Читать книгу Lume ja tuha hingus 1. osa - Diana Gabaldon - Страница 9

Jätsin Iani ja Rollo armuheitmatu proua Bugi hoole alla – proovigu Ian temale selgeks teha, et ei soovi leiba ja piima – ning istusin sööma omaenda hilist õhtueinet: kuuma värsket omletti, milles leidus peale juustu ka soolapeekonitükke, sparglit ja seeni ning koguni kevadisi sibulapealseid.

Jamie ja major olid söömise juba lõpetanud ning istusid majori savipiibust tõusva tossupilve keskel sõbralikult kahekesi kamina ees. Jamie oli nähtavasti jõudnud võikast tragöödiast major MacDonaldile juba rääkida, sest too vangutas, kulm kortsus, kaastundlikult pead.

„Vaesekesed!” lausus ta. „Kas sinu meelest ei võinud seda teha noodsamad röövlinäod, kes ründasid su õepoega?”

„Tundub tõenäoline,” vastas Jamie. „Ei tahaks uskuda, et mägedes hulgub ühel ajal ringi kaks säärast jõuku.” Ta vaatas ööseks mõnusasti suletud luukidega akna poole ning korraga märkasin, et ta on võtnud kamina kohalt linnupüssi ja nühib hajameelselt selle ainsagi plekita rauda õlise lapiga.

„Kas tahad öelda, a charaid, et on tulnud ka teisi sääraseid teateid?”

„Kolm. Vähemalt.”

Majori piip ähvardas kustuda ning ta tõmbas nii kõvasti, et tubakas lõi kahas äkki pragisedes hõõguma.

Soe seenemaitse alles suus, jätsin söömise kerget ärevust tundes pooleli. Kuni praeguse hetkeni polnud mulle korrakski pähe tulnud, et liikvel võib olla mingi salapärane relvastatud jõuk, kes ründab valimatult asukate kodusid.

Jamiele ilmselt oli; ta tõusis, riputas linnupüssi tagasi konksu otsa, puudutas korraks justkui kindluse mõttes selle kohal rippuvat vintpüssi ning astus siis kapi juurde, kus hoidis pikki püstoleid ja kasti, milles oli kaks elegantset duellipüstolit.

Siniseid suitsupilvi pahvides silmitses MacDonald heakskiitvalt, kuidas Jamie sättis korralikult ritta püstolid, kuulikoti, kuulide valamise vormid, tropid, vardad ja kõik teised isikliku relvistu atribuudid.

„Mmhh,” ümatas MacDonald. „Väga ilus relv, kolonel.” Ta nooksas pika rauaga elegantse püstoli poole, millel olid kaarduv pära ning üle-kullatud hõbedast kaunistused.

Selle „koloneli” peale heitis Jamie MacDonaldile terava pilgu, kuid vastas siiski päris rahulikult.

„Jah, tõesti kena asjake. Täpselt laseb see küll kõigest kahe sammu kaugusele. Võitsin selle kord hobuste võiduajamisel,” lisas ta, osutades hooletult püssile, et MacDonald ei arvaks, nagu oleks ta selle eest rumalast peast palju raha maksnud. Sellegipoolest kontrollis ta ränikivi, vahetas selle uue vastu ja asetas püstoli kõrvale.

„Kus kandis?” küsis Jamie otsekui muuseas, sirutades käe kuulivormi poole.

Olin hakanud uuesti mäluma, kuid minugi pilk pöördus nüüd küsivalt majorile.

„Arvestage, et need on ainult kuulujutud,” hoiatas major, võttes korraks piibu hambust ning torgates selle siis uuesti suhu, et võtta järjekordne mahv. „Üks maja on maani maha põletatud Salemi kandis. Seal elasid Zinzerid – sakslased.” Major tõmbas piipu, nii et põsed lohkus.

„See juhtus veebruaris, kuu lõpu poole. Kolm nädalat hiljem Yadkini praam, Worami ületuskohast natuke põhja pool – maja tühjaks röövitud, ülevedaja tapetud. Kolmas …” Siinkohal jäi major pööraselt suitsu pahvides vait ning vaatas korraks minu ja siis uuesti Jamie poole.

„Räägi edasi, sõber,” sõnas Jamie gaeli keeles, nagu valmistuks kuulma kõige hullemat. „Tema on kindlasti näinud palju hirmsamaid asju, kui sina võiksid jutustada.”

Noogutasin selle kinnituseks ja torkasin kahvli otsa järjekordse tüki omletti ning major köhatas.

„Jah. Et teie kõrvu säästa, proua … sattusin Edentonis juhtumisi ühte ee … asutusse …”

„Bordelli?” laususin sekka. „Jah, muidugi. Jätkake, major”

Ta jätkaski kiiruga, kusjuures nägu lahvatas paruka all tulipunaseks.

„Ee … seda küll. Nojah, teate, üks selle asutuse tüdruk rääkis, et ühel päeval olid tema kodu nagu välk selgest taevast rünnanud mingid lindpriid ja ta endaga vägisi kaasa viinud. Koos temaga elas majas ainult vanaema; tema sõnutsi olid röövlid vana naise tapnud ning majale tule otsa pistnud.”

„Ja kes need röövlid tema jutu järgi olid?” Jamie oli pööranud tooli kamina poole ning sulatas kuulivormi tarvis kulbis tinatükikest.

„Ee, hm.” MacDonald punastas veel sügavamalt ning pahvis nii ägedalt, et suutsin läbi hõljuva suitsu hädavaevu eristada tema näojooni.

Ohtrate köhatuste ja mõistukõneliste ütluste seast koorus viimaks välja, et major polnud tüdruku juttu toona õieti uskunud või oli olnud liiga hõivatud tema võludest, et sellele tähelepanu pöörata. Pidades seda lihtsalt luiskelooks, millega libud püüavad pahatihti äratada kuulajas kaastunnet ja teenida veel üht klaasikest džinni, ei hakanud ta uurima üksikasju.

„Aga kuuldes hiljem juhtumisi teistestki süütamistest … nojah, mõistate, õnnekombel on kuberner andnud mulle ülesande hoida sisemaal liikudes silmad-kõrvad lahti, et märgata mässumeelsuse ilminguid … Siis hakkasingi mõtlema, kas sedasorti rüüstamised ikka on nii juhuslikud, kui esialgu tundus.”

Vahetasime Jamiega seepeale pilke. Kui Jamiele paistis kuuldu nalja tegevat, siis minu pilk väljendas olukorraga leppimist. Jamie oli olnud valmis minuga kihla vedama, et poole palgaga ratsaväeohvitser MacDonald, kes teenis endale elatist vabakutselisena, elab kuberner Tryoni lahkumise üle ja teeb uue valitseja teenistuses kiiresti karjääri, nüüd kui Tryon ise oli võtnud vastu New Yorgi kuberneri kõrge ametikoha. „Meie Donald on õnnekütt,” oli Jamie öelnud.

Toas oli tunda sulatina sõjakat lõhna, mis võistles majori tubakasuitsuga ning jättis täiesti varju kerkiva leivataina, valmiva toidu, kuivatatud maitsetaimede, potiküürimislugade ja tavaliselt kööki täitva leheliseseebi lõhna.

Tina sulab äkki: ühel hetkel lebab kulbis lömmis kuul või kõveraks paindunud nööp, kompaktne ja kindlate piirjoontega, järgmisel hetkel on see kadunud ning asendunud tillukese tuhmilt sädeleva metalliloiguga. Jamie valas sulatina ettevaatlikult vormi, pöörates näo auru eest kõrvale.

„Miks indiaanlased?”

„Noh, nõnda too Edentoni libu rääkis. Ta mainis, et nendest, kes maja maha põletasid ja tema kaasa viisid, olid mõned indiaanlased. Aga nagu juba öeldud, ei pööranud ma tema jutule toona erilist tähelepanu.”

Jamie šotipärane mühatus näitas, et ta võttis kuuldu arvesse, kuid suhtub sellesse skeptiliselt.

„Ning millal sa seda tüdrukut kohtasid, Donald, ja tema lugu kuulsid?”

„Jõulude paiku.” Major torkis pilku tõstmata piibukaha plekilise nimetissõrmega. „Tahad küsida, millal tema maja rünnati? Ta ei öelnud, aga arvan, et seda oli tehtud hiljaaegu. Ta oli veel … kaunis … ee … värske.” Major köhatas, tabas mu pilgu, tõmbas hinge ja hakkas uuesti ägedalt köhima, minnes seejuures näost punaseks.

Jamie, huuled kõvasti kokku surutud, langetas pilgu, avas vormi ja poetas vastse kuuli kaminaservale.

Panin kahvli käest, söögiisust polnud enam jälgegi.

„Kuidas?” nõudsin ma. „Kuidas see noor naine bordelli sattus?”

„Müüdi muidugi, proua.” MacDonaldi põsed õhetasid endiselt, aga ta oli end nii palju kogunud, et suutis mulle otsa vaadata. „Need röövlid. Tüdruku jutu järgi müüsid nood ta mõne päeva pärast ühele jõelaevnikule. Too pidas teda mõnda aega oma laeval, aga ühel õhtul tuli keegi mees temaga asju ajama, viskas tüdrukule silma ja ostis ta ära. Ta viis tüdruku rannikule, aga oli temast selleks ajaks vist tüdinud …” Jättes lause lõpetamata, torkas major piibu suhu ja imes kõigest väest.

„Saan aru.” Olingi aru saanud ja söödud pool omletti istus tiheda tombuna mu kõhusopis.

„Ikka veel kaunis värske.” Kui kaua see aega võtab, mõtisklesin. Kui pikalt peab üks käest kätte antud, jõelaeva karedalt põrandalt Edentoni bordelli trööbatud madratsile jõudnud naine vastu? Oli enam kui võimalik, et Edentoni lõbumaja tundus talle pärast kõiki läbielatud vintsutusi omamoodi rahusadamana. See mõte ei muutnud mind MacDonaldi vastu põrmugi lahkemaks.

„Kas mäletate vähemasti tema nime, major?” küsisin, hääles jäine viisakus.

Oleksin justkui silmanurgast näinud Jamie suunurka võbelemas, kuid mu pilk püsis MacDonaldil.

Ta võttis piibu suust, puhus välja pika suitsujoa ja vaatas mulle otsa, sinistes silmades kõigutamatu pilk.

„Ausalt öeldes, proua,” vastas ta, „kutsun ma neid kõiki lihtsalt Pollyks. Vähem tüli, mõistate?”

Mind päästis vastamast – või midagi hullemat ette võtmast – proua Bug, kes tuli tagasi, tühi kauss käes.

„Poiss sõi kõhu täis ja magab nüüd,” kuulutas ta. Vana naise terav pilk libises mu näolt pooltühjale taldrikule. Ta kortsutas kulmu ja avas juba suu, ent vaatas siis Jamie poole ning saanud tollelt nähtavasti mingi sõnatu käsu, pani selle uuesti kinni ja võttis lühidalt mühatades minu eest taldriku.

„Proua Bug,” sõnas Jamie vaikselt. „Kas läheksite nüüd ja paluksite Archil minu juurde tulla? Ja kui see liiga suurt tüli ei tee, siis viiksite ehk sõna ka Roger Macile.”

Proua Bug tõmbas väikesed mustad silmad pilukile ja libistas pilgu MacDonaldile, kahtlustades nähtavasti, et kui siin keegi pahandust on sünnitanud, siis nimelt tema.

„Ma lähen,” ütles ta, vangutas mulle isupuuduse pärast laitvalt pead, asetas taldrikud käest ja läks välja, pannes ukse enda järel kinni.

„Worami ületuskoht,” lausus Jamie MacDonaldile, jätkates vestlust, nagu poleks see katkenudki. „Ja Salem. Ning kui need on samad mehed, siis kohtas Ian-poiss neid metsas siit päevateekonna jagu lääne pool. Kaunis lähestikku.”

„Piisavalt lähestikku, et olla needsamad? Jah, seda küll.”

„Kevad on alles noor.” Jamie vaatas seda öeldes akna poole; väljas oli pime ja luugid olid suletud, aga nende vahelt sisse immitsev jahe õhk liigutas nööre, mille külge olin lükkinud kuivama seeni, ning krimpsu tõmbunud tumedad kägarad hõljusid heleda puidu taustal nagu tantsijad.

Ma sain aru, mida Jamie öelda tahtis. Talvel tuiskasid mägiteed umbe; kõrgemad kurud püsisid veel praegugi läbipääsmatud, ent madalamad nõlvad olid löönud viimastel nädalatel haljendama ja kirendasid õitest. Kui siin tegutses mingi röövlijõuk, oli see hakanud ehk alles hiljaaegu tungima sisemaale, olles varjanud end kogu talve kusagil mägede jalamil.

„Seda küll,” nõustus MacDonald. „Nii varakult ei oska inimesed ehk veel valvel olla. Aga enne kui sinu mehed kohale jõuavad, söör, räägime ehk sellest, mispärast ma siia tulin.”

„Jah?” sõnas Jamie, pilk vormi voolaval tinanirel. „Muidugi, MacDonald. Oleksin pidanud teadma, et tühja-tähja pärast poleks sa nii kaugele sõitnud. Milles siis asi on?”

Lõpuks asja juurde jõudnud, naeratas MacDonald kurikavalalt.

„Teil on siin tekkinud kenake asundus, kolonel. Mitu peret su maadel nüüd õieti elab?”

„Kolmkümmend neli,” vastas Jamie. Pilku tõstmata valas ta tuha sisse järjekordse kuuli.

„Leidub ehk koguni ruumi veel mõnele?” Naeratus polnud MacDonaldi näolt kadunud. Meie ümber laius tuhandete miilide ulatuses puutumata loodus; käputäis Fraserimäe majapidamisi moodustas sellest kaduvväikese osa, mis võinuks haihtuda nagu suits. Hollandlaste hütile mõeldes läbistas mind küdevast kaminast hoolimata värin. Tundsin ikka veel sügaval kurgus põlenud liha kibelääget lõhna võitlemas omleti hõrkude maitsetega.

„Võib-olla,” sõnas Jamie tasakaalukalt. „Šoti uusasukad, eks? Kusagilt Thurso⁵ kandist?”

„Kust pagan sina seda tead?” nõudis MacDonald. „Mina ise kuulsin sellest alles kümne päeva eest!”

„Sain eile veskil käies ühe mehega kokku,” vastas Jamie ja võttis kulbi uuesti kätte. „Üks Philadelphia härrasmees oli sõitnud mägedesse taimi korjama. Cross Creekist tulles oli ta neid näinud.” Jamie suunurgas tuksatas üks lihas. „Brunswickis olid nad kuuldavasti korraldanud midagi niisugust, mis kohalikele ei meeldinud, ja liikusid seepärast pargastega mööda jõge ülesvoolu.”

„Korraldanud midagi? Millega nad siis hakkama said?” küsisin.

„Asi on selles, proua,” seletas major, „et laevadelt tulvab praegu maale tohutu hulk mägismaa rahvast. Trümmidesse on topitud terved külad, kes jätavad laeva maost lagedale ilmudes mulje, nagu oleksid välja situtud. Rannikul pole neil midagi teha ning linnarahvas kipub võõraste peale näpuga näitama ja nende imelike riiete üle irvitama, sestap lähevad nad enamasti otsekohe pargastele ja ja sõidavad piki Cape Feari sisemaa poole. Campbeltonis ja Cross Creekis leidub vähemalt neid, kes mõistavad nende keelt.”

Major vaatas naeratades minu poole ning pühkis mundrikuue hõlmalt maha tubakakübemeid.

„Brunswicki asukad pole sääraste tahumatute mägismaalastega harjunud, sest on seni kohtunud üksnes teie abikaasa ja tema tädi taoliste viisakate šotlastega.”

Ta nooksas Jamie poole ning too vastas kerge iroonilise kummardusega.

„Jah, suhteliselt viisakatega,” pomisesin. Ma polnud valmis MacDonaldile Edentoni libu eest andestama. „Aga …”

„Kui ma õigesti aru olen saanud, siis inglise keelt ei oska neist õieti keegi,” kiirustas MacDonald jätkama. „Farquard Campbell tuli kohale, et nendega rääkida ja toimetas nad edasi Campbeltoni, vastasel korral ei imestaks ma, kui nad tungleksid ikka veel rannikul, teadmata, kuhu minna või mida edasi teha.”

„Mida Campbell nendega ette võtnud on?” uuris Jamie.

„Noh, ta jagas nad Campbeltonis oma tuttavate vahel ära, aga sellest, nagu sa muidugi aru saad, ei tule pikapeale head nahka.” MacDonald kehitas õlgu. Cross Creeki lähedal paiknev väikese Campbeltoni asunduse keskpunktiks oli Farquard Campbelli heal järjel kaubamaja ning seda ümbritsev maa-ala oli tihedasti asustatud peaasjalikult Campbellidega. Farquardil endal oli kaheksa last, neist paljud juba abielus ja sama viljakad kui isagi.

„Seda küll,” sõnas Jamie, kelle nägu reetis kõhklust. „Aga uustulnukad on põhjarannikult. Niisiis pole nad põlluharijad, Donald, vaid kalurid.”

„Jah, aga nad on ju valmis oma elu muutma, eks?” MacDonald osutas uksele, mille taga oli mets. „Šotimaale ei jäänud neil midagi maha. Nad tulid siia ja peavad nüüd kuidagiviisi toime tulema. Talutööd on ju kindlasti võimalik õppida.”

Jamie ei ilmutanud erilist veendumust, kuid MacDonaldi indu see ei jahutanud.

„Ma olen nagu kindlasti sinagi näinud tervet hulka kaluri- ja adrapoisse sõduriks saamas. Ei usu, et maad harida keerulisem oleks kui sõdida.”

Seepeale muigas Jamie pisut: ta oli visanud üheksateistkümnesena adrakured käest ja võidelnud mitu aastat palgasõdurina Prantsusmaal, enne kui Šotimaale naasis.

„Selles on ehk oma tõetera, Donald. Aga sõduril on see hea asi, et sellest hetkest, kui ta hommikul tõuseb, kuni hetkeni, kui ta õhtul magama variseb, ütleb keegi talle, mida teha. Kes ütleb neile vaestele lollpeadele, kummast otsast lehma lüpstakse?”

„Küllap sina,” torkasin vahele. Sirutasin ihuliikmeid ja hobuse seljas kangeks jäänud selga ning vaatasin MacDonaldi poole. „Kui ma teist ikka õigesti aru olen saanud, major.”

„Te pole üksnes võluv, vaid ka erakordselt taiplik, proua,” sõnas MacDonald, tehes mulle elegantse kummarduse. „Jah, just selles asja tuum ongi. Teie asukad on kõik mägismaalased, söör, ja talunikud; nad oskavad uustulnukatega rääkida, õpetada neile kõike, mida on tarvis teada – aidata neil kohaneda.”

„Gaeli keele kõnelejaid leidub siin koloonias mujalgi,” vaidles Jamie vastu. „Ja suurem osa neist elab Campbeltonile sootuks lähemal.”

„Seda küll, kuid sul on vaba maad, mis tuleks üles harida, aga neil ei ole.” Tundes nähtavasti, et on trumbi lauda löönud, laskis MacDonald end seljakile ja võttis unarusse jäänud õllekruusi uuesti kätte.

Jamie kergitas kulmu ja vaatas mulle otsa. See, et meil leidus vaba maad, oli sulatõsi: kümnest tuhandest aakrist oli üles haritud vaevalt kakskümmend. Tõsi oli seegi, et koloonias valitses suur puudus töökätest; kõige valusam oli see mägedes, kus polnud võimalik kultiveerida traditsiooniliselt orjatööga kasvatatavat tubakat või riisi.

„Aga teisalt …”

„Küsimus on selles, MacDonald, kuidas neid asustada.” Jamie kummardus, et poetada kaminatuhka veel üks kuul, ajas end siis sirgu ning lükkas vallandunud punase juuksesalgu kõrva taha. „Jah, maad mul on, aga see on enam-vähem kõik. Ei saa lasta Šotimaalt tulnuid metsikusse loodusesse lahti ning loota, et nad endal siin hinge sees hoiavad. Ma ei saa anda neile isegi kingapaari ja riideid, rääkimata tööriistadest, nagu saavad sunnismaised sulased. Kuidas suudaksin ma neid siis koos naiste ja lastega ületalve pidada? Neile kaitset pakkuda?” Jamie tõstis otsekui oma sõnade ilmestamiseks kulbi ja poetas pead raputades sellesse uue tinatüki.

„Aa, kaitse. Kui sa seda juba mainisid, luba mul rääkida veel ühest huvipakkuvast asjakesest.” MacDonald kallutas end ettepoole ja madaldas salapäraselt häält, ehkki pealt kuulamas ei olnud kedagi.

„Ütlesin juba, et olen siin kuberneri ülesandel, eks? Ta pani mulle kohustuse liikuda koloonia läänepiirkondades ringi ja hoida toimuval silm peal. Osa reguleerijaid pole ikka veel süüst vabastatud ja …” ta laskis pilgul kahtlustavalt siia-sinna käia, otsekui kardaks, et mõni äsja mainitu võib kohe kaminast välja karata, „ … oled kindlasti kuulnud kaitsekomiteedest?”

„Poole kõrvaga.”

„Teil siin sisemaal pole seda veel moodustatud?”

„Minu teada küll mitte.” Tina oli otsa saanud ja et Jamiel polnud enam midagi sulatada, kummardus ta võtma jalge eest tuhast vastvalatud kuule, nii et pealagi lõi tulekumas punaselt helkima. Istusin tema kõrvale pingile, võtsin laualt kuulikotikese ja hoidsin tema ees lahti.

„Aa,” sõnas MacDonald rahulolevalt. „Olen järelikult tulnud õigel ajal.”

Eelmise aasta reguleerimissõja rahvarahutuste kiiluvees oli teiste kolooniate eeskujul moodustatud ka siinkandis sääraseid mitteametlikke kodanike rühmitusi. Kui riik pole enam suuteline kolonistide turvalisuse eest hoolitsema, väitsid nood, tuleb inimestel ohjad enda kätte haarata. Nagu reguleerimissõjale tõuke andnud skandaalidest nähtus, ei saanud šerifitele kui korravalvuritele enam loota. Viga oli paraku selles, et sääraseid spontaanselt sündinud kaitsekomiteesid polnud põhjust põrmugi rohkem usaldada kui šerifeid.

Leidus teisigi komiteesid. Näiteks korrespondentskomiteed olid organiseerimata meesteühendused, kes saatsid igale poole kirju, edastades kolooniate vahel uudiseid ja kuulujutte. Ning just neile ohtratele komiteedele oli määratud külvata rahutuste seemet – juba need idanesidki kusagil seal külmas kevadöös. Nagu mul aeg-ajalt kombeks – ja viimasel ajal juhtus seda järjest sagedamini –, rehkendasin mõttes, kui palju veel aega on jäänud. 1773. aasta aprill koputas juba uksele ning aprill kaheksateist aastal seitsekümmend viis … nagu nii nõtkelt kirjutas oma poeemis Longfellow⁶ …

Kaks aastat. Aga sõjal on pikk süütenöör, mis põleb pikkamisi. Tulevase sõja süütenöörile oli tuli otsa pandud Alamance’is ning kes oskas vaadata, võis juba näha seda roomamas eretava joonena läbi Põhja-Carolina.

Tinakuulid lõid mu käes olevas nahkkotikeses veerema ja kõlksatasid kokku: olin sõrmed selle ümber kõvasti kokku surunud. Jamie märkas seda ning asetas korraks kergelt ja rahustavalt käe mu põlvele; seejärel võttis ta paunakese enda kätte, keeras rulli ja torkas padrunikarpi.

„Õigel ajal,” kordas ta MacDonaldi poole vaadates. „Mida sa sellega öelda tahad?”

„Aga kes sobiks säärase komitee etteotsa paremini kui sina ise, kolonel? Mainisin seda ka kubernerile.” MacDonald üritas asjatult teeselda tagasihoidlikkust.

„Väga lahke sinust, major,” sõnas Jamie jahedalt. Ta vaatas kulmu kergitades minu poole. Koloonia valitsusega pidid lood olema veel hullemad, kui Jamie oli arvanud: kuberner Martin mitte üksnes ei leppinud komiteede olemasoluga, vaid varjatult koguni seadustas nende tegevuse.

Koer haigutas esikus pikalt ja kuuldavalt ning vabandasin end, et minna vaatama Ianit.

Mõtisklesin, kas kuberner Martin üldse teab, mis tal käest on hakanud libisema. Kaldusin arvama, et teab ja seepärast pingutabki kõigest väest, et vähemasti mõne kaitsekomitee eesotsas seisaks reguleerimissõja ajal riigi poolel võidelnud mees. See ei muutnud olematuks tõsiasja, et suur hulk sääraseid komiteesid ei allunud tema kontrollile ning tal ei olnud nendest aimugi. Ometi kihises ja pulbitses kogu koloonia nagu keemistemperatuurile lähenev teekatel ning Martini käsutuses polnud ametlikke väeüksusi – ainult MacDonaldi-taolised irregulaarid … ja rahvakaitsevägi.

Just see oligi tõtt-öelda põhjus, miks MacDonald Jamiet koloneliks kutsus. Eelmine kuberner Tryon oli määranud Jamie – vastu tema tahtmist – Yadkini-taguse sisemaa rahvaväe koloneliks.

Mühatasin endamisi. MacDonald ega Martin polnud kumbki lollid. Tehes Jamiele ettepaneku moodustada kaitsekomitee, arvestasid nad, et ta kutsub sellesse kõik kunagi talle allunud rahvakaitseväelased, saamata valitsuselt selle eest palka ega varustust, ning ühtlasi ei langeks kubernerile nende tegude eest vähimatki vastutust, sest päästekomiteed polnud ametlikud.

Oht, mis Jamiele – ja meile kõigile – selle ettepaneku vastuvõtmisega kaasneks, oli paraku arvestatav. Esikus valitses pimedus, valgust immitses siia üksnes köögist ja vastuvõtutoast, kus põles üksainus küünal. Ian küll magas, kuid rahutult, kulmude vahel kerge valulik korts. Rollo tõstis pea ja pühkis koheva sabaga tervituseks põrandat.

Kutsusin Ianit nimepidi ja asetasin käe talle õlale, kuid ta ei reageerinud. Raputasin teda, algul tasakesi, siis kõvemini. Nägin teda kusagil teadvusetuse piiril võitlemas nagu veealusest hoovusest kaasa kistud mees, kes hakkab juba alla jääma, ent tunneb siis tuimaks muutunud külma ihusse ootamatu valusähvatusena tungimas õngekonksu.

Iani silmad, tumedad ja tühjad, kargasid äkki lahti ja ta jäi mulle mõistmatult otsa vaatama.

„Terekest,” ütlesin tasa, rõõmus, et ta on ärkvel. „Mis su nimi on?”

Nägin, et ta ei saa mu küsimusest esimese hooga aru, ja kordasin seda kannatlikult. Kusagil laienenud pupillide sügavuses liigatas teadvus.

„Kes ma olen?” küsis ta gaeli keeles. Järgnes midagi ebaselget mohooki keeles ning silmalaud vajusid võbisedes kinni.

„Ärka üles, Ian,” laususin otsustavalt ja hakkasin teda uuesti raputama. „Ütle, kes sa oled.”

Silmad avanesid jälle ja ta vaatas mulle segaduses otsa.

„Proovi midagi lihtsamat,” soovitasin, tõstes kaks sõrme. „Mitut sõrme sa näed?”

Iani silmis välgatas äratundmine.

„Ära seda Arch Bugi nähes tee, tädi,” lausus ta uniselt ja tema näole ilmus midagi naeratusetaolist. „See on väga ebaviisakas, tead.”

Noh, minu oli ta igatahes ära tundnud ja V-märgi ka – asi seegi.

„Mis su täielik nimi on?” küsisin uuesti.

„Ian James FitzGibbons Fraser Murray,” vastas Ian kaunis tõredalt. „Miks sa kogu aeg mu nime küsid?”

„FitzGibbons?” küsisin. „Kus pagana kohast sa niisuguse nime said?”

Ian pani ägades kaks sõrme laugudele ja vajutas tasa, võpatades seejuures.

„Selle andis mulle onu Jamie – süüdista teda,” vastas Ian. „Ütles, et see kuulus tema vanale ristiisale. Tolle nimi oli Murtagh FitzGibbons Fraser, aga Murtagh oli emale vastukarva. Ma hakkan vist jälle oksele,” lausus ta ja võttis käe silmilt.

Sedapuhku kangutas ja öökis ta kausi kohal, ilma et oleks siiski päriselt oksendanud, mis oli hea märk. Aitasin Ianil uuesti külili asemele vajuda; ta oli kahvatu ja külmast higist niiske ning Rollo tõusis tagakäppadele ja proovis, esimesed lauale toetatud, peremehe nägu lakkuda, nii et Ian oiete vahel itsitas ja püüdis koera jõuetult eemale lükata.

„Theirig dhachaigh, Okwaho,” ütles ta. „Theirig dhachaigh” tähendas gaeli keeles „mine koju” ning Okwaho oli ilmselt Rollo mohookikeelne nimi. Ian valdas kolme keelt ega suutnud neid praegu ilmselt üksteisest eristada, kuid tema mõistus oli sellest hoolimata kindlasti selge. Olles esitanud poisile veel paar ärritavalt mõttetut küsimust, pühkisin tema nägu niiske lapiga, lasksin tal loputada suud tugevasti lahjendatud veiniga ja mähkisin tekiservad talle uuesti ümber.

„Tädi,” lausus Ian uniselt, kui hakkasin ukse poole minema. „Kas arvad, et ma näen veel kunagi oma ema?”

Jäin seisma, teadmata, mida vastata. Tegelikult polnud mul vajagi seda teha: Ian oli jälle uinunud – silmapilk, nagu ajupõrutusega patsientidele sageli omane – ning hakanud sügavalt hingama, enne kui jõudnuksin leida õiged sõnad.