Читать книгу Lume ja tuha hingus 1. osa - Diana Gabaldon - Страница 8

Brianna lükkas oma maja ukse lahti ja kuulatas areldi, kas ei kosta põrandalt putku pistvate näriliste krabinat või maosoomuste kuiva sahinat. Kord oli ta pimedas sisse minnes napilt pääsenud astumast peale väikesele lõgismaole; too oli olnud peaaegu sama ehmunud kui tema ja vingerdanud kähku koldekivide vahetsi välja, aga Brianna oli saanud õppetunni.

Sedapuhku polnud hiirte ja muude väikeste näriliste krabinat kuulda, küll aga oli siin käinud ja läinud akna ees rippuva õlitatud loomanaha vahelt sisse pugenud suuremat sorti külaline. Loojuv päike heitis tuppa piisavalt valgust näitamaks Briannale, et rohust punutud korv, milles ta hoidis röstitud maapähkleid, oli riiulilt põrandale lükatud, lastud pähklitel hea maitsta ja puistatud koored mööda põrandat laiali.

Kostis mingit kahinat ning Bree tardus kuulatades paigale. Kahin kordus ja kohe kukkus vastasseina taga miski valju kolksatusega põrandale.

„Sa väike kaabakas!” hüüatas Brianna. „Või sina tuled minu sahvrisse!”

Täis tulist viha, haaras ta luua ja tormas majaga kokku ehitatud varjualusesse, kriisates nagu surmahaldjas. Rahumeeli suitsulõhet mugiv tohutu pirakas pesukaru pillas teda nähes noosi maha, sööstis tal jalge vahelt läbi ja ledis hirmunud nurina saatel minema nagu kreeditoride eest pagev paks pangahärra.

Närvid adrenaliinist surisemas, pani Brianna luua käest ja tõttas tekitatud segaduses päästma mis päästa annab. Pesukarud ei külvanud küll nii suurt hävingut kui oravad, kes närisid ennastunustavalt ribadeks kõik, mis ette juhtus, aga neil oli suurem isu.

Jumal teab, kui pikalt ta siin tegutses, mõtles Brianna. Igatahes piisavalt kaua, et lakkuda napast ära viimne kui võiraas ja tõmmata sarikate küljest alla punt suitsutatud kalu – kuidas võis nii paks elukas toime tulla säärase akrobaatilise trikiga? Kärjemesi oli õnneks pandud kolme purki ning käidud oli ainult ühe kallal. Seevastu juurviljad olid põrandale kistud, värske juust viimseni nahka pandud ning hinnalise vahtrasiirupi kann ümber aetud ja selle sisu põrandale kleepuvaks poriseks loiguks nõrgunud. See kaotus ajas Brianna uuesti marru ning ta pigistas äsja maast korjatud kartulit nii kõvasti, et küüned koore sisse puurdusid.

„Sa vastik, vastik, jõle, koletu, hirmus elajas!”

„Kes?” küsiti tema selja taga. Brianna pöördus ehmunult ja viskas sissetungijat, kes osutus Rogeriks. Kartul tabas teda otse keset laupa ning mees lõi vaaruma ja haaras uksepiidast kinni.

„Ai! Issand jumal! Ai! Mis pagan siin toimub?”

„Pesukaru,” vastas Bree lühidalt ja astus tagasi, et Roger saaks hävitustööd hääbuvas valguses hinnata.

„Vahtrasiirup on ka mokas? Sunnik! Kas said selle saatananaha kätte?”

Tõdemus, et mees jagab tema pingerida ja nördimust, lohutas Briannat pisut.

„Ei,” vastas ta. „Plehku pistis. Kas sa oled verine? Ja kus Jem on?”

„Ei usu,” vastas Roger, võttis hiljukesi käe laubalt ja vaatas seda.

„Ossa. Oled sina alles kõva käega, tüdruk. Jem on McGillivrayde pool. Lizzie ja härra Wemyss võtsid ta kaasa Senga kihluspeole.”

„Tõesti? Kelle ta valis?” Viha ja kahetsus andsid sedamaid maad uudishimule. Ute McGillivray oli otsinud saksa põhjalikkusega kaasat pojale ja kolmele tütrele, järgides omaenda kolme kriteeriumi: maa, raha ja auväärne seisus esimestel, vanus, välimus ja võluvus viimastel kohtadel. Polnud midagi imestada, et laste arvamus ei langenud ema omaga kokku, aga Frau Ute McGillivray oli ikkagi nii tugev isiksus, et nii Inga kui Hilda olid abiellunud emalt õnnistuse saanud mehega.

Senga oli kummatigi emale võrdväärne vastane: teadis, mida tahab, ega kõhelnud seda välja ütlemast. Mitu kuud oli ta kõikunud kahe kosilase vahel: neist üks oli Heinrich Strasse, Bethaniast pärit silmatorkavalt nägus, kuid vaene noormees – ja luterlane –, teine püttsepp Ronnie Sinclair. Siinse seljandiku standardite järgi võis Ronniet pidada jõukaks meheks ning selles, et ta oli Sengast kolmkümmend aastat vanem, ei näinud Ute mingit takistust.

Senga McGillivray abielu küsimus oli andnud Fraserimäe asukatele juba mitu kuud kirglikku kõneainet ning Brianna teada oli tulemuse kohta sõlmitud mitu suurte panustega kihlvedu.

„Nii et kes see õnnelik mees siis on?” kordas ta.

