Читать книгу Lume ja tuha hingus 1. osa - Diana Gabaldon - Страница 6

Märts 1773

Keegi ei teadnudki, et seal hütt on, enne kui Kenny Lindsay märkas jõe äärest tulles leeke.

„Ma poleks seda üleüldse näind,” lausus ta vist juba kuuendat korda. „Kui poleks hakand hämarduma. Päevavalges poleks see mulle eluilmaski silma puutund.” Ta tõmbas endal väriseva käega üle näo, suutmata kiskuda pilku metsaveeres reas lebavatelt surnukehadelt. „Kas seda tegid pärismaalased, Mac Dubh? Skalpe pole küll võetud, aga äkisti …”

„Ei.” Jamie laotas tahmase taskuräti õrnalt tagasi väikese tüdruku sinisele klaasistunud silmadega näole. „Ükski neist pole haavatud. Sa ju ometi nägid, kui me neid välja kandsime?”

Lindsay raputas pead, silmad suletud, ja võbistas kramplikult õlgu. Õhtupoolik oli hiline ja kevadpäev jahe, aga kõik mehed higistasid.

„Ma ei vaadand,” vastas ta lihtsalt.

Minul olid käed nagu jäätükid – sama tuimad ja tundetud kui uuritava surnud naise kumjas ihu. Nad olid olnud surnud juba rohkem kui päeva, koolnukangestus oli üle läinud ning laibad olid lõdvad ja jahtunud, aga mäestikukevade külm ilm polnud lasknud lagunemisel veel hakata oma rõvedat tööd tegema.

Sellegipoolest hingasin pindmiselt: õhk oli täis kirbet põlengulõhna. Väikese hüti söestunud ahervaremest keerles aeg-ajalt üles auruudemeid. Nägin silmanurgast, kuidas Roger lõi üht lähedal vedelevat ronti jalaga ning kummardus siis, et võtta midagi selle alt maast.

Kenny oli prõmminud meie uksele juba ammu enne päevatõusu ja ajanud meid välja soojast voodist. Olime tulnud tõtates, ehkki teadsime, et meie abi on kõvasti hiljaks jäänud. Osa Fraserimäe rentnikke oli ratsutanud meiega kaasa; Kenny vend Evan, Fergus ja Ronnie Sinclair seisid väikese salgana puude all ning ajasid tasakesi gaeli keeles juttu.

„Kas tead, millesse nad surid, inglismann?” Jamie kükitas minu kõrval, nägu murelik. „Pean silmas neid, kes puude all lamavad.” Ta nooksas peaga minu ees lebava laiba poole. „Ma tean, mis tappis selle vaese naise.”

Tuul kergitas pisut naise pikka seelikut, tuues nähtavale pikad saledad jalad, mille otsas olid nahast kotad. Käsivarred, samuti pikad ja saledad, lebasid liikumatult keha kõrval. Naine oli olnud pikka kasvu, ehkki Briannast lühem, mõtlesin ja mu pilk libises automaatselt sinna, kus lagendiku teises servas vilksatasid puude vahel mu tütre säravpunased juuksed.

Olin tõstnud naise põlle üles, nii et see kattis pead ja ülakeha. Tema käed olid tööst punased, karedate nukkide ja pahklike pihkudega, aga prinkide reite ja saleda keha järgi otsustades ei oleks ma andnud talle vanust rohkem kui kolmkümmend aastat – pigem märksa vähem. Kas ta oli olnud ilus, ei osanud enam keegi öelda.

See mõte pani mind pead vangutama.

„Ma ei usu, et ta tules hukkus,” laususin. „Vaata, sääred ja labajalad on puutumata. Arvan, et ta kukkus koldesse. Juuksed võtsid tuld ja seejärel süttis õlgade juurest kleit. Ilmselt lamas ta seinale või korstnajalale nii lähedal, et leegid panid selle põlema ja nõnda läks kogu see pagana kupatus.”

Jamie noogutas pikkamisi, silmad surnud naisel.

„Jah, see kõlab usutavalt. Aga mis nad ikkagi tappis, inglismann? Teised on küll natuke kõrbenud, aga ükski pole nii rängalt põlenud. Ometi pidid nad olema surnud juba enne, kui onn süttis, sest ükski ei jooksnud välja. Oli see ehk mingi surmav haigus?”

„Ei usu. Vaatan õige teised ka veel korraks üle.”

Kõndisin pikkamööda liikumatute, kaetud näoga kehade eest läbi, kummardudes igaühe kohale, et kiigata uuesti surilina aset täitvate riidetükkide alla. Oli hulk haigusi, mis võinuksid neil päevil kiiresti saatuslikuks saada: polnud ei antibiootikume ega võimalust manustada vedelikku teisiti kui suu või päraku kaudu, mistap isegi lihtlabane kõhulahtisus võis inimesele kahekümne nelja tunni jooksul otsa peale teha.

Olin näinud sääraseid juhtumeid piisavalt sageli, et tunda need ära; see poleks valmistanud raskusi ühelegi arstile ja mina olin pidanud oma ametit üle kahekümne aasta. Sel sajandil oli mul tulnud aeg-ajalt näha asju, millega ma polnud oma ajastul iial kokku puutunud – iseäranis jõledaid troopilisi parasitaartaude, mis olid toodud siia orjalaevadel –, aga neid vaesekesi polnud tapnud parasiit ning sääraseid märke poleks saanud ohvritele jätta ükski minule teadaolev haigus.

Kõik surnukehad – põlenud naine, üks palju vanem naine ja kolm last – olid leitud põlevast majast. Kenny oli jõudnud nad välja lohistada just enne seda, kui katus sisse varises, ja ratsutanud siis abi järele. Nad olid surnud juba enne, kui põleng puhkes; kõik peaaegu ühel ajal, sest tuli oli ju kindlasti alguse saanud õige pea pärast seda, kui surnud naine koldesse kukkus.

Surnukehad lebasid kenasti ridastikku hiiglasliku punakuuse okste varjus ning mehed olid hakanud kaevama sealsamas lähedal hauda. Brianna seisis, pea kumaras, kõige väiksema tüdruku juures. Läksin ja põlvitasin väikese laiba kõrvale ning Bree laskus põlvili teisel pool seda.

„Mis see oli?” küsis ta tasa. „Kas mürk?”

Tõstsin üllatunult pilgu ja vaatasin talle otsa.

„Arvatavasti küll. Kust sina selle peale tulid?”

Bree osutas peaga alla, väikese sinaka näo poole. Ta oli proovinud lapse silmi sulgeda, aga need kerkisid pungitades laugude alt esile, andes tüdrukukesele ilme, nagu oleks ta tundnud kohutavat hirmu. Väikesed töntsid näojooned olid otsekui agoonias väändunud ja suunurkades oli oksejälgi.

„Gaidi käsiraamat,” sõnas Brianna. Ta vaatas vilksamisi meeste poole, kuid neist polnud ükski kuuldekaugusel. Tema huuled tuksatasid ning ta pööras pilgu surnukehalt ja sirutas lahtise käe välja. „„Ärge kunagi sööge tundmatuid seeni,”” tsiteeris ta. „„Nende seas on rohkesti mürgiseid liike ning selleks et neid üksteisest eristada, peab olema asjatundja.” Neid kasvab ringina tolle puunoti ümber, Roger leidis.”

Niisked lihavad helepruunid kübarad, mida katsid valged tüükataolised laigud; avatud eoslehed ja peened varred nii valged, et tundusid kuusealuses hämaruses lausa helendavat. Nad nägid välja nii meeldivalt maalähedased, et raske oli pidada neid surmavalt mürgiseks.

„Panter-kärbseseen,” laususin pooleldi iseendale ja võtsin ettevaatlikult ühe Brianna lahtiselt pihult. „Agaricus pantherinus – nõnda hakatakse neid kutsuma, kui keegi jõuab sinnamaale, et neile nimi anda. Pantherinus, sest nad tapavad nii kiiresti nagu ründav kaslane.”

Nägin, kuidas Brianna käsivartele kerkib kananahk ning punakuldsed karvakesed tõusevad püsti. Ta kallutas kätt ja poetas teised surmavad seened maha.

„Kes võib olla nii rumal, et sööb kärbseseeni?” küsis ta, pühkides kerge jälestusvärinaga kätt seeliku külge.

„Inimesed, kes neid ei tunne. Kes olid ehk näljas,” vastasin tasa. Kergitasin väikese tüdruku kätt ja kompisin küünarvarre peenikesi luid. Väike kõht oli pisut pundunud, kas alatoitumusest või surmajärgsetest muutustest, seda ei osanud ma öelda, aga rangluud kerkisid teravalt esile nagu kaks sirpi. Kõik surnukehad olid kõhnad, kuid mitte just näljast kuhtunud.

Tõstsin pea ja silmitsesin onni kohal sinetavat varjulist nõlva. Koriluseks oli aastaaeg küll veel varajane, ent metsas leidus ikkagi ohtralt söögipoolist – neile, kes oskasid seda ära tunda.

Jamie astus ligi, põlvitas minu kõrvale ja asetas suure käe tasakesi mu seljale. Ehkki ilm oli külm, nõrgus tal mööda kaela alla higinire ja tihe punane juuksepahmakas oli meelekohtadelt tume. „Haud on valmis,” lausus ta vaikselt, otsekui kardaks last hirmutada. „Kas nendesse see lapsuke surigi?” Ta nooksas maas vedelevate seente poole.

„Arvatavasti … ja kõik teised samuti. Kas oled jõudnud ringi vaadata? Teab keegi, kes nad on?”

Jamie raputas pead.

„Inglased igatahes mitte: riided on teistsugused. Sakslased oleksid läinud kindlasti Salemisse – nendele meeldib elada pigem kogukonniti kui omaette. Nad võisid ehk olla hollandlased.” Jamie osutas vana naise puukottadele, mis olid aja jooksul mustaks kantud ja pragunenud. „Mingeid raamatuid ega kirju pole siia alles jäänud – kui neid üleüldse oligi. Mitte midagi, kust võiks lugeda nende nime. Aga …”

„Nad on asunud siia alles hiljaaegu.” Madal kähe hääl sundis mind pilku tõstma. Roger oli tulnud ja kükitanud Brianna kõrvale ning noogutas nüüd tossava ahervareme poole. Selle lähedal oli üles kaevatud väike peenramaa; vähesed tärganud taimed polnud enamat kui võrsed, õrnad lehed hilistest halladest longu vajunud ja mustaks tõmbunud. Ei mingeid kuure ega lautu, ei märkigi veisest, muulast või seast.

„Uusasukad,” lausus Roger tasa. „Nad polnud sunnismaised teenijad – see siin oli perekond. Ja nad polnud harjunud väljas rasket tööd tegema: naiste kätel on värsked rakud ja armid.” Roger libistas laia kämblaga üle koredast kodukootud riidest püksipõlve; praegu olid tema pihud siledaks ja tugevaks parkunud nagu Jamielgi, aga kunagi oli ta olnud õrna nahaga teadlane ja mäletas veel hästi esimeste karastumispäevade valu.

„Ei tea, kas neil jäi sugulasi … Euroopasse,” ütles Brianna tasa. Ta silus heledad juuksed tüdruku laubalt tagasi ja kattis näo uuesti rätiga. Ta neelatas, nägin tema kõri liigatamas. „Nood ei saa kunagi teada, mis nendega juhtus.”

„Ei.” Jamie tõusis järsult püsti. „Öeldakse küll, et jumal hoiab lolle … aga küllap saab isegi kõigevägevamal aeg-ajalt mõõt täis.” Ta pöördus ning viipas Lindsayle ja Sinclairile.

„Otsige mees üles,” lausus ta Lindsayle. Nüüd pöördusid kõik teda vaatama.

„Mees?” küsis Roger ning keeras äkitselt pea onnijäänuste poole, pilgus vastne mõistmine. „Jah … kes selle majakese neile ehitas?”

„Selle võinuksid ehitada ka naised,” sõnas Bree, ajades lõua õieli.

„Sina oleksid sellega kindlasti hakkama saanud,” vastas Roger, kõõritades naise poole, suunurk kergelt võbelemas. Briannal oli Jamiega rohkem ühist kui pelgalt juuste värv: ta oli sukkis kuus jalga¹ pikk ning tema nõtketes ihuliikmetes oli isalt päritud jõudu.

„Võinuksid ehk küll, aga ei ehitanud,” sõnas Jamie lühidalt. Ta noogutas ahervareme poole, kus paar mööblitükki olid ikka veel säilitanud äratuntavad piirjooned. Minu silme all tuhises sealt läbi õhtune tuulepuhang; see, mis oli alles äsja meenutanud taburetti, varises hääletult tuhaks ning maa kohal lõi keerlema tontlik nõe- ja tahmavihur.

„Mille järgi sa seda otsustad?” Ajasin end püsti, astusin tema kõrvale ja vaatasin majja. Nüüd polnud seal enam õieti midagi, ehkki korstnajalg seisis veel püsti ja seinadki turritasid pooleldi varisenuna hambuliselt taeva poole.

„Siin pole üldse metalli,” vastas Jamie, osutades mustunud koldele, kus vedeles suur kuumusest pooleks läinud pada, mille sisu oli aurustunud. „Ei ühtki potti peale selle ning see oli liiga raske, et minema tassida. Ei mingeid tööriistu. Mitte nuga ega kirvestki … ehkki nagu näed, ehitajal on need olnud.”

Jamiel oli õigus; palgid olid küll koorimata, kuid sälgud ja otsad kandsid ilmselgeid kirvejälgi.

Kulm kortsus, võttis Roger maast pika männioksa ning asus sellega kindluse mõttes tuha ja prahi sees sobrama. Kenny Lindsay ja Sinclair ei näinud sellega vaeva; Jamie oli käskinud neil otsida meest ning nad läksidki ja kadusid metsa. Fergus kõndis nendega kaasa; Evan Lindsay, tema vend Murdo ja McGillivrayd hakkasid tassima kääpa jaoks kive.

„Kui majas oli mees, miks ta nad siis maha jättis?” küsis Brianna poolihääli minult, vaadates kord isa, kord laibarivi poole. „Kas see naine arvas ehk, et nad ei tule üksinda toime?”

Ning võttis seega elu nii endalt kui lastelt, et vältida pikaldast külmaja näljasurma?

„Jättis nad maha ning võttis minnes kõik tööriistad kaasa? Jumal hoidku, loodan, et mitte.” See mõte sundis mind risti ette lööma, aga kahtlesin kohe selle tõepäras.

„Kas ei oleks nad läinud mujalt abi otsima? Võtnud lapsed kaasa – lumi on enamjaolt sulanud?” Ainult kõige kõrgemad kurud olid ikka veel lund täis, aga rajad ja nõlvad, ehkki märjad ja sulaveest porised, olid olnud läbitavad juba vähemalt kuu aega.

„Ma leidsin mehe üles,” katkestas Roger mu mõtiskluse. Ta rääkis väga rahulikult, kuid pidas pisut vahet, et kurk puhtaks köhatada. „Just … siitsamast.”

Päevavalgus hakkas küll hääbuma, kuid nägin, et ta on läinud näost kahvatuks. Polnud ka ime: kägardunud kogu, mille ta sissevarisenud nõgiste seinapalkide alt nähtavale oli toonud, paistis piisavalt jube, et võtta sõnatuks keda tahes. Mustaks söestunud, käed poksijaasendisse kerkinud, nagu tulesurma surnute puhul nii tavaline … esmapilgul oli raske kindlaks teha isegi seda, kas ta üleüldse ongi mees, kuigi selle järgi, mis näha võisin, vist ikkagi oli.

See surnukeha vallandas uue arutelu, mille katkestas metsaservalt kostev hõige:

„Me leidsime nad üles, milord!”

Kõik tõstsid pilgu uuelt laibalt ja nägid Fergust puude vahelt viipamas.

Tõepoolest „nemad”. Puude all, mitte kõrvuti, kuid siiski kaunis lähestikku lebas majast üksnes natuke maad eemal kaks meest. Ja mõlemad, niipalju kui paistis, surnud seenemürgistusse.

„See küll hollandlane pole,” ütles Sinclair vist juba neljandat korda ning raputas surnukeha silmitsedes pead.

„Äkisti ikka on,” sõnas Fergus kahtlevalt. Ta tõstis vasakut kätt asendava konksu ja kratsis selle otsaga nina. „Lääne-Indiast, non?”

Üks neist kahest tundmatust surnukehast oli nimelt mustanahaline. Teine oli valge ning mõlemad kandsid ebamäärast värvi kulunud kodukootud rõivaid – särki ja pükse; külmast ilmast hoolimata polnud kummalgi kuube. Ja mõlemad olid paljajalu.

„Ei.” Jamie raputas pead. „Barbudal peavad hollandlased tõesti orje … aga need kaks pole nälginud nagu hüti asukad.” Ta osutas lõuaga naiste ja laste vaikivale reale. „Nemad ei elanud siin. Pealegi …” Nägin tema pilku peatumas surnud meeste jalgadel. Jalad olid pahkluude kohalt määrdunud ja tugevate mõhnadega, kuid tundusid põhiliselt puhtad. Musta mehed tallad olid kollakasroosad, varvaste vahel polnud muda ega sinna kleepunud lehti. Üks mis kindel: nood kaks polnud kindlasti kõndinud läbi porise metsa paljajalu.

„Mehi oli siis ehk rohkem? Kui need surid, võtsid teised kaasa nende kingad … ja kõik muu väärtusliku,” lisas Fergus asjalikult, osutades enne hütile ja siis kingadeta surnukehadele, „ning põgenesid.”

„Jah, võib-olla!” Jamie torutas huuli ja kammis aeglaselt pilguga õuepinda, aga maa oli jalgadest porile sõtkutud, rohututid juurtega välja kistud ning õu täis tuhka ja söestunud puitu. Paistis, nagu oleks siit üle käinud kari hullunud jõehobusid.

„Oleks nüüd Ian-poiss siin. Tema on parim jäljekütt ning oskaks ehk öelda vähemasti seda, mis juhtus seal.” Jamie nooksas metsa poole, kust olid leitud mehed. „Näiteks kui palju neid oli ja kuhupoole nad läksid.”

Jamie oli ka ise päris tubli jäljekütt. Paraku hääbus valgus nüüd kiiresti; hämarus oli hakanud laskuma isegi tasandikule, kus seisis põlenud hütt, moodustas puude all tihedaid varje, voolas üle songitud maa nagu õli. Jamie pilk seiras silmapiiri, kus pilveplagud olid löönud loojuvas päikeses roosakaskuldselt lõõmama, ja raputas pead.

„Matke nad maha. Siis hakkame minema.”

Neil tuli teha veel üks ängistav avastus. Üksainus surnu polnud hukkunud tule ega mürgi kätte. Kui nad söestunud laiba tuhast üles tõstsid, et kanda ta hauda, kukkus midagi keha küljest väikese kolksatusega maha. Brianna tõstis selle üles ja hõõrus põlleservaga puhtamaks.

„See jäi neil vist kahe silma vahele,” lausus ta pisut kõlatult ja sirutas leiu teistele näha. See oli nuga, õigemini küll üksnes tera. Puidust pea oli täielikult ära põlenud ja tera kuumusest kõverdunud.

Tehes südame põlenud rasva ja liha vänge sööbiva leha vastu kõvaks, kummardusin laiba kohale ja torkisin ettevaatlikult selle keskpaika. Tuli on suur hävitaja, kuid mõnikord säilitab üpris veidraid asju. Kolmnurkne haav oli mehe roiete aluses lohus täiesti selgelt näha.

„Nad pussitasid ta surnuks,” laususin, pühkides higiseid käsi põllesse.

„Nad tapsid ta,” sõnas Bree, jälgides mu näoilmet. „Ning noorik …” Brianna heitis pilgu põllega kaetuna maas lamavale noorele naisele. „Tema keetis seentest hautise ja nad kõik sõid seda. Lapsed ka.”

Lagendikule laskus vaikus, mida häirisid üksnes eemalt mägedest kostvad lindude hõiked. Kuulsin omaenda südant rinnus valusasti vasardamas. Oli see kättemaks? Või lihtsalt meeleheide?

„Jah, võib-olla,” vastas Jamie tasa. Ta kummardus puldani juurde, millele nad surnud mehe olid asetanud, ja võttis servast kinni. „Nimetame seda õnnetusjuhtumiks.”

Hollandlane ja tema pere maeti ühte, kaks võõrast teise hauda.

Päikese loojudes oli tõusnud külm tuul ning kui nad naist tõstsid, kerkis põll lipendades üles ja paljastas tema näo. Sinclair tõi kuuldavale lämbunud karjatuse ja oleks kandami vapustusest äärepealt maha pillanud. Surnukehal ei olnud enam nägu ega juukseid; sale piht ahenes kõrgemal söestunud jäänusteks. Peast oli liha täiesti ära põlenud, jättes järele üksnes kummaliselt väikese mustaks tõmbunud kolba, milles irvitavad hambad mõjusid häirivalt muretuna.

Kiiresti langetasid mehed laiba madalasse hauda, asetasid tema kõrvale ema ja lapsed ning jätsid Brianna ja minu ehitama kalmule Šoti kombe järgi väikest kivikääbast, mis pidi tähistama matmiskohta ja pakkuma kaitset röövloomade eest, samal ajal kui kahele paljasjalgsele mehele kaevati algelisem puhkepaik.

Kui töö sai lõpuks tehtud, kogunesid kõik kahvatu ja vaikivana värskete kalmude ümber. Nägin Rogerit seismas Brianna kõrval, käsi kaitsvalt naise piha ümber. Breed läbistas kerge värin, mis ei tulenenud minu arvates külmast. Nende laps Jemmy oli väikseimast tüdrukust ehk kõigest aasta noorem.

„Kas ütled paar sõna, Mac Dubh?” Kenny Lindsay vaatas küsivalt Jamie poole, tõmmates kootud mütsi kasvava jaheduse kaitseks sügavamalt kõrvadele.

Hämarus tihenes kiiresti ja keegi ei tahtnud viivitada. Meil oli tarvis laager üles lüüa – kusagil põlengulehkadest kaugemal – ning pimedas oleks see raske. Aga Kennyl oli õigus: me ei saanud lahkuda kas või väikesegi tseremooniata jätmaks hüvasti nende võhivõõraste inimestega.

Jamie raputas pead.

„Ei, las kõneleb Roger Mac. Kui nad oli hollandlased, siis võib arvata, et protestandid.”

Hämarusest hoolimata nägin, et Brianna heitis isale terava pilgu. Tõsi mis tõsi, Roger oli presbüterlane nagu märksa vanem mees Tom Christiegi, kelle pahurast näost võis välja lugeda, mida ta toimuvast arvab. Usk ei olnud praegu siiski midagi muud kui ettekääne ning kõik, sealhulgas Roger, teadsid seda.

Roger köhis kurgu puhtaks, nagu käristaks keegi riiet. See heli oli alati valus kuulda ja nüüd aimus sellest pahameelt. Ta ei vaielnud siiski vastu, vaatas Jamiele üksnes otse silma ning astus tema asemel hauapeatsisse.

Ta oli mõelnud lugeda üksnes meie isa palve või mõne leebema psalmi. Kummatigi tulid talle pähe hoopis teised sõnad.

„Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole. Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.”

Kunagi oli Rogeri hääl olnud võimas ja ilus. Nüüd oli see kähe ja kärisev, endisest ilust polnud õieti midagi järel, ent ometi õhkus tema sõnadest nii palju kirge, et kuulajad langetasid pea ja nende näod vajusid hämarusse.

„Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast. Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.” Rogeri nägu oli jäik, kuid silmad peatusid üheks kõledaks hetkeks söestunud notil, mis oli olnud hollandi perekonna raiepakk.

„Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis. Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.” Nägin kolme Lindsay-venda pilke vahetamas ning tõusva tuule kaitseks koomale tõmbumas.

„Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad,” lausus Roger, hääl ühtäkki nii vaikne, et seda oli üle puuokstes kahiseva tuule vaevu kuulda. „Sest mind on tabanud Jumala käsi.”

Brianna liigatas kergelt; Roger selitas uuesti kurku, valjult ja ägedalt, ning sirutas kaela välja, nii et nägin sellel vilksamisi inetut nööriarmi.

„Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks, raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!”

Roger libistas pilgu üle nägude – tema enda omal polnud ainsatki tundevirvet –, hingas siis sügavalt sisse ja jätkas puhuti katkeval häälel.

„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud,” Brianna väratas kramplikult ning tõstis pilgu värskelt kalmukünkalt, „saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra.”

Roger jäi vait ja kõik ohkasid korraks, olles hinge kinni hoidnud ja hingates nüüd välja. Roger polnud siiski veel lõpetanud. Pooleldi ebateadlikult oli ta võtnud Briannal käest kinni ja hoidis seda tugevasti. Mulle tundus, et viimased sõnad lausus ta juba iseendale, mõtlematagi õieti enam kuulajatele.

„Kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!” ²

Olin hakanud värisema ning Jamie võttis mu käe oma kämblasse, mis oli külm, aga tugev. Ta langetas pilgu ja vaatas mulle otsa ning meie pilgud kohtusid. Ma teadsin, mida ta mõtleb.

Just nagu minagi, ei mõelnud Jamie olevikule, vaid tulevikule. Väikesele teadaandele, mis ilmub kolme aasta pärast 1776. aasta 13. veebruari kuupäeva kandva Wilmington Gazette’i lehekülgedel.

Edastame kurbusega teate, et James MacKenzie Fraser ja tema naine Claire Fraser on hukkunud Fraserimäe asunduses põlengus, mis hävitas 21. jaanuari öösel nende maja. River Runi istanduse kadunud omaniku Hector Cameroni nõbu härra Fraser sündis Šotimaal Broch Tuarachis. Ta oli siinses koloonias hästi tuntud ja sügavalt austatud; lapsi temast maha ei jäänud.

Seda oli olnud tänaseni hõlpus enam-vähem eirata. Nii kaugel tulevikus – tulevikus, mida on kindlasti võimalik muuta … eks öeldud ju, et keda on hoiatatud, see oskab end kaitsta … või kuidas?

Heitsin pilgu madalale kääpale ning mind läbistas uus, tugevam külmavärin. Nihkusin Jamiele lähemale ja asetasin teise käe tema käsivarrele. Ta kattis selle oma kämblaga ja pigistas julgustavalt. Ei, sisendas ta mulle hääletult. Ei, ma ei lase sellel juhtuda.

Kui me sellelt süngelt lagendikult lahkusime, ei suutnud ma siiski tõrjuda silme eest üht eredat pilti. Ma ei näinud kujutlustes põlenud onni, haletsusväärseid surnukehi ega armetut peenramaad. Seda, mis mind praegu kummitas, kõrgel Šoti mägismaal Beauly abikloostri varemetes seisvat hauasammast, olin näinud mitu aastat tagasi.

See oli ühe suursuguse daami hauakamber ning tema nime kohal oli kivvi raiutud irvitav pealuu – üsna samasugune kui see, mida varjas hollandlanna põll. Pealuu alt võis lugeda naise motot.

Hodie mihi cras tibi – sic transit gloria mundi.

Täna on minu, homme sinu kord. Nii möödub maailma hiilgus.