lume ja tuha hingus 1. osa - Diana Gabaldon - Страница 10

Ian virgus äkki ja pigistas tomahooki. Õigupoolest küll midagi, mis pidanuks olema tomahook, kuid mille asemel jäid pihku hoopis püksid. Hetke vältel ei jaganud ta, kus viibib, ning ajas end istukile, püüdes eristada pimeduses asjade piirjooni. Peast sähvis välgunoolena läbi nii tuline valu, et ta ahmis hääletult õhku ja surus käed oimudele. Kusagilt altpoolt kostis Rollo vaikne ehmunud vuhh.

Taevas halasta. Iani ninna tungisid tädi vastuvõtutoa teravad lõhnad: alkohol, põlenud taht, kuivatatud ravimtaimed ja nood vänged tõmmised, mida Claire nimetas penni-silliniks. Ian pigistas silmad kinni, toetas lauba konksu tõmmatud põlvedele ja hakkas sügavalt suu kaudu hingama.

Mida ta nüüd unes näinud oligi? Selles unenäos oli olnud midagi ohtlikku, midagi vägivaldset, aga silme ette ei kerkinud ainsatki selget pilti, kummitas üksnes tunne, et teda oli jälitatud, keegi oli hiilinud tema kannul läbi metsa.

Tal oli hädasti tarvis kusta. Laual lebades otsis ta kobamisi selle äärt, upitas end aeglaselt istukile ja püüdis peas sähviva valuga võideldes midagi näha.

Ian mäletas proua Bugi ütlemas, et jätab talle poti, aga nüüd kui küünal oli kustunud, polnud tal lusti seda põrandal roomates taga otsida. Nõrk valguskuma näitas Ianile kätte ukse asukoha; proua Bug oli jätnud selle irvakile ning köögist kandus koldehõõgust läbi esiku vastuvõtutoani. Valgusest juhindudes komberdas Ian aknani, kohmitses selle lahti, lükkas luugi valla ning jäi jaheda kevadöö värskes hinguses seisma, sulgedes kergendusest silmad, kui põiepakitsus järele andis.

Vastse kergenduse taustal hakkas Ian paraku tundma, et süda on paha ja peas tuikab. Ta istus maha, toetas käsivarred põlvedele ja pea kätele ning ootas, et needki vaevused järele annaksid. Köögis kostis hääli. Nüüd, kui Ian keskendus, kuulis ta neid selgesti.

Rääkijad olid onu Jamie, too MacDonald ja vana Arch Bug ning aegajalt poetas sõna sekka ka tädi Claire, kelle naksakas inglise hääldus kerkis koreda šoti- ja gaelikeelse jõrina taustal selgesti esile.

„Kuidas oleks, kui hakkaksite indiaaninõunikuks?” lausus MacDonald parajasti.

Mida see peaks tähendama, arutles Ian endamisi, aga siis meenus talle. Jah, muidugi: valitsus värbab inimesi, et nood läheksid suguharude juurde, võttes kingituseks kaasa tubakat, nuge ja muud nodi. Nõunikud rääkisid indiaanlastele George’i kohta tobedusi, otsekui võiks kuningas tulla, istuda koos nendega järgmise täiskuu ajal nõupidamislõkke ääres ja ajada mehejuttu.

Sellele mõeldes muigas Ian mõrult. Mõte oli muidugi selge: kui peaks madinaks minema, tuli meelitada indiaanlased võitlema inglaste poolel. Aga miks tuntakse selle järele vajadust praegu? Prantslased olid ju ometi alla andnud – tõmbunud tagasi oma põhjapoolsesse kantsi Kanadasse.

Või ei. Väikese hilinemisega meenus talle, mida Brianna oli rääkinud eelseisvast sõjast. Ta polnud teadnud, kas uskuda seda juttu või mitte … aga ehk oli Briannal õigus ning säärasel juhul … Ian ei soovinud sellele mõelda. Ta ei soovinud üleüldse millelegi mõelda.

Rollo loivas Iani juurde, istus ja toetus raskelt tema vastu. Ian nõjatus tagasi ja langetas pea koera tihedale kasukale.

Üks indiaaninõunik oli kunagi tulnud Snaketowni, kui Ian veel seal elas. Väike paks vilavate silmade ja väriseva häälega mehike. Ian püüdis meenutada, mis võis olla tolle nimi – indiaanlased olid kutsunud teda Halvaks Higiks ja see oli igati sobiv: mees haises, otsekui põeks mingit surmatõbe … Ian oli arvanud, et kahnyen’kehakasid see mees ei tunne: nende keelt rääkis ta halvasti ja tema näos peegeldus kartus jääda iga hetk ilma oma skalbist – hirm, mis tundus indiaanlastele nii veider, et üks või teine oleks ilmselt tahtnud seda naljaviluks proovida, kui Tewaktenyonh poleks käskinud kohelda võõrast aupaklikult. Ian oli sunnitud tegutsema külalise tõlgina ning ta oli oma ülesande täitnud, tundmata sellest siiski vähimatki rõõmu. Ta eelistanuks pidada ennast pigem mohookiks kui tunnistada hõimlust Halva Higiga.

Aga onu Jamie … tema saaks niisuguse ülesandega sootuks paremini hakkama. Kas ta võtaks selle vastu? Ian kuulas hääli ebamäärase huviga, aga oli selge, et onu Jamie ei lase ennast nurka suruda. Ennem õnnestub MacDonaldil konn pihku püüda, mõtles ta, kuulates, kuidas Jamie vastusest kõrvale põikleb.

Ian ohkas, võttis Rollol ümbert kinni ja toetus raskelt koerale. Tal oli kohutavalt halb olla. Ian arvanuks, et tema surmatund on ligidal, kui tädi Claire poleks öelnud, et ta tunneb end mitu päeva sandisti. Kui ta surema hakkaks, oleks Claire ju kindlasti siia jäänud – ta poleks lahkunud ega jätnud Ianit üksi, ainsaks seltsiliseks Rollo.

Luugid olid ikka veel lahti ja talle voogas peale välisõhku, mis oli ühtaegu külm ja mahe nagu kevadöiti ikka. Ian tajus, kuidas Rollo tõstis koonu, nuhutas ning hakkas siis vaikselt ja innukalt niuksuma. Haistis vist opossumit või pesukaru.

„Eks mine siis,” sõnas Ian, ajades end sirgu ja müksates koera tasakesi. „Ma saan hakkama.”

Koer nuhutas teda kahtlustavalt ning püüdis lakkuda peanahka, kus turritasid õmblused, kuid jättis järele, kui Ian karjatas ja neid kätega kaitses.

„Mine, ütlesin ma!” Ta andis koerale kerge vopsu, mispeale Rollo turtsatas, tegi ühe ringi, tuhises siis aknast välja ning maandus tugeva mütsuga. Õhku rebestas kohutav röögatus, millele järgnes sammude müdin ja põõsaste ragin, kui rasked kehad nende vahetsi eemale tormasid.

Köögi poolt kostis ehmunud hääli, esikust lähenesid onu Jamie sammud ning kohe paisatigi vastuvõtutoa uks lahti.

„Ian!” hüüdis onu vaikselt. „Kus sa oled, poiss? Mis lahti on?”

Ian tõusis püsti, aga tema silme ette langes pimestavalt valge kate ja ta lõi vaaruma. Onu Jamie haaras tal käsivarrest kinni ja pani ta toolile istuma.

„Mis juhtus, poiss?” Udu hakkas Iani silme eest hajuma ning ta nägi uksest langevas valguses onu seismas ja avatud akna poole vaatamas, vintpüss käes ning nägu murelik, kuid ometi lustlik. Ta vedas põhjalikult ninaga. „Skunk see ilmselt ei olnud.”

„Keegi seal igatahes oli,” lausus Ian ja puudutas tasakesi pead. „Üks kahest, kas Rollo jooksis pantrit taga ajama või hirmutas tädi kassi puu otsa.”

„Nojah. Pantriga oleks tal arvatavasti rohkem õnne.” Onu pani püssi käest ja astus akna juurde. „Kas ma panen luugi kinni või tahad värsket õhku, poiss? Näed natuke vilets välja.”

„Ma tunnengi ennast viletsasti,” tunnistas Ian. „Jäta pealegi lahti, onu.”

„Kas heidad nüüd puhkama, Ian?”

Ian kõhkles. Iiveldus vaevas endiselt ning ta oleks tahtnud uuesti pikali heita, aga vastuvõtutuba oma tugevate lõhnade, väikeste läikivate nugade ning teiste salapäraste ja valu põhjustavate asjadega tekitas temas kõhedust. Paistis, nagu saaks onu Jamie sellest aru, sest ta kummardus ja toetas Ianit küünarnukist.

„Lähme, poiss. Sa võid magada üleval korralikus voodis, kui lepid sellega, et major magab teises.”

„Küllap lepiksin,” vastas Ian, „aga jään vist ikkagi siia.” Ta osutas aknale, tahtmata noogutada ja pead uuesti osatada. „Rollo tuleb kindlasti õige varsti tagasi.”

Onu Jamie ei hakanud temaga vaidlema ja Ian oli talle selle eest tänulik. Naised kippusid sind poputama. Mehed leppisid sellega, mida sa neile ütlesid.

Onu tõstis ta pikema jututa asemele tagasi, kattis tekiga ja hakkas pimeduses kobama, otsides käest pandud vintpüssi. Ianil tekkis tunne, et pisut poputamist kuluks talle ehk ikkagi ära.

„Kas tooksid mulle kruusi vett, onu Jamie?”

„Mida? Ah jaa.”

Tädi Claire oli jätnud veekannu käeulatusse. Kostis valamise mõnusat kulinat; Iani suud puudutas savikruusi serv ja selga toetas onu käsi, et teda püstakil hoida. Seda poleks vaja olnud, aga ta ei vaielnud vastu: puudutus oli soe ja sisendas kindlustunnet. Ianit läbistas kerge värin, ta polnud arugi saanud, et öine õhk oli nii jahe.

„Kõik ikka korras või, poiss?” küsis onu Jamie tasa.

„Jaa, kõik on hästi. Onu Jamie?”

„Mh?”

„Kas tädi Claire rääkis sulle … sõjast? Sellest, mis tuleb. Inglismaaga.”

Järgnes hetk vaikust; uksest langevas valguses nägi Ian onu suurt kogu liikumatult seismas.

„Jah,” vastas Jamie ja võttis käe ära. „Kas sulle ka?”

„Ei, mulle rääkis nõbu Brianna.” Ian pööras end külili, hoides, et õmmeldud pea haiget ei saaks. „Kas sa usud neid?”

Sedapuhku tuli vastus kõhklemata.

„Jah, usun küll.” Onu ütles seda tavapärasel kuival ja asjalikul moel, aga ometi kostis tema häälest midagi niisugust, et Ianil tõusid kuklakarvad turri.

„Noh, ja mis siis saab?”

Hanesulgedest padi oli Iani põse all pehme ja lavendlilõhnaline. Onu käsi puudutas tema pead ja lükkas sassis juuksed näolt eemale.

„Ära selle pärast muretse, Ian,” lausus ta vaikselt. „Selleni on veel aega.”

Jamie võttis püssi ja läks toast välja. Oma asemelt nägi Ian hoovi ning alaneval seljandikul kasvavate puude latvade kohalt paistsid talle kätte Musta mäe nõlv ja taamal tähtedega pikitud tume taevas.

Ta kuulis tagaust avanemas ja proua Bugi hääl kerkis valjult üle teiste.

„Neid ei ole kodus, söör,” kuulutas see hingeldades. „Maja on pime ja tuli koldes kustund. Kuhu nad küll keset ööd minna võisivad?”

Ian mõtles ebamääraselt, kellest jutt käib, kuid ei arvanud sellest suurt lugu olevat. Kui midagi on pahasti, ajab onu Jamie asjad joonde. See mõte mõjus rahustavalt. Ta tundis end väikese poisina, kes lamab oma turvalises voodis – väljast, pimedast jahedast mägismaa ööst kostmas rentnikuga rääkiva isa hääl.

Soojus mähkis Iani teki all pikkamisi endasse ja ta jäi magama.

Kui nad end minekule asutasid, kerkis taevaservale kuu ning Brianna pidi tõdema, et see on hea. Isegi nüüd, kui tähtede keskel sõudev lopergune ketas pillas ümbrusele oma laenatud valgust, oli rada nende jalge all ometi nähtamatu. Jaladki olid nähtamatud, mähkunud metsa täielikku pimedusse.

Ehkki must, polnud mets siiski hääletu. Pea kohal mühisesid põlispuud, pimeduses piiksus ja nahistas nähtamatuid olendeid ning aeg-ajalt lendas mõni nahkhiir vaikselt laperdades mööda nii lähedalt, et Brianna ehmus, otsekui oleks end korraga ümbrusest lahti kiskunud ja tema nina all lendu tõusnud tükike ööd.

„Kirikuõpetaja kass on kartlik kass,”⁷ pakkus Roger, kui Brianna ühest säärasest ilmutisest heitununa õhku ahmides tema külge klammerdus.

„Kirikuõpetaja kass on … kannatlik kass,” vastas Brianna ja pigistas mehe kätt. Selle asemel et magada oma mõnusas voodis, tuleb neil ilmselt veeta öö mantlisse mähituna McGillivrayde kolde ees … aga vähemasti on nad koos Jemmyga.

Roger pigistas vastu; mehe käsi oli suur ja tugev ning mõjus pimedas väga julgustavalt.

„Pole midagi,” lausus Roger. „Mina tahan ka, et ta oleks meiega. Niisugusel ööl peab kogu pere olema koos, turvaliselt ühes kohas.”

Brianna ümatas vaikselt tänu ja tunnustuse märgiks, kuid tahtis vestlust jätkata: esiteks tundis ta siis, et mees on lähedal, ja teiseks ei lasknud see vaikusel rusuvaks muutuda.

„Kirikuõpetaja kass oli väga kõneosav kass,” lausus ta taktitundeliselt. „Ma pean silmas matuseid … nende vaeste inimeste matuseid.”

Roger turtsatas; Brianna nägi korraks jaheduses tema hingeõhu valget pahvakut.

„Kirikuõpetaja kass oli äärmiselt kohmetu kass,” vastas ta. „Mis su isal pähe tuli!”

Brianna muigas, teades, et Roger ei näe seda.

„Sa said hästi hakkama,” ütles ta.

„Mmhh,” mühatas Roger uuesti. „Mis kõneosavusse puutub, siis … kui midagi niisugust üldse oli, ei saa ma seda enda arvele kirjutada. Tsiteerisin üksnes mingi psalmi katkendeid, oskamata isegi öelda, mis psalm see on.”

„Vahet polnud. Aga … miks sa ikkagi just selle valisid?” küsis Brianna uudishimulikult. „Oleksin arvanud, et ütled lihtsalt meie isa palve või siis ehk kahekümne kolmanda psalmi, mida teavad kõik.”

„Nõnda arvasin ma ise ka,” tunnistas Roger. „Plaanisingi seda teha. Aga kui pihta hakkasin …” Roger jäi kõhklevalt vait; Brianna vaimusilma ette kerkisid värsked külmad kääpad ja ta võbistas õlgu, tundes sõõrmetes nõe lõhna. Julgustavalt pigistades tõmbas Roger ta lähemale ja torkas tema käe endale käevangu.

„Ma ei tea,” vastas ta karedalt. „See tundus lihtsalt … kuidagi sobivam.”

„Oligi sobivam,” vastas Brianna tasa, aga ei rääkinud sellest rohkem, vaid juhtis jutu oma uuele tehnikaprojektile: käsipumbale, millega kaevust vett üles tõsta.

„Kui leiduks midagi torutaolist, võiksin tuua vee majja nagu nalja! Kena tsisterni tarvis on mul puit juba peaaegu koos, tarvis ainult paluda, et Ronnie selle valmis teeks – siis saaksime vähemasti vihmaveeduši all käia. Aga puutüvesid õõnestada …” pumbas kasutatud vähesed torud olid valmistatud niiviisi, „juba ainuüksi kaevust majani toomiseks tuleks nendega vaeva näha mitu kuud, aga jõgi on veel kaugemal. Ning koolutatud vaskplekist pole mõtet unistadagi. Isegi kui saaksime seda endale lubada – ja me ei saa –, oleks seda Wilmingtonist kohale toimetada …” Brianna rehmas selle ettevõtmise mastaapsusele mõeldes lootusetult käega.

Roger mõtles selle üle natuke aega järele, kuulates, kuidas kivine rada nende kingade all rahustavas rütmis rabiseb.

„Vanad roomlased valmistasid torud tsemendist, Pliniusel on see õpetus kirjas.”

„Jah, aga selleks läheb tarvis erilist liiva, mida meil juhtumisi pole. Samuti kustutamata lupja, mida meil ka ei ole. Ja …”

„Nojah, aga mida sa arvad savist?” katkestas Roger teda. „Kas sa Hilda pulmas toda taldrikut nägid? Suurt punast ilusa mustriga taldrikut?”

„Jah,” vastas Brianna. „Mis siis?”

„Ute McGillivray jutu järgi oli selle toonud keegi Salemist. Tooja nimi ei ole mul meeles, aga ta ütles, et too on pottsepatöös – või kuidas seda savinõude valmistamist nimetataksegi – kaunis kibe käsi.”

„Vean ükskõik kui suure summa peale kihla, et seda ta ei öelnud!”

„Noh, igatahes midagi selletaolist.” Roger jätkas, laskmata end häirida. „Asja mõte on selles, et too mees valmistas taldriku siin, ta ei toonud seda Saksamaalt. Järelikult leidub ümbruskonnas savi, mida annab põletada, eks?”

„Aa, mõistan. Hm. Kuule, see on ju hea mõte, eks?”

See oligi hea mõte ning pakkus neile kõneainet peaaegu kogu ülejäänud tee.

Nad olid jõudnud seljandikult alla ning McGillivrayde koduni jäi veel vaevalt veerand miili, kui Briannal tekkis kuklas veider tunne. Pärast kõiki õudusi, mida nad olid näinud tolles kõrvalises orus, võis see muidugi olla pelgalt kujutlusvõime vili, aga ikkagi tundus metsapimedus olevat ohtudest tiine ning ta kujutles, et iga pimeda kurvi taga varitseb neid keegi, ja tõmbus rünnaku ootuses pingule.

Siis kuulis ta paremal pool puuvõras midagi praksatamas: üks kuiv oks murdus ning niiviisi ei saanud seda murda ei tuul ega loom. Pärisohul oli oma maitse; see oli tugev nagu sidrunimahl, võrreldes kujutluste lahja limonaadiga.

Ta pigistas Rogerit hoiatavalt käsivarrest ja mees peatus sedamaid.

„Mis on?” sosistas ta, kobades pussipidet. „Kus?” Tema polnud midagi kuulnud.

Pagan, miks ei võtnud Brianna kaasa püssi või vähemasti oma pussigi? Nüüd polnud tal muud kui Šveitsi sõjaväe nuga … ja need relvad, mida võis leida maastikult.

Ta kallutas end Rogeri poole ja osutas, hoides kätt keha ligi, et mees vaataks ikka õiges suunas. Seejärel kummardus ta ja kobas ringi, otsides kivi või kaigast, mida kasutada nuiana.

„Räägi edasi,” sosistas ta.

„Kirikuõpetaja kass on kartlik kass, eks ju?” küsis Roger otsekui narritades ning tema hääl kõlas kaunis veenvalt.

„Kirikuõpetaja kass on kuratlik kass,” vastas Brianna samuti aasival toonil, sobrades samas ühe käega taskus. Teine käsi oli kangutanud sitkest mullast välja kivi, mis lebas nüüd külma ja raskena tema pihus. Nõnda ajas ta end sirgu, kõik meeled keskendunud paremal pool valitsevale pimedusele. „Ta kisub soolikad välja igaühel, kes …”

„Aa, need olete teie,” kostis Brianna tagant metsast.

Bree karjatas; Roger võpatas, pöördus loomusunniliselt sinnapoole, kus varitses oht, ja tõukas sama liigutusega naise enda selja taha.

Sellest tõukest lõi Brianna vaaruma. Kand jäi mingi nähtamatu juurika taha kinni ning ta kukkus ja potsatas raskelt istmikule, asendisse, kust tal avanes kuuvalgel suurepärane vaade: Roger, puss käes, tormamas metsiku röögatuse saatel puude vahele.

Väikese hilinemisega registreeris Brianna aju nii selle, mida metsast oli hüütud, kui ka hüüdja häälest kostnud ilmselge pettumuse. Paremalt poolt kõlas juba valjemalt väga sarnane hääl, millest võis aimata ärevust.

„Jo?” lausus see. „Mis on? Mis on, Jo?”

Vasakult hakkas metsa alt kostma madinat ja karjumist. Roger oli kellegi kinni nabinud.

„Roger!” hüüdis Brianna. „Roger, jäta järele! Need on Beardsleyd!”

Kivi oli ta kukkudes maha pillanud ning pühkis nüüd porist kätt seelikusse. Süda vasardas ikka veel ja vasak kannikas oli saanud vägeva vopsu; soov naerma pahvatada võitles temas tugeva tungiga Beardsley kaksikud või vähemasti üks neist ära kägistada.

„Kezzie Beardsley, tule lagedale!” hüüdis ta ning kordas seda siis valjemini. Kezzie kuulmine oli paranenud, pärast seda kui Bree ema oli lõiganud ära tema kroonilises põletikus kurgumandlid ja adenoidid, kuid ta oli ikka veel kaunis kurt.

Põõsad lõid kahisema ja nähtavale ilmus Keziah Beardsley kõhn kogu – tumedajuukseline, kahvatu näoga ja relvastatud suure malakaga, mille ta Breed nähes õlalt heitis ja kohmetult selja taha sokutas.

Selja tagant oli hakanud sedaaegu kostma palju valjemat ja vandesõnadega pikitud raginat; sealt tuli Roger, hoides kinni Kezzie kaksikvenna Josiah Beardsley kidurast turjast.

„Mida te, pisikesed saatananahad, siin enda arvates teete?” nõudis Roger, lükates Joe venna kõrvale kuuvalguslaiku. „Annad sa endale üldse aru, et oleksin su äärepealt ära tapnud?”

Valgust oli parajasti nii palju, et Brianna jõudis näha seepeale üle Joe näo vilksatamas küünilisevõitu ilmet, mis kohe kadus ning asendus siiralt andekspaluvaga.

„Palume väga vabandust, härra Mac. Me kuulsime kedagi tulemas ja arvasime, et need võivad olla brigandid.”

„Brigandid,” kordas Brianna, võideldes pealetükkiva naeruga ning surudes selle väevõimuga alla. „Kust sa selle sõna võtsid?”

„Selle?” Joe vaatas jalge ette maha, käed selja taga kokku põimitud. „Preili Lizzie luges meile härra Jamie oli toodud raamatut. See sõna on sealt. Selles räägiti brigandidest.”

„Mõistan.” Bree vaatas Rogeri poole, kelle pilgus hakkas samuti pahameel naerule alla jääma. „Piraat Gow”, seletas Brianna. „Defoe.”⁸

„Ah jaa.” Roger torkas pussi tuppe. „Aga mis pani teid õigupoolest arvama, et siin peaksid ringi liikuma brigandid?”

Kezzie, kelle kuulmine veidralt vaheldus, kuulis seda lauset ning vastas sama tõsiselt kui vendki, ehkki tema hääl oli valjem ja pisut kõlatu nagu ikka neil, kes on varakult kurdiks jäänud.

„Nägime härra Lindsayt koju minemas ja ta rääkis meile, mis Dutchman’s Creeki kandis oli juhtunud. Kas see jutt on tõsi? Nad kõik põlesid tuhaks?”

„Nad olid kõik surnud.” Rogeri häälest ei kostnud enam kübetki naeru. „Ja miks teie kaks sellepärast, kaigas käes, mööda metsi hulgute?”

„Seda et … McGillivraydel on kena suur koht, söör, aamissepatöökoda ja uus maja ja puha; tee ääres veel pealegi … nii et kui mina oleksin brigand, söör, siis valiksin kindlasti just säärase koha,” vastas Jo.

„Preili Lizzie ja tema papa on ka seal. Ja teie poeg, härra Mac,” rõhutas Kezzie. „Ei tahaks ju, et neile midagist halba sünniks.”

„Või nõnda.” Roger naeratas ühe suupoolega. „Aitäh siis nende peale mõtlemast. Ei usu siiski, et nood brigandid siinkandis liiguvad: Dutchman’s Creek asub ju kaunis kaugel.”

„Seda küll, söör,” nõustus Jo. „Aga brigande võib olla igal pool, eks?”

See oli kahtlemata tõsi ja piisavalt veenev, et Brianna sisikonnas moodustuks uuesti jäine hirmutomp.

„Võib küll, aga ei ole,” kinnitas Roger. „Tulge õige koos meiega majja, mis? Me tulime lihtsalt pisi-Jemile järele. Frau Ute lubab teil kindlasti koldetule juures magada.”

Beardsleyd vahetasid mõistatusliku pilgu. Nad olid peaaegu äravahetamisi sarnased – väikest kasvu, saledad ja paksude tumedate juustega, vahe oli üksnes selles, et Kezzie oli kurt ning Jo pöidlal oli ümmargune arm – ning näha kahel kõhetul näol täpselt ühesugust ilmet oli pisut kummastav.

Missugust informatsiooni selle pilguga ka ei vahetatud, rohkem nõu pidada polnud nähtavasti tarvis, sest Kezzie andis kergelt venna poole nooksates sõna tollele.

„Ah ei, söör,” vastas Josiah viisakalt. „Arvan, et saame hakkama.” Mõlemad pöördusid pikema jututa ja marssisid pimedusse, nii et lehed ja kivikesed jalge all krabisesid.

„Jo! Oota!” hõikas Brianna neile järele, sest talle oli jäänud taskupõhjas käe alla veel üks asjake.

„Jah, proua?” Josiah oli ehmatavalt kähku tagasi ja ilmus tema kõrvale hääletult nagu vari. Kui kaksikvend ei suutnud metsas kuuldamatult liikuda, siis Jo oli jäljekütt.

„Oh! Tahtsin öelda … aa, sa oled siin.” Brianna hingas sügavalt sisse, et vaigistada kloppivat südant, ning ulatas poisile vile, mille oli nikerdanud Germainile. „Võta. Kui kavatsete jääda vahti pidama, siis võib sellest kasu olla. Saate kutsuda abi, kui keegi peaks tõepoolest tulema.”

Oli selge, et Jo Beardsley pole kunagi varem vilet näinud, aga ta ei tunnistanud seda. Poiss keerutas tillukest asjapuud käes ja tegi näo, nagu poleks selles midagi iseäralikku.

Roger võttis selle enda kätte ja puhus vägeva törtsu, mis kaikus läbi öö. Unest äratatud linnud paiskusid kriisates lähematelt puudelt lendu ning kohe tormas kohale ka Kezzie, silmad üllatusest pärani.

„Puhu sellest otsast,” sõnas Roger, koputades õige otsa pihta ja andes vile tagasi. „Suru huuled pisut kokku.”

„Tuhat tänu, söör,” pomises Jo. Tema stoiline ilme oli purunenud koos vaikusega; ta võttis vile vastu, silmad suured nagu poisikesel jõulupüha hommikul, ning pöördus sedamaid, et oma imeasja kaksikvennale näidata. Ühtäkki turgatas Briannale pähe, et tõenäoliselt pole kumbki poiss eales saanud jõulukinke ega ole neile tehtud ka muid kingitusi.

„Ma teen sulle samasuguse,” lubas ta Kezziele. „Siis saate teineteisele märku anda. Kui kumbki peaks brigande märkama,” lisas ta naeratades.

„Oojaa, proua,” kinnitas Kezzie, uudistades vilet, mille vend oli tema peopesale asetanud, maldamata õieti Brianna poole vaadatagi.

„Kui vajate abi, puhuge kolm korda,” hõikas Roger neile järele ja võttis Brianna uuesti käevangu.

„Jah, söör!” kostis pimedusest. Ja siis juba vaiksemalt, väikese hilinemisega: „Suur tänu, proua!” millele järgnes ähkimist-puhkimist ja lõpuks enam-vähem õnnestunud kiledat tuututamist.

„Nagu näha, on Lizzie neile kombeid õpetanud,” sõnas Roger. „Tähti ka. Aga kas neist iial päris tsiviliseeritud inimesi saab, mis sa arvad?”

„Ei,” vastas Brianna, hääles kerge kahetsus.

„Kas tõesti?” Mehe näoilmet Brianna hämaruses ei näinud, küll aga kuulis tema hääles üllatust. „Ma tegin ainult nalja. Sa arvad siis tõega, et ei?”

„Arvan küll … ja arvestades nende lapsepõlve, pole see ime. Kas nägid, mismoodi nad seda vilet vaatasid? Keegi pole neile eales kingitusi teinud ega mänguasju andnud.”

„Ega vist. Kas sinu meelest saavad nõnda poistest tsiviliseeritud mehed? Pisi-Jemist kasvab siis küll vist filosoof või kunstnik või midagi säärast. Proua Bug hellitab teda hullupööra.”

„Nagu sa ise ei hellitaks,” vastas Brianna leplikult. „Samuti isa ja Lizzie ja ema ja kõik teised lähikondsed.”

„Mis siis sellest,” vastas Roger, laskmata end naise süüdistusest häirida. „Oota, kuni talle võistlejaid ilmub. Germaini ei kipu keegi hellitustega ära rikkuma, ega?” Ferguse ja Marsali vanimat poega Germaini kiusasid alailma kaks väikest õde, keda ei nimetatud kunagi teisiti kui põrgukiisudeks; nad käisid vennal lõpmatult sabas, narrides ja tüüdates teda.

Brianna hakkas küll naerma, kuid tundis ikkagi kerget kõhedust. Mõte, et neil võiks tulla veel üks laps, tekitas temas alati tunde, otsekui viibiks ta, hing kinni ja kõht krampis, lõbustusraudtee kõrgeimas tipus, täis rõõmsat ootusärevust ja ühtlasi hirmu. Eriti tugevasti andis see end tunda praegu, kui kõhus pesitses veel elavhõbedana siia-sinna valgudes raskelt ja soojalt nende hiljutise armatsemise järelkaja.

Roger näis naise kahetisi tundeid hoomavat; ta ei arendanud seda teemat, vaid otsis tema kätt ja võttis selle oma suurde sooja pihku. Õhk oli külm, madalamatest kohtadest oli talv visa taanduma.

„Aga mõtle Fergusele,” sõnas Roger, pöördudes tagasi eelmise teema juurde. „Kuuldavasti polnud ka tema lapsepõlv just kiita, aga ta tundub sellegipoolest kaunis korralikult kasvatatud inimesena.”

„Sellest ajast kui Fergus kümneseks sai, kasvatas teda tädi Jenny,” vaidles Brianna vastu. „Sa küll ei tunne tädi Jennyt, aga usu mind: tema oleks suutnud hea tahtmise korral isegi Adolf Hitlerist korraliku inimese teha. Pealegi ei kasvanud Fergus kusagil pärapõrgus, vaid Pariisis – mis siis et lõbumajas. Ning kui uskuda Marsali juttu, võis seda pidada enamvähem kõrgklassi lõbumajaks.”

„Kas tõesti? Ja mida Marsali sulle siis räägib?”

„Niisama … lugusid, mida on aeg-ajalt kuulnud Ferguselt. Kundedest ja li… tüdrukutest.”

„Kas sa ei tohigi neid siis libudeks nimetada?” küsis Roger muigamisi. Brianna tundis, et põsed lähevad kuumaks, ja rõõmustas pimeduse üle: nähes naist punastamas, narritaks Roger teda veel rohkem.

„Ma ei saa midagi parata, et käisin katoliiklikus koolis,” lausus ta otsekui enese õigustuseks. „Maast madalast sisse harjutatud.” See oli tõsi: mõningaid sõnu suutis Brianna välja öelda üksnes vihahoos või kui vaim oli valmis.

„Kuidas sina tohid? Võiks ju arvata, et pastori kasvandikul on samad mured.”

Rogeri naer kõlas pisut mõrult.

„Minu mured on olnud natuke teistsugused. Mina tundsin pigem kohustust kasutada sõprade kuuldes vandesõnu ja teha lollusi, et ennast tõestada.”

„Missuguseid lollusi?” uuris Brianna, haistes põnevat lugu. Roger ei rääkinud just sageli vanaonu, presbüterlasest kirikuõpetaja kasupojana Invernessis veedetud varasest lapsepõlvest, aga need killukesed, mida ta mõnikord poetas, meeldisid Briannale.

„Oh. Eks ma ikka suitsetasin, jõin õlut ja kirjutasin poiste vetsu seinale rumalaid sõnu,” vastas Roger, hääl naerukil. „Lükkasin prügikaste ümber. Lasksin autodel kumme tühjaks. Näppasin postkontorist maiustusi. Mõnda aega andsin lausa väikese kurjategija mõõdu välja.”

„Invernessi Hirm, mis? Kas teil oli seal oma jõuk?” tögas Brianna.

„Oli küll,” vastas Roger. „Gerry MacMillan. Bobby Cawdor ja Dougie Buchanan. Mina olin autsaider ja mitte üksnes pastoripoisina; mu isa oli olnud inglane ja mul oli inglise nimi. Sellepärast püüdsin alati näidata, kui kõva mees ma olen. Mis tähendas ühtlasi, et minu pea peale kogunes kõige rohkem tuliseid süsi.”

„Mul polnud aimugi, et olid kõurik,” sõnas Brianna, kellele see mõte meeldis.

„Ega see kaua kestnud,” lausus Roger mõrult. „Suvel, kui viieteistkümneseks sain, munsterdas reverend mu kalalaevale ja saatis heeringalaevastikuga merele. Pole teada, kas ta tahtis parandada sellega mu iseloomu, päästa mind vanglast või saata lihtsalt silma alt ära, sest ei suutnud mind enam välja kannatada, aga igatahes oli sellest kasu. Kui tahad näha tõeliselt kõvu mehi, mine pundi keldi kaluritega merele.”

„Katsun meelde jätta,” ütles Brianna, tuues naeruga võideldes kuuldavale üksikuid turtsatusi. „Ja kas su sõbrad lõpetasid siis trellide taga või jätsid pahad kombed maha, kui polnud enam sind neid halvale teele kiskumas?”

„Dougie astus sõjaväkke,” vastas Roger, hääles nukker noot. „Gerry võttis üle isa äri – tema isa pidas tubakapoodi. Bobby … jah, Bobby on surnud. Läks samal suvel onupojaga Obanis vähki püüdma ja uppus.”

Brianna nihkus Rogerile lähemale ja pigistas kõvemini tema kätt, riivates õlaga kaastundlikult mehe õlga.

„Anna andeks,” lausus ta ja vaikis natuke aega. „Ainult et … ta ei ole surnud, ega? Esialgu veel mitte. Praegu mitte.”

Roger raputas pead ning tõi kuuldavale häälitsuse, milles olid segunenud naer ja nõutus.

„Kas see pakub lohutust?” küsis Brianna. „Või on sellele hirmus mõelda?”

Ta tahtis, et mees räägiks; pärast poomist, mis oli röövinud Rogerilt lauluhääle, polnud too eriti jutukas. Olles sunnitud teiste ees rääkima, tundis ta ikka veel piinlikkust ja tema kõri tõmbus krampi. Hääl oli küll endiselt kähe, aga pingevabana nagu praegu, ei läkastanud ega köhinud ta kõneldes.

„Mõlemat,” vastas mees sama naeruseguse häälitsusega. „Nii või teisiti ei näe ma teda enam kunagi.” Roger kehitas õlgu ning tõrjus selle mõtte eemale. „Kas sina mõtled sageli oma vanadele sõpradele?”

„Ei, mitte eriti,” vastas Brianna vaikselt. Rada muutus siin kitsamaks ning lähenedes viimasele käänakule, mille tagant pidi nähtavale ilmuma McGillivrayde kodu, võttis ta Rogeril käe alt kinni ja surus end mehe ligi. „Siingi on palju, millele mõelda.” Brianna ei tahtnud rääkida neist asjust, mida siin polnud.

„Kas Jo ja Kezzie sinu meelest lihtsalt mängivad?” küsis ta. „Või on neil päriselt midagi teoksil?”

„Mis neil teoksil võiks olla?” küsis Roger omakorda, tundmata huvi, miks naine teemat vahetas. „Ma ei usu, et nad siin varitsedes teeröövi plaanivad – sel kellaajal.”

„Seda, et nad vahti peavad, usun ma küll,” lausus Brianna. „Need poisid oleksid valmis tegema Lizzie kaitseks mida tahes. Ainult et …” Ta jäi vait. Nad olid jõudnud metsast välja vankriteele. Selle kaugema, järsult alaneva perve taga valitses praegu põhjatu pimedus nagu must samet – päevasel ajal avaneks seal pilgule mahalangenud okste, rododendronipuhmaste, kontpuupõõsaste ja oma haarmed nende ümber ajanud väänkasvude rägastik. Kaugemal tegi tee järsu käänaku, et jõuda sadakond jalga allpool sujuvalt McGillivrayde majani.

„Tuled on ikka veel üleval,” sõnas Brianna natuke üllatunult. Väike rühm hooneid – vana maja, uus maja, Ronnie Sinclairi aamissepatöökoda ning Dai Jonesi sepikoda ja maja – seisis küll enamjaolt pimeduses, aga McGillivrayde uue maja alumised aknad olid luukide vahelt immitsevast valgusest triibulised ning hoone ees süüdatud lõke moodustas öös ereda laigu.

„Kenny Lindsay,” lausus Roger asjalikult. „Beardsleyd olid teda kohanud. Küllap astus McGillivrayde poolt läbi, et uudiseid edastada.”

„Mmhh. Siis peame olema ettevaatlikud: kui nemad ka brigandide tulekuks valmistuvad, võivad nad tulistada kõike, mis liigub.”

„Mitte täna: ära unusta, et siin käib kihluspidu. Kas sa ütlesid ennist, et Beardsley-poisid kaitsevad Lizziet?”

„Jah.” Brianna lõi varba millegi vastu ära ja haaras Rogeri käsivarrest kinni, et ei kukuks. „Ai! Ainult et ma ei saanud päris täpselt aru, kelle eest nad teda enda arvates kaitsta kavatsevad.”

Rogeri käsivars pinguldus Brianna haardes tahtmatult.

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Ainult seda, et Manfred McGillivray asemel käiksin ma Lizziega väga kenasti ümber. Ema jutu järgi hulguvad Beardsleyd tal igal pool kannul nagu koerad, aga see pole päris tõsi. Nad hulguvad tal kannul nagu taltsad hundid.”

„Kas ei öelnud Ian, et hunte pole võimalik taltsutada?”

„Ei olegi,” kinnitas Brianna napisõnaliselt. „Aga lähme nüüd ruttu, enne kui nad lõkke ära kustutavad.”

Suur palkmaja paistis olevat rahvast nii täis, et kõik ei tahtnud ära mahtuda. Lahtisest uksest voogas valgust; seda immitses ka laskeavadena kitsaste fassaadiakende rivist ning kord ilmudes, kord kadudes sagis lõkke valgussõõris tumedaid kogusid. Koos küpseva liha lõhnaga kandis tuul läbi pimeduse nendeni õrnu mahedaid viiulihelisid.

„Senga näikse olevat siis tõesti otsuse langetanud,” sõnas Roger, võttes Brianna käevangu, et alustada ristteeni viivat viimast järsku laskumist. „Kummale sina panuse teeksid? Kas Ronnie Sinclairile või tollele saksa poisile?”

„Oo, kihlvedu või? Mille peale? Aih!” Brianna komistas teepinnast kõrgemal kivinukile, aga Roger võttis tal kõvemini käsivarrest kinni ega lasknud kukkuda.

„Kaotaja koristab sahvri,” pakkus ta.

„Nõus,” vastas Brianna kohe. „Minu arvates valis ta Heinrichi.”

„Jah? Sul võib ju õigus olla,” tähendas Roger muigamisi. „Aga pean sulle ütlema, et kui viimati kuulsin, olid panused viis kolme vastu Ronnie kasuks. Frau Ute on jõud, millega tuleb arvestada.”

„Seda küll,” nõustus Brianna. „Ning kui asi puudutaks Hildat või Ingat, oleks asi kindlasti otsustatud. Aga Senga on sama kange kui ema: teda ei käsuta keegi – isegi mitte Frau Ute.

Aga kust nad üleüldse niisuguse nime võtsid?” lisas ta. „Hildasid ja Ingasid leidub Salemi kandis päris palju, aga ma pole varem kuulnud ühestki Sengast.”

„Nojah, kui Salemist rääkida, siis pole selles midagi imelikku. See ei olegi ju õigupoolest saksa, vaid hoopis šoti nimi.”

„Šoti?” kordas Brianna üllatunult.

„Oojaa,” vastas Roger ning oli kuulda, et ta muheleb. „See on tagurpidi öelduna Agnes. Niisuguse nimega tüdruk peab paratamatult olema jonnakas või mis sa arvad?”

„Nalja teed või? Tagurpidi Agnes?”

„Ma ei ütleks, et see just teab kui levinud on, aga paari Sengat ma igatahes Šotimaal teadsin küll.”

Brianna puhkes naerma.

„Kas šotlased teevad samamoodi ka teiste nimedega?”

„Ütlevad neid tagantpoolt ettepoole?” Roger mõtles natuke aega. „Jah, minu koolis oli ühe poisi nimi Adnil; ning pagaripoiss, kes vanaprouadele teateid kätte toimetas, tema nime hääldati Kirry, aga kirjutati C-i-r-e.”

Brianna uuris meest teraselt, kartes, et too heidab tema üle nalja, aga ei heitnud. Ta vangutas pead.

„See, mida ema šotlaste kohta räägib, vastab vist tõele. Sinu nimi on tagurpidi siis …”

„Regor,” kinnitas mees. „See võiks olla mõni „Godzilla” filmi tegelane, eks? Hiigelangerjas näiteks või mingi põrnikas, kelle silmadest väljuvad surmakiired.” See mõte paistis Rogerile meeldivat.

„Sa oled sellele mõelnud, eks?” sõnas Brianna naerdes. „Kumb sa siis parema meelega oleksid?”

„Noh, lapsena tundus mulle, et silmist surmakiiri pilduv põrnikas oleks etem,” tunnistas Roger. „Aga kui merele läksin jäi mulle aeg-ajalt võrku Moray angerjas. Usu mind, sa ei tahaks, et mõni säärane sulle pimedal tänaval vastu tuleks.”

„Kiirem on ta kindlasti kui Godzilla,” ütles Brianna, võbistades õlgu, meenutades seda ainsat korda, kui ta Moray angerjat oma ihusilmaga oli näinud. Neli jalga terasvedrut ja kummi, välkkiire ning suu täis žiletina teravaid hambaid – säärasena oli ta näinud toda nähtavale ilmumas MacDuffi-nimelises väikeses sadamalinnas lossitava kalalaeva trümmist.

Brianna ja Roger olid madalale kivimüürile nõjatudes hajameelselt jälginud õhuvooludest kantuna taeva all tiirutavaid kajakaid, kui just nende all olevast laevast kostev hüüe sundis neid pilku langetama, nii et nad nägid kalureid tekil millestki eemale kargamas. Hõbedasest kalade tulvast ilmus loogeldes nähtavale midagi tumedat, sööstis reelingu alt läbi ja maandus kai märgadele kividele, külvates sealgi kalurite seas hirmu, paisates ümber püügivahendeid, vingerdades ja viseldes nagu hullunud kõrgpingejuhe, kuni keegi kummikuid kandev mees oli end lõpuks nii palju kogunud, et söandas ligi hüpata ja eluka vette tagasi lüüa.

„Tõtt-öelda pole angerjad ju sugugi pahad,” lausus Roger kaitsvalt, meenutades ilmselt sedasama juhtumit. „Ega nemad süüdi ole, et neid asja ees, teist taga merepõhjast üles vinnatakse – see paneks igaühe natuke rabelema.”

„Kindlasti,” nõustus Brianna, mõeldes neile endile. Ta võttis Rogeril käest kinni ja põimis sõrmed tema omadega vaheliti; mehe jaheda käe kindel pigistus mõjus rahustavalt.

Nüüd olid nad juba piisavalt lähedal, et kuulda külmas öös endani kandumas naerupahvatusi ja jutukatkeid. Õues võis näha ringi jooksmas lapsi, Brianna märkas lõkkevalgel täiskasvanute vahel vilksatamas kaht väikest kogu – tumedad ja peenikeste jalgadega nagu härjapõlvlased.

Ega too seal ometi Jem olnud? Ei, tema on väiksem ning Lizzie ei laseks ju kindlasti …

„Mej,” sõnas Roger.

„Mida?”

„Jem tagurpidi öelduna,” seletas Roger. „Mõtlesin parajasti, kui tore oleks vaadata koos temaga „Godzilla” filme. Võib-olla tahaks tema olla surmakiirepõrnikas. Oleks ju lõbus, eks?”

Mehe hääl kõlas nii igatsevalt, et Briannale kerkis klimp kurku ja ta pigistas neelatades mehe kätt.

„Räägi talle Godzilla-jutte,” sõnas ta kindlalt. „Need on ju niikuinii kõigest väljamõeldis. Mina joonistan pildid.”

See ajas Rogeri naerma.

„Jeesus Kristus, Bree, siis loobitakse sind kividega surnuks, öeldes, et käid läbi saatanaga. Mulle öeldi, et Godzilla näeb välja, justkui oleks just äsja ilmutusraamatust välja astunud.”

„Kes ütles?”

„Eigger.”

„Kes … aa,” taipas Brianna, olles pisut nuputanud. „Reggie? Kes see Reggie on?”

„Reverend.” Rogeri vanaonu, tema kasuisa. Hääl oli endiselt naerukil, kuid nüüd aimus sellest nostalgiat. „Siis kui olime käinud pühapäeval kahekesi – Eigger ja Regor – koletisefilme vaatamas … sa ei kujuta ette, mis näo tegid daamide kirikliku teeühingu liikmed, kui proua Graham oli nad teatamata sisse lasknud ning nad nägid reverendi kabinetti astudes meid kahte möirates ja hoope jagades ringi karglemas, hävitades klotsidest ja supipurkidest ehitatud Tokyot.”

Brianna hakkas naerma, aga tema silmad pakitsesid pisaratest.

„Kahju, et ma ei jõudnudki reverendiga tuttavaks saada,” lausus ta mehe kätt pigistades.

„Minul on ka kahju,” vastas Roger tasa. „Sa oleksid talle väga meeldinud, Bree.”

Rogeri meenutuste ajal olid mustendav mets ja leegitsev lõke mõneks hetkeks haihtunud ning nad viibisid Invernessis reverendi õdusas kabinetis, aknaruutudel vihmasabin ja akna taga tänavamüra. Nõnda juhtus sageli, kui nad nõnda omavahel vestlesid. Siis lõhkus mingi väike väline segaja selle hetke – praegu tegi seda lõkke äärest kostev hüüatus, mispeale rahvas hakkas laulma ja käsi plaksutama – ning nende enda ajastu maailm haihtus ainsa silmapilguga.

Mis saaks siis, kui Rogerit poleks, mõtles Brianna äkki. Kas ma üksipäini suudaksin seda kõike esile manada?

Sellest mõttest valdas teda viivuks ürgne hirm. Kui poleks Rogerit, mis teda tulevikuga seob; kui tema ainsaks ankruks jääksid omaenda mälestused, siis läheks see aeg igaveseks kaotsi. Luituks ähmasteks mälupiltideks ning hajuks pikapeale päriselt, nii et tal poleks enam kindlat pinda, millele toetuda.

Brianna hingas sügavalt sisse külma öist õhku, mis oli täis kirbet lõkkesuitsu, ning surus kõndides päkad otsekui tuge otsides kõvasti vastu maad.

„EmaemaEMA!” lõkkeäärsest saginast eraldus üks väike kogu, sööstis Brianna poole ja viskus talle niisuguse hooga vastu põlvi, et ta pidi püsti jäämiseks klammerduma Rogeri käsivarre külge.

„Jem! Siin sa mul oledki!” Brianna tõstis poja üles ja peitis näo tema juustesse, mis lõhnasid mõnusasti kitsede, heinte ja vürtsika praevorsti järele. Jem oli raske, oli siin ja igati käegakatsutav.

Siis pöördus Ute McGillivray ja märkas neid. Naise nägu oli tusane, kuid lõi nüüd rõõmsalt särama. Tema tervitushüüde peale pöördusid teisedki ning sedamaid olid nad ümbritsetud inimestest, kes kõik esitasid küsimusi ja väljendasid nende tuleku üle rõõmsat üllatust.

Üht-teist küsiti ka hollandi perekonna kohta, aga Kenny Lindsay oli tulekahju-uudised juba varem ära rääkinud ning Brianna oli selle üle rõõmus. Inimesed naksutasid kaastundlikult keelt ja vangutasid pead, aga kõige süngemad arutlused olid ammendatud ja andnud maad teistele teemadele. Kuuskede alla kuhjatud kääbastest õhkuv jahedus andis end Brianna südame ümber ikka veel aimamisi tunda ning ta ei tahtnud seda mälestust rääkides uuesti esile manada.

Vastselt kihlunud noored istusid kummuli pööratud ämbritel ja hoidsid teineteisel käest kinni, näod lõkke paistel rõõmust säramas.

„Mina võitsin,” sõnas Brianna neid nähes ja naeratas. „Kas pole nad õnnelikud?”

„On küll,” nõustus Roger. „Ronnie Sinclairi kohta seda vist öelda ei saa. Kas ta on siin?” Roger vaatas ringi nagu Briannagi, aga aamisseppa polnud kusagil näha.

„Oota … ta on oma töökojas,” sõnas Brianna, asetades käe Rogeri randmele ning nooksates teisel pool teed asuva väikese hoone poole. Maja sellel küljel aknaid polnud, aga suletud ukseservadest immitses kerget valguskuma.

Rogeri pilk libises pimedalt töökojalt lõkke ümber lustivale seltskonnale; Salemist oli koos õnneliku peigmehega kohale sõitnud terve hulk Ute sugulasi, kaasas tohutu suur vaat tumedat õlut, mis lisas pidustustele hoogu. Õhus hõljus pärmi ja humala hõngu. Aamissepatöökoda tundus selle kõige kõrval mahajäetud ja morn. Brianna arutles endamisi, kas tule ääres on Ronnie Sinclairi puudumist üleüldse märgatudki.

„Lähen ajan temaga terake juttu. mis sa arvad?” Roger puudutas hetkelises hellusehoos naise selga. „Äkki tahaks ta kellelegi südant puistata.”

„Ja klõmmu kangemat kraami võtta?” Brianna osutas noogutades majale, kus võis läbi lahtise ukse näha Robin McGillivrayd kallamas valitud sõpradele napsi – ilmselt viskit.

„Võib arvata, et selle eest on ta juba ise hoolt kandnud,” vastas mees lakooniliselt. Ta lahkus naise kõrvalt ja möödus tule ääres pidutsevast inimrühmast. Roger kadus pimedusse, kuid varsti nägi Brianna töökoja ust avanemas ja mehe kõrget kogu seest kumavas valguses välja joonistudes kogu ukseava täitmas.

„Tahan juua, emme!” Jemmy vingerdas nagu ussike, kippudes maha. Brianna asetas ta jalgele ja poisike pistis putku nagu välk, joostes äärepealt jalust maha maisikäkivaagnat kandva tüseda naise.

Auravate käkkide lõhn tuletas Briannale meelde, et ta pole ikka veel õhtust söönud, ning ta seadis Jemmy järel sammud toidulaua poole, kus juba peaaegu miniarolli tõusnud Lizzie tõstis talle tähtsalt hapukapsast, praevorste, suitsutatud mune ning midagi, mis koosnes maisist ja suvikõrvitsatest.

„Kus siis sinu kallim on, Lizzie?” küsis Brianna tögades. „Kas sa ei peaks olema tema kaisus?”

„Ah tema?” Lizzie tegi näo, nagu oleks talle mainitud midagi kaudselt asjasse puutuvat, kuid praegu kaunis tähtsusetut. „Et Manfred või? Ta on … näe seal.” Lizzie kissitas tulepaistel silmi ja osutas serveerimislusikaga. Tema kihlatu Manfred McGillivray ja veel kolm-neli noormeest laulsid käe alt kinni hoides ja õõtsudes mingit saksa laulu. Sõnu nad ilmselt hästi ei mäletanud, sest olid iga salmi järel naerust kõveras ja müksisid üksteist süüdistavalt.

„Näe, Schätzchen – see on saksa keeles musirull,” seletas Lizzie ja kummardus, et anda Jemmyle tükike vorsti. Too napsas selle hambusse nagu näljane hüljes, mälus usinasti, pobises siis: „Juua tahan,” ja kõndis öhe.

„Jem!” Brianna tahtis talle järele minna, aga takerdus laua poole suunduvasse inimhulka.

„Ah ära tema pärast muretse,” rahustas Lizzie teda. „Kõik teavad, kes ta on, temaga ei juhtu midagi halba.”

Brianna oleks sellegipoolest pojale järgnenud, kui poleks näinud tolle kõrvale kerkimas väikest valget pead. See kuulus Jemi südamesõbrale Germainile. Germain oli Jemist kaks aastat vanem ning peamiselt tänu isa suust kuuldule keskmisest viieaastasest poisikesest märksa elutargem. Brianna lootis, et Germain ei tühjenda tunglevate külaliste taskuid, ning otsustas, et vaatab poisi pärastpoole salakaupa otsides läbi. Germain hoidis Jemil kindlalt käest kinni, sestap andis ta järele ning istus koos Lizzie, Inga ja Hildaga tulest pisut kaugemale asetatud õlekubudele.

„Und⁹ kus on siis sinu kallim?” aasis Hilda. „See su ilus pikk suur must kurat?”

„Ah tema või?” sõnas Brianna nagu äsja Lizziegi ning kõik pahvatasid ebadaamilikult naerma. Tundus, et õllekruus on nende seas juba õige pikalt ringi käinud.

„Ta lohutab Ronniet,” vastas Brianna, osutades peaga pimedusse vajunud aamissepatöökojale. „Kas teie ema on Senga otsuse pärast pahane?”

„Oh jaa,” kinnitas Inga, tõstes silmad väljendusrikkalt taeva poole. „Oleks sa kuulnud, kuidas ema ja Senga tülitsesid – nagu kass ja koer, kass ja koer. Isa läks kalale ja oli kolm päeva kodunt ära.”

Brianna laskis pea alla, et varjata muiet. Robin McGillivray pidas lugu rahulikust elust, aga naise ja tütarde seltsis polnud tal ilmselt kunagi lootust seda nautida.

„Nojah,” lausus Hilda elutargalt, nõjatudes pisut tahapoole, et puhata selga, mis kippus esimese, juba üpris märgatava raseduse ajal natuke väsima. „Mida ta õigupoolest öelda saigi, meine Mutter¹⁰? Heinrich on ju lõppude lõpuks tema enda sugulase poeg. Mis siis, et vaene.”

„Aga see-eest noor,” lisas Inga teraselt. „See tähendab, et Heinrichil on veel aega rikkaks saada.” Ronnie Sinclair polnud ka just lausa rikas ning oli pealegi Sengast kolmkümmend aastat vanem. Teisest küljest jälle kuulusid talle aamissepatöökoda ja pool sellest majast, kus elasid ka McGillivrayd. Ute, kes oli leidnud mõlemale vanemale tütrele jõuka mehe, oli näinud Senga ja Ronnie abielus kindlasti eeliseid.

„Saan aru, et see võib olla natuke ebamugav,” poetas Brianna taktitundeliselt. „Ronnie jääb ju teie perekonnaga ühe katuse alla ka pärast seda kui …” Ta osutas peaga kihlatutele, kes söötsid teineteist koogitükikestega.

„Huu!” hüüatas Hilda ja pööritas silmi. „Küll on hea, et mina enam siin ei ela!”

Inga noogutas nõusoleku märgiks energiliselt pead, kuid lisas siiski: „Aga ei maksa arvata, et Mutti¹¹ sellepärast veel käed rüppe laseb. Ta on hakanud juba Ronniele naist otsima. Eks vaata ise.” Ta osutas söögilaua poole, kus Ute ajas naeratades juttu salkkonna sakslannadega.

„Kelle ta sinu meelest välja on valinud?” küsis Inga õelt, vaadates silmi kissitades, kuidas ema võrku punub. „Kas too pisike Gretchen? Või ehk sinu Archie nõbu? Too kõõrsilmne – Seona?”

Hilda, kes oli abiellunud Surry maakonnast pärit šotlasega, raputas seepeale pead.

„Ema valib saksa tüdruku,” lausus ta. „Ta mõtleb, mis saab siis, kui Ronnie sureb ja lesk uuesti abiellub. Kui too on sakslanna, suudab ema ehk sundida teda abielluma mõne oma sugulasega – sel juhul jääb varandus perekonda, eks?”

Brianna kuulas lummatuna, kui asjalikult tüdrukud neid asju arutavad, ning mõtles endamisi, kas Ronnie Sinclairil on õrna aimugi, et tema saatust püütakse otsustada säärasel pragmaatilisel moel. Aga Ronnie on elanud McGillivraydega koos nüüd juba üle aasta, kinnitas ta endale – küllap oskab ta Ute meetodeid läbi näha.

Tänades mõttes jumalat, et tema ei pea hirmuäratava Frau McGillivrayga ühe katuse all elama, otsis ta pilguga Lizziet, tundes oma kunagisele teenijale südamest kaasa. Kui Lizzie järgmisel aastal Manfrediga abiellub, siis peab ta tahes-tahtmata Utega ühes majas elama.

Kuuldes kedagi lausumas nime Wemyss, keskendus ta uuesti käimasolevale vestlusele, kuid avastas, et ei räägitagi Lizziest, vaid hoopis tema isast.

„Tädi Gertrud,” kuulutas Hilda ja röhitses vaikselt, rusikas suu ees. „Ta on lesknaine ja sobib härra Wemyssile kõige paremini.”

„Tädi Gertrud saadab vaese väikse härra Wemyssi ühe aastaga hauda,” tõrjus Inga naerdes. „Ta on mehest poole suurem. Kui ta toda surnuks ei väsita, siis lömastab teist külge keerates ära.”

Hilda tõstis mõlemad käed suu ette, aga mitte šokist, vaid selleks, et summutada itsitust. Brianna meelest oli temagi õllekruusi kummutanud: tanu oli viltu ja muidu nii kahvatu nägu näis isegi tulevalgel õhetavat.

„Mis siis sellest – härra Wemyss ei paista seda eriti pelgavat. Kas näed?” Hilda osutas õllejoojatest mööda ning Brianna pilk leidis suurema vaevata härra Wemyssi pea – tolle heledad juuksed olid sama udejad kui tütrel. Ta vestles parasjagu elavalt tanu ja põlle kandva tüseda naisega, kes müksas teda naerdes ribidesse.

Samal ajal nägi Brianna Ute McGillivrayd nende poole minemas, saadetuna pikast heledapäisest naisest, kes näis pisut kõhklevat, käed põlle all vaheliti.

„Oi, kes see on?” Inga sirutas kaela hane kombel pikaks ning õde andis talle ehmunult küünarnukiga ribidesse.

„Lass das, du alte Ziege!¹² Mutti vaatab siiapoole!”

Lizzie oli ajanud end põlvedel pooleldi püsti ja kiikas samuti.

„Kes …?” küsis ta kiledalt nagu öökull. Tüdruku tähelepanu kallutas kõrvale Manfred, kes potsatas tema kõrvale õlgedele, nägu sõbralikul naerul.

„Kuidas siis läheb Herzchen¹³?” küsis noormees, võttes Lizziel ümbert kinni ning proovides teda suudelda.

„Kes see on, Freddie?” küsis Lizzie libistades end osavasti mehe embusest välja ning osutades salamisi blondile naisele, keda Frau Ute parajasti härra Wemyssile tutvustas.

Manfred pilgutas silmi ja õõtsus kergelt põlvedel, kuid vastas siiski nobedasti.

„Aa. See on Fräulein Berrisch. Pastor Berrischi õde.”

Ingalt ja Hildalt kostis vaikset uudishimulikku üminat; Lizzie kortsutas pisut kulmu, kuid lõdvestus siis, nähes isa pead kuklasse ajamas, et uustulnukat teretada; Fräulein Berrisch oli peaaegu sama pikk kui Brianna.

Noh sellepärast ta siis ongi ikka veel Fräulein, mõtles Brianna kaastundlikult. Tanu alt paistvates juustes oli halli ja naise nägu oli üsna ilmetu, aga tema silmad olid rahulikud ja malbed.

„Aa, ta on siis protestant,” lausus Lizzie hooletul toonil, millest võis välja lugeda, et Fräulein’ist tema isale küll kindlasti naist ei maksa loota.

„Seda küll, aga ta on ikkagi kena naine. Tule tantsima, Elizabeth.” Manfred oli ilmselgelt kaotanud härra Wemyssi ja Fräulein’i vastu vähimagi huvi; ta tõmbas puikleva Lizzie jalule ja viis ta endaga tantsupõrandale. Lizzie läks vastu tahtmist, aga Brianna märkas, et selleks ajaks kui nad tantsijate sekka jõudsid, oli Manfred ajanud tüdruku naerma ning vaatas ise naeratades tollele ülalt alla, lõkketuli mänglemas nägusal näol. Nad on kena paar, mõtles Brianna, sobivad välimuse poolest paremini kokku kui Senga ja Heinrich, kes oli küll pikka kasvu, kuid kiitsakas ja üsna rohmaka näoga.

Inga ja Hilda olid hakanud isekeskis saksa keeles vaidlema ning Brianna sai häirimatult nautida oivalist sööki. Kõht oli küll nii tühi, et ta oleks vitsutanud peaaegu kõike, aga krõmpsuv hapukapsas ja mahlased vürtsikad vorstid olid iseäranis hõrgud.

Alles siis, kui oli pühkinud puidust taldrikult maisileivatükiga viimsegi mahla ja rasva, vaatas Brianna aamissepatöökoja poole ja mõtles süüdlaslikult, et oleks pidanud jätma midagi ka Rogerile. Roger oli nii lahke ja tundis vaesele Ronniele tolle kurvastuses kaasa. Ehk peaks Bree minema ja mehe sealt ära päästma. Ta oli pannud taldriku käest ning kohendas seelikuid ja alusseelikuid, et plaan ellu viia, aga see jäi katki, kui ta märkas pimedusest välja tuigerdamas kaht väikest kogu.

„Jem?” küsis ta ehmunult. „Mis sul viga on?”

Lõkkevalgus pani Jemmy juuksed särama nagu värskelt vermitud mündi, aga poisi nägu oli juuksepahmaka all valge ning suured silmad põrnitsesid tardunult nagu kaks tumedat loiku.

„Jemmy!”

Laps vaatas teda tühja pilguga ja ütles vaikse ebakindla häälega „Emme?”; siis läksid tal jalad alt, justkui oleksid need kummist, ja poisike potsatas istuma.

Brianna märkas silmanurgast Germaini, kes õõtsus nagu vitsaraag tuules, aga ei saanud mahti talle pühenduda. Ta haaras Jemmy, kergitas lapse pead ja raputas teda tasakesi.

„Jemmy! Ärka üles! Mis sul viga on?”

„Poisu on juua täis, a nighean,” kostis tema kohalt naerukil hääl. „Mida te talle olete andnud?” Robin McGillivray, kes polnud ka ise kaugeltki kaine, kummardus ja müksas Jemmyt õrnalt, aga poiss üksnes lalises vaikselt. Robin kergitas lapse kätt, laskis siis lahti ning see vajus lõdvalt alla nagu keedetud spagetti.

„Mina ei andnud talle midagi,” vastas Brianna, kelles hirm oli hakanud asenduma pahameelega, kui ta nägi, et Jemmy õigupoolest lihtsalt magab ning tema väike rind kerkib rahulikus rütmis. „Germain!”

Germain oli vajunud maha kägarasse ning laulis omaette uniselt „Alouette’i”¹⁴. Selle oli õpetanud talle Brianna ning see oli tema lemmiklaul.

„… j’te plumerai la tęte …” ¹⁵

„Germain!” Brianna haaras Germainil käsivarrest kinni, mispeale poiss jättis laulu katki ja vaatas talle üllatunult otsa.

„Mida sa Jemmyle andsid, Germain?”

„Tal oli janu, madame,” vastas Germain vastupandamatult sulni naeratusega. „Ta tahtis juua.” Siis läksid poisil silmad pahupidi ning ta vajus selili, lõtv nagu surnud kala.

„Oh sa issanda püha lojus!”

Inga ja Hilda paistsid olevat tema sõnadest rabatud, aga Briannal polnud aega mõelda säärastele peensustele.

„Kus kurat Marsali on?”

„Marsali ei tulnud,” vastas Inga, kummardudes vaatama Germaini. „Ta jäi pisikese Mädchen’iga¹⁶ koju. Fergus on siin …” Inga ajas end sirgu ja vaatas otsivalt ringi. „Nägin teda alles natukese aja eest.”

„Mis lahti on?” Selja tagant kostev kähe hääl üllatas Briannat; ta pöördus ning nägi Rogerit, kelle lõtvunud näojooned olid minetanud tavalise ranguse.

„Su poeg on joodik,” teatas Brianna. Siis tundis ta Rogeri hingeõhku. „Käib nähtavasti isa jälgedes,” lisas ta külmalt.

Roger ei teinud sellest väljagi, vaid istus tema kõrvale maha ja tõstis Jemmy sülle. Toetanud poisi konksutõmmatud põlvede najale, patsutas ta teda õrnalt, kuid kannatlikult põsele.

„Hei, Mej,” lausus ta tasa. „Kuule. Kõik on hästi, eks?”

Jemmy silmad avanesid otsekui nõiaväel. Ta naeratas Rogerile uniselt.

„Tere, issi.” Näol endiselt õnnis naeratus, sulges ta silmad ja vajus täiesti lõdvaks, põsk vastu isa põlve.

„Pole midagi hullu,” ütles Roger.

„Nojah siis,” sõnas Brianna pisut rahunenult. „Mida nad sinu meelest jõid. Õlut või?”

Roger kummardus ning nuusutas poja huuli, millel võis näha midagi punast.

„Arvatavasti kirsiviskit. Küüni juures on seda terve vaat.”

„Püha taevas!” Brianna polnud kirsiviskit küll kunagi joonud, kuid proua Bug oli rääkinud, kuidas seda tehakse: „Auruta vakatäiest kirssidest mahl välja, lahusta selles kakskümmend neli naela suhkrut, vala neljakümnegallonilisse ankrusse ja täida viskiga.”

„Jem saab korda.” Roger patsutas teda käsivarrele. „Kas see seal on Germain?”

„On küll.” Brianna kummardus vaatama, aga Germain magas samuti magusasti, õnnis naeratus näol. „See kirsiviski peab olema mõnus kraam.”

Roger hakkas naerma.

„See on jäle. Nagu apteegist ostetud kange köhasiirup. Aga tuleb tunnistada, et tuju teeb see tõesti heaks.”

„Kas sina jõid ka seda?” Brianna silmitses meest teraselt, aga tolle huuled paistsid olevat loomulikku värvi.

„Muidugi mitte.” Selle tõenduseks kallutas Roger end naise poole ja suudles teda. „Sa ei arva ju ometi, nagu leevendaks Ronnie-sugune mägismaalane oma pettumust kirsiviskiga? Kui korralikust viskist pole puudu?”

„Sul on õigus,” vastas Brianna. Ta vaatas töökoja poole. Nõrk koldekuma oli hääbunud ja ukse nelinurk ei joonistunud enam välja, mistap hoone paistis veel üksnes ähmase mustendava nelinurgana veel mustema metsa tagapõhjal. „Kuidas Ronnie siis sellega toime tuleb?” Brianna vaatas ringi, aga Inga ja Hilda olid läinud Frau Utele appi ning mõlemad askeldasid nüüd söögilaua ääres, kandes nõusid ära.

„Oh, Ronniel pole viga midagi.” Roger tõstis Jemmy sülest maha ja asetas Germaini kõrvale õlgedele. „Ega ta õieti olnudki Sengast sisse võetud. Teda vaevab pigem seksuaalne frustratsioon kui südamevalu.”

„Ah või siis üksnes selles on asi,” tähendas Brianna sarkastiliselt. „Tal ei tule enam kaua kannatada: olen kuulnud, et Frau Ute on haaranud ohjad enda kätte.”

„Jah, ta on lubanud leida Ronniele naise. Ronnie ise suhtub sellesse stoilise rahuga. Aga esialgu sipleb lihahimu küüsis,” lisas Roger nina kirtsutades.

„Kole lugu. Kas tahad süüa?” Brianna heitis pilgu magavatele poistele ja ajas end jalule. „Lähen õige otsin sulle midagi, enne kui Ute ja tüdrukud kõik ära koristavad.”

Mees haigutas äkki laialt.

„Ei, küllap ma hakkama saan.” Roger naeratas ning pilgutas uniselt silmi. „Lähen ütlen Fergusele, kus Germain on, ja võtan ehk möödaminnes paar ampsu.” Ta patsutas naist õlale, upitas end ainult õige pisut tuikudes püsti ja seadis sammud tule poole.

Brianna kontrollis uuesti poisse. Mõlemad hingasid sügavalt ja ühtlaselt, teadmata enam maast ega ilmast. Ohates nihutas ta lapsed teineteisele lähemale, kuhjas neile õlgi ümber ja kattis nad oma mantliga. Väljas läks küll jahedamaks, aga talv oli läbi ja pakast polnud enam karta.

Pidu käis edasi, aga nüüd juba vaiksematel tuuridel. Tants oli lõppenud, rahvas jagunes väiksematesse rühmadesse: mehed kogunesid tule äärde sõõri ja süütasid piibud, nooremad mehed kadusid kuhugi. Brianna ümber sättisid pered magama, tehes endale heintesse pesa. Muist külalisi ööbis majas, aga suurem osa küünis; kusagilt maja tagant kostsid kitarrihelid ja keegi üritas laulda – midagi aeglast ja nukrat. Briannat valdas äkki valus soov kuulda Rogeri häält, nagu see kunagi oli olnud: mahlakas ja õrn.

Selle mõtte juures turgatas talle korraga midagi pähe: kui mees naasis Ronniet lohutamast, oli tema hääl olnud palju parem. Jah, see oli ikka veel kähe ning endise kõla ja kandvuseta, aga ei katkenud enam. Võib-olla lõdvestas alkohol häälepaelu?

Tõenäolisemalt lõdvestas see siiski hoopis Rogerit ennast, nii et ta ei mõelnud kramplikult sellele, mismoodi tema hääl kõlab. See tasus kõrva taha panna. Ema oli avaldanud arvamust, et Rogeri hääl paraneb, kui ta häälepaelu treenib, nendega töötab, kuid Roger häbenes seda teha, pelgas valu – olgu siis tegelikust rääkimisest või kontrastist praeguse ja endise vahel.

„Äkisti võtan ka natuke kirsiviskit,” arutles Brianna kuuldavalt. Siis langetas ta pilgu põhus põõnutavatele poisikestele ja mõtles, mis tunne võib olla ärgata hommikul kolme pohmeluses tegelase vahel. „Nojah, vist siiski mitte.”

Ta kaapis endale õlgi padjaks, laotas nendele kokkuvolditud rätiku – ilmselt peavad nad homme terve päeva riietest kõrsi noppima – ja heitis pikali, tõmmates end Jemi ümber kägarasse. Kui kumbki poiss peaks ärkama või oksendama, tunneb ta seda ja tõuseb üles.

Lõke oli madalaks vajunud, hõõguvate süte ringi ümbritsesid leegid nüüd veel üksnes kitsa ribana nagu räbaldunud narmad ning ümber hoovi süüdatud laternadki olid kas lõpuni põlenud või kavalasti ära kustutatud. Kitarr ja laulja olid vaikinud. Nüüd kui polnud enam valgust ega hääli seda eemale tõrjumas, hiilis öö ligi ning laotas külmad vaiksed tiivad üle mägede. Pea kohal sirasid heledalt tähed, kuid need olid kõigest täpikesed, miljonite aastate kaugusel. Öö ääretuse ees sulges Brianna silmad ja puudutas huultega Jemi pead, mähkides poisi otsekui sooja kookonisse.

Ta proovis end suigutada, aga nüüd, kui külaliste sumin oli vaibunud ega juhtinud enam mõtteid eemale ja õhk oli tiine põleva puidu lõhnast, tulid mälestused tagasi ning ta leidis end tavalise õhtupalve asemel palumas halastust ja kaitset.

„Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis. Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.”

Mina ei unusta teid, sosistas Brianna surnutele sisimas. See tundus nii armetu lohutus – nõrk ja kasutu. Aga midagi enamat polnud tal pakkuda.

Ta võbistas end tasakesi ja võttis Jemmy kindlamalt kaissu.

Õled lõid kahisema ning Roger puges tema kõrvale. Mees kohmitses pisut, laotas Briannale peale oma mantli, ohkas siis kergendatult, laskis end lõdvaks, vajus naise vastu ja võttis tal ümbert kinni.

„Oli see vast üks paganama pikk päev, eks?”

Brianna nõustus vaikse äginaga. Nüüd kui ümberringi oli kõik vaikseks jäänud ning polnud vaja kellegagi vestelda ega kellelegi tähelepanu osutada, tundus viimnegi lihaskiud väsimusest lahustuvat. Ainult õhuke kiht põhku eraldas teda külmast kõvast maapinnast, aga uni roomas talle peale nagu tõusuhoovus liivasele rannale – lohutav ja järeleandmatu.

„Kas sa midagi hamba alla said?” Ta asetas käe Rogeri jalale ning mehe käsivars pinguldus reflektoorselt, et tõmmata naine enda vastu.

„Jah, kui õlut võib toiduks pidada. Paljud peavadki.” Roger hakkas naerma ning tema hingeõhk oli soe ja humalane. „Ma ei ole näljas.” Mehe keha soojus hakkas imbuma läbi neid eraldavate riidekihtide ja peletas öise jaheduse eemale.