„Proua Bug ei tea ja see valmistab talle kõvasti meelehärmi,” vastas Roger ning puhkes naerma. „Manfred McGillivray tuli neile eile hommikul järele, aga proua Bug polnud veel suurde majja jõudnud, seepärast jättis Lizzie talle tagauksele kirjakese teatamaks, kuhu nad läksid, kuid talle ei tulnud pähe mainida õnneliku peigmehe nime.”

Brianna vaatas sinnapoole, kus loojus päike; ketas ise oli vajunud juba nii madalale, et seda polnud näha, aga kastaniokste vahelt langes õuele ikka veel ergavat valgust, mis laskis kevadisel rohul paista sügavpehmena nagu smaragdroheline samet.

„Küllap tuleb meil siis oodata homseni, enne kui teada saame,” lausus Brianna, hääles kahetsusnoot. McGillivrayd elasid vähemalt viie miili kaugusel, enne kui nad sinna jõuaksid, oleks väljas täiesti pime ning isegi siis, kui lumi oli sulanud, polnud tark hulkuda mägedes öösiti ringi, ilma et olnuks head põhjust – või vähemasti paremat põhjust kui tühipaljas uudishimu.

„Jah. Kas tahad minna suurde majja õhtust sööma? Major MacDonald on ka seal.”

„Ah tema.” Brianna mõtles viivu. Ühest küljest oleks ta tahtnud teada, mis uudiseid major tõi, ja mõttel süüa proua Bugi valmistatud õhtueinet ei puudunud oma võlu. Teisest küljest ei tundnud ta pärast kolme trööstitut päeva, pikka retke ja rüüstatud sahvrit vähimatki soovi olla seltskondlik.

Bree pani tähele, et Roger hoidub targu arvamust avaldamast. Käsivars toetatud riiulile, kuhu olid laotatud kõvasti kahanenud taliõunavarud, silitas ta üht ubinat hajameelselt, vedades nimetissõrmega aeglaselt üle puuvilja ümara kollase palge. Temast õhkuvad tuttavlikud võnked andsid vaikimisi mõista, et vanemate, tuttavate … ja lapseta kodus veedetud õhtul võivad olla omad eelised.

Brianna naeratas Rogerile.

„Mis su vaene pea teeb?”

Roger vaatas talle lühidalt otsa; päikese hääbuvad kiired kuldasid mehe ninaselga ja süütasid ühes silmas rohelise helgi. Ta köhatas kurgu puhtaks.

„Võiksid seda vist suudelda,” pakkus ta areldi. „Kui sul juhtub tuju olema.”

Brianna tõusis vastutulelikult kikivarvule ja tegigi nõnda, lükates tihedad mustad juuksed mehe laubalt kõrvale. Otsmikul oli pirakas muhk, aga verevalum polnud veel hakanud tekkima.

„Kas nüüd on parem?”

„Veel mitte. Proovi õige uuesti. Äkisti pisut madalamalt.”

Roger asetas käed Brianna puusakumerustele ja tõmbas naise enda vastu. Temaga peaaegu ühepikkune Bree oli varemgi osanud näha säärases sobivuses suurt eelist, ent praegu rabas see teda taas tugevasti. Ta hööritas end naudisklevalt tasakesi ning Roger ahmis kähinal õhku.

„Mitte päris nii madalalt,” lausus ta. „Vähemasti esialgu.”

„Vaat kui pirtsakas,” sõnas naine leplikult ja suudles meest suule. Rogeri huuled olid soojad, aga tal – nagu Briannal endalgi – oli endiselt küljes kibeda tuha ja niiske mulla lõhn ning Bree väratas kergelt ja tõmbus eemale.

Hoides kätt kergelt naise seljal, küünitas Roger end temast mööda ja vedas sõrmega üle riiuliserva, kus oli ümber aetud vahtrasiirupipurk. Seejärel tõmbas ta sõrmega õrnalt üle Bree ja enda alahuule, kummardus taas ning suudles naist, kuni magusus nad endasse mähkis.

„Ma ei mäletagi, millal sind viimati paljana nägin.”

Brianna pigistas ühe silma kinni ja uuris teda skeptiliselt.

„Umbes kolm päeva tagasi. Küllap see siis teab mis meeldejääv polnud.” Oli olnud tohutu kergendus heita ült kolm päeva ja kolm ööd seljas olnud riided. Aga isegi paljalt ja kiiruga pestuna haistis ta juustes ikka veel tolmulõhna ja tundis varvaste vahel teekonna saasta.

„Nojah, seda küll. Ma pidasin siiski silmas midagi muud: seda, et me pole juba ammu jaganud armastust päevavalges.” Roger lamas külili, nägu naise poole, ning libistas naeratades kergelt käega üle tema kaarduva piha ja kumerduvate tuharate. „Sul pole aimugi, kui ilus sa oled – ihualasti, päike paistmas selja tagant. Oled üleni kuldne, just nagu kulla sisse kastetud.”

Otsekui sellest särast pimestatuna sulges Roger ühe silma. Brianna liigatas ja päike hakkas paistma mehele näkku, pannes lahtise silma, enne kui Roger pilgutas, korraks smaragdina särama.

„Mm.” Brianna sirutas laisalt käe ning tõmbas mehe pea lähemale, et teda suudelda.

Muidugi sai ta aru, mida mees silmas pidas. See tundus kummaline … peaaegu kõlvatu, tõsi küll meeldival moel. Enamasