Читать книгу Lume ja tuha hingus 1. osa - Diana Gabaldon - Страница 7

Fraserimäele tagasi jõudsime järgmisel päeval just enne päikeseloojangut ning leidsime, et meid ootab ees üks külaline. Eestrepil, minu kass süles ja õllekruus kõrval, istus hiljuti Tema Majesteedi sõjaväge ja veel hilisemal ajal kuberner Tryoni isiklikku ratsapolitseid juhtinud major Donald MacDonald.

„Proua Fraser! Teie teenistuses, madam,” hõikas ta joviaalselt, nähes mind lähenemas. Major proovis tõusta, kuid ahhetas kohe, sest Adso, kel polnud vähimatki soovi oma mugavast pesast loobuda, surus küüned talle reide.

„Istuge-istuge, major,” ütlesin ja viipasin kiiruga. Ta vajuski tagasi, nägu krimpsus, ning hoidis end heast südamest tagasi ega lennutanud Adsot põõsasse. Kõndisin trepist üles ja potsatasin kergendatult ohates tema kõrvale.

„Mu abikaasa läks hobuseid talli viima, ta tuleb kohe. Näen, et keegi on teie eest juba hoolitsenud.” Nooksasin õlle poole ja major pakkus seda kohe härrasmehelikult mulle, olles tõmmanud enne varrukaga üle kruusiserva.

„Oojaa, madam,” kinnitas ta. „Proua Bug on mu eest väga innukalt hoolt kandnud.”

Kartes vastasel korral paista ebasõbralikuna, võtsin õlle vastu ja pean tunnistama, et see läks igati asja ette. Jamie oli kibelnud koju jõudma, sestap olime päikesetõusust peale sadulas istunud, tehes keskpäeval kõigest väikese pausi, et keha kinnitada.

„Suurepärane märjuke,” sõnas major, kui olin esimese lonksu alla neelanud, ja silmad pooleldi suletud, välja hingasin. „Äkisti teie enda pruulitud?”

Raputasin pead ja võtsin veel ühe sõõmu, enne kui kruusi majorile tagasi ulatasin. „Ei, selle pruulis Lizzie, Lizzie Wemyss.”

„Aa, teie teenijatüdruk, muidugi. Öelge, et mulle maitses.”

„Kas teda siis siin ei olegi?” Vaatasin kaunis üllatunult majori selja taga oleva avatud ukse poole. Sel kellaajal oli Lizzie küll tavaliselt köögis ja valmistas õhtusööki, aga kindlasti oleks ta meie saabumist kuuldes välja tulnud. Panin nüüd tähele, et pole tunda ka toidulõhna. Lizzie ei võinud muidugi teada, millal me tuleme, ent ometi …

„Mm, ei. Ta on …” Major püüdis, kulm kipras, meelde tuletada ning mõtisklesin endamisi, kui täis võis kruus olla, kui ta esimese sõõmu võttis; nüüd oli sinna jäänud kõigest paar tolli. „Ah jaa. Proua Bug ütles, et ta läks koos isaga McGillivrayde poole. Kui ma ei eksi, siis kihlatule külla.”

„Jah, ta on kihlatud Manfred McGillivrayga. Aga proua Bug …”

„… on allikamajas,” lausus major, nooksates mäenõlval seisva kuuri poole. „Ütles vist, et läheb juustu tooma. Ta pakkus lahkesti, et valmistab mulle õhtusöögiks omletti.”

„Aa …” Lõdvestusin pisut, lastes teetolmul ja õllel settida. Koju tulla oli mõnus, aga mu rahutunnet häirisid mahapõlenud onnist meelde sööbinud mälupildid.

Oletasin, et proua Bug oli majorile meie retke eesmärgist rääkinud, aga too ei vihjanud sellele poole sõnagagi … ega maininud ka, mis teda meie seljandikule oli toonud. See oli mõistetav: ametlikud asjad pidid ootama Jamiet. Minul kui naisolendil tuli vahepeal leppida laitmatu viisakuse ja seltskondliku keelepeksuga.

Ma sain seltskondliku vestlusega küll hakkama, aga see nõudis mult pisut ettevalmistust: loomulikku annet mul selleks ei olnud.

„Aa … Olete mu kassiga ilmselt ära leppinud,” üritasin anda oma panuse. Mu pilk liikus tahtmatult majori pähe, aga parukas paistis olevat oskuslikult ära parandatud.

„Kas pole see poliitikas üldtunnustatud põhimõte?” vastas MacDonald, sügades Adso sametist hõbedakarva kõhualust. „Hoia sõbrad enda lähedal … aga vaenlased veel lähemal.”

„Väga mõistlik,” kinnitasin naeratades. „Ee … loodan, et teil ei tulnud kaua oodata.”

Major kehitas õlgu, nagu tahaks öelda, et ooteajal pole kunagi tähtsust – ning enamasti polnudki. Mägedes kulges aeg omasoodu ja mõistlik mees ei püüdnud seda tagant kiirustada. Karastunud sõjamehena oli MacDonald palju ringi reisinud, aga pärit oli ta Pitlochryst, mägismaale piisavalt lähedalt, et tunda sealseid kombeid.

„Jõudsin siia täna hommikul,” vastas ta. „New Bernist.”

Mu alateadvuses hakkas lööma häirekell. New Bernist meieni oli tubli kümne päeva tee, juhul kui ta oli ratsutanud otsejoones siia, nagu võis oletada tema kortsunud ja poripritsmeid täis mundri põhjal..

Just New Berni oli oma residentsiks valinud siinse koloonia uus kuninglik kuberner Josiah Martin. Ning et MacDonald oli nimetanud New Berni, selle asemel et mainida mõnd hilisemat peatuspaika, polnud mul kahtlustki, et olgu tema külaskäigu ülesanne missugune tahes, välja oli see hautud New Bernis. Ma ei usaldanud kubernere.

Heitsin pilgu koplisse viivale teele, kuid Jamiet ei olnud veel näha. Allikamajast astus parajasti välja proua Bug; lehvitasin talle ja ta püüdis innukalt vastu viibata, ehkki seda takistasid ühes käes rippuv piimaämber, teises käes olev munakorv, kaenla alla torgatud võipütt ja kenasti lõuaga kinni hoitud juustukamakas. Edukalt järsust nõlvast alla saanud, kadus ta maja taha, et minna kööki.

„Omletti jagub ilmselt kõigile,” tähendasin, pöördudes uuesti majori poole. „Ega te tulles juhtumisi Cross Creekist läbi astunud?”

„Astusin küll, proua. Teie abikaasa tädi saadab südamlikke tervitusi ning hulga raamatuid ja ajalehti; võtsin need kõik kaasa.”

Ajalehed tekitasid minus viimasel ajal samuti umbusku, ehkki nendes kajastatud sündmused olid vaieldamatult aset leidnud juba mitu nädalat … võib-olla koguni mitu kuud tagasi. Püüdsin õigetel kohtadel pomisedes vestlusse oma panuse anda ja lootsin, et Jamie varsti tuleb ning saan end vabandada. Mu juustel oli küljes tulekahjuhais, käed mäletasid külma ihu puudutust ning üle kõige oleksin soovinud end pesta.

„Vabandust?” MacDonaldi jutt oli mul osaliselt kõrvust mööda läinud. Major kummardus viisakalt kordama ning jõnksatas ühtäkki sirgeks, silmad pealuust välja tungimas.

„Kassiroju!” Adso, kes seni lebas lõdvalt nagu niiske kalts, oli karanud majori süles teekannuna sähisedes jalule, silmad põlemas peas, saba püsti nagu pudelihari ja küüned majorile reide surutud. Ma ei jõudnud teha ainsatki liigutust, kui kass sööstis juba üle tema õla ja tuhises vastuvõtutoa avatud aknast sisse, olles käristanud seejuures puruks majori särgirüüsid ja löönud viltu paruka.

MacDonald vandus nii et maa must, aga minu tähelepanu oli juba mujal. Mööda teerada tuli kustuvas päevavalguses maja poole Rollo, hundilik ja kurjakuulutav, kuid nii kummalise moega, et olin jalul juba enne, kui teadvus jõudis selleks käsu anda.

Koer jooksis mõne sammu maja suunas, tegi siis kohapeal paar tiiru, nagu ei teaks, mida teha, sööstis tagasi metsa ja pöördus taas maja poole, vingudes seejuures ärevalt, vonksuv saba sorus.

„Püha müristus,” hüüatasin. „Ianiga on midagi juhtunud!” Tormasin trepist alla ja hakkasin metsa poole jooksma, kuulmatagi enam trepile jäänud majori ehmunud hüüatust.

Leidsin Iani mõnesaja jardi kaugusel teerajalt; ta oli teadvusel, kuid uimane. Silmad suletud, istus Ian maas ja hoidis kahe käega peast kinni, otsekui kardaks, et pealuu võib lõhkeda. Kui ma tema kõrval põlvili laskusin, avas ta silmad ja tegi abitu katse naeratada.

„Tädi,” lausus Ian kähedalt. Tundus, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid ei suutnud otsustada, mida; suu avanes, kuid jäigi lahti ning keel liikus saamatult edasi-tagasi.

„Vaata mulle otsa, Ian,” ütlesin nii rahulikult, kui suutsin. Ta vaatas – see oli hea. Pimeduses polnud võimalik kindlaks teha, kas pupillid on või ei ole ebaloomulikult suurenenud, kuid isegi siin, teed ääristavate mändide varjus võis näha, et nägu on kahvatu ja särgi rinnaesine täis tumedaid vereplekke.

Mu selja tagant rajalt kostis tõttavaid samme: sealt tuli Jamie, major MacDonald tihedalt kannul.

„Kuidas on, poiss?”

Jamie pigistas teda käsivarrest ning Ian kaldus kergelt tema poole; siis laskis ta käed alla, sulges silmad ja vajus ohates Jamie käte vahele.

„Kas poisiga on kehvasti?” küsis Ianit toetav Jamie tema õla tagant, sellal kui mina püüdsin kindlaks teha noormehe vigastusi. Särgiselg oli kuivanud verest läbi imbunud, aga jah, see oli kuivanud. Sabasse seotud juuksed olid samuti verega kokku paakunud ja leidsin üsna kiiresti peahaava.

„Ei usu. Ta on saanud tugeva hoobi, mis on löönud pähe kenakese haava …”

„Kas see võis olla tomahook?”

MacDonald kummardus innukalt vaatama.

„Ei,” vastas Ian uniselt, nägu surutud vastu Jamie särki. „Kuul.”

„Kas sa saad, koer!” lausus Jamie Rollole, kes oli torganud koonu Ianile kõrva, nii et mu patsient sumbunult kääksatas ja tahtmatult õlgu kergitas.

„Pean valges vaatama, aga liiga hull ei pruugi see olla,” laususin haava vaadates. „Lõppude lõpuks sai ta ju ikkagi mingi maa kõndida. Viime ta majja.”

Mehed tõstsid Iani käed oma õlgadele ja hakkasid teda enda vahel kandes mööda rada minema ning mõne minuti pärast lamas ta juba mu vastuvõtutoas kõhuli laual. Seal jutustas ta meile katkendlikult oma seiklustest, tuues sekka kuuldavale vaikset halinat, sedamööda kuidas ma haava puhastasin, verega paakunud salgud ära lõikasin ja viis-kuus õmblust tegin.

„Arvasin, et olen surnud,” ütles Ian ja vedas läbi hammaste õhku, kui tõmbasin koreda niidiga koomale haava lipendavad servad. „Jumal halasta, tädi Claire! Aga hommikul ärkasin ja olin ometi elus, ehkki tundus, nagu oleks mul pea lõhki ja aju jookseks mööda selga alla.”

„Ega palju puudunud ka,” pomisesin, keskendudes sellele, mis mul käsil oli. „Aga kuul see minu meelest ikkagi ei olnud.”

See pani kõik kõrvu kikitama.

„Mind siis ei tulistatudki?” Iani hääl kõlas natuke pettunult. Üks suur kämmal kerkis kobama kukalt ning ma laksasin selle tasakesi kõrvale.

„Püsi paigal. Ei, see pole kuulihaav, nii väga, kui sa ka ei sooviks. Selles oli ohtralt mustust ning puidu- ja puukooretükke. Ütleksin, et kellegi kuul tabas kuivanud oksaharu, mis murdus puu küljest lahti ja kukkus sulle pähe.”

„See polnud siis ikka päris kindlasti tomahook?” Ka major paistis olevat pettunud. Sidusin viimase sõlme, lõikasin niidi katki ja raputasin pead.

„Ma pole vist küll kunagi tomahoogihaava näinud, aga arvan, et mitte. Kas näete neid rebitud servi? Ja peanahk on küll katki, kuid luu paistab olevat terve.”

„Poiss ütles, et väljas oli pilkaspime,” torkas Jamie arukalt vahele. „Ükski terve mõistusega inimene ei heida pimedas tomahooki mingi nähtamatu olendi pihta.” Jamie hoidis piirituslampi, et mul oleks valgem toimetada, ning kui ta selle nüüd lähemale tõstis, võisime äralõigatud juuste alt näha peale punetava siksakilise pistete rea paljastumas ka haava ümber laiuvat verevalumit.

„Jah, näete?” Jamie lükkas allesjäänud turritavad juuksed sõrmega kõrvale ning näitas verevalumi ümbert mitut sügavat kriimu.

„Su tädil on õigus, Ian: sulle tungis kallale puu.”

Ian vaatas teda, avades ühe silma pilukile.

„Kas keegi on öelnud, et sa oled naljavend, onu Jamie?”

„Ei.”

Ian sulges uuesti silma.

„Õige kah, sest seda sa pole.”

Jamie muigas ja pigistas Ianit õlast.

„Tunned end juba pisut paremini, jah?”

„Ei.”

„Nojah, aga asi on selles,” sekkus major MacDonald, „et noormees ikkagi kohtus mingite röövlitega, eks? On sul põhjust arvata, et nood võisid olla indiaanlased?”

„Ei,” vastas Ian jälle, ainult et sedapuhku tegi ta silma päris lahti. See oli verd täis valgunud. „Ei olnud.”

MacDonaldile ei paistnud see vastus meeldivat.

„Kuidas te selles nii kindel saate olla, noormees?” küsis ta kaunis teravalt. „Kui oli pime, nagu te väidate.”

Nägin, kuidas Jamie majorile küsivalt otsa vaatas, aga ta ei sekkunud.

„Ma tundsin nende lõhna,” vastas Ian ja lisas peaaegu kohe: „Ma hakkan vist oksele.”

Otsemaid upitas ta end küünarnuki najale ja oksendaski. Sellega sai küsitlus silmapilk läbi ning Jamie viis major MacDonaldi kööki, jättes minu Ianit kasima ja võimalikult mugavasti sisse seadma.

„Kas saad mõlemad silmad lahti teha?” küsisin, kui Ian oli korda seatud ja, padi pea all, külili lamama pandud.

Ian tegigi, kusjuures valgus sundis teda kergelt pilgutama. Piirituslambi väike sinine leek peegeldus vastu mõlemast tumedast silmaläätsest, aga pupillid ahenesid kohe – ja korraga.

„Tore,” laususin ja panin lambi käest. „Ei tohi, koer,” keelasin Rollot, kes oli hakanud nuhutama selle veidrat lõhna: lambis oli viletsa brändi ja tärpentini segu. „Võta mul sõrmedest kinni, Ian.”

Sirutasin nimetissõrmed välja ja ta põimis mõlema käe kondised sõrmed nende ümber. Kontrollisin närvitegevust, lastes Ianil pigistada, tõmmata ja lükata, ning kuulasin lõpetuseks südant, mis müdises rahustavas rütmis.

„Kerge ajuvapustus,” teatasin, ajades end sirgu ja vaadates noormehele naeratades otsa.

„Tõsi või?” küsis ta ja kõõritas mulle otsa vaadata.

„See tähendab, et su pea valutab ja süda on mõnda aega paha. Mõne päeva pärast tunned end juba paremini.”

„Seda oleksin ma võinud sulle ise öelda,” pomises Ian ja laskis pea tagasi padjale.

„Seda küll,” nõustusin. „Aga ajuvapustus kõlab palju uhkemini kui see, et sul on pea lõhki, eks ju?”

Ian ei hakanud naerma, kuid muigas siiski vastuseks. „Kas annad Rollole süüa, tädi? Ta ei lahkunud tagasiteel mu juurest ning on kindlasti näljane.”

Rollo kikitas oma nime kuuldes kõrvu ning torkas vaikselt niutsudes koonu Iani kobavasse pihku.

„Ta saab terveks,” laususin koerale. „Ära muretse. Jah,” lisasin Ianile, „ma toon talle midagi. Kas sa ise leiba ja piima suudaksid süüa?”

„Ei,” vastas ta otsustavalt. „Sutsuke viskit äkisti?”

„Ei,” vastasin mina sama otsustavalt ja puhusin piirituslambi surnuks.

„Tädi,” lausus Ian, kui hakkasin ukse poole minema.

„Mis on?” Olin jätnud tema juurde põlema ühe küünla ning ta nägi selle kollases hubisevas valguses välja väga noor ja kahvatu.

„Miks major MacDonald sinu meelest tahab, et oleksin metsas kohanud just indiaanlasi?”

„Ma ei tea. Aga usun, et Jamie teab. Või on nüüdseks välja uurinud.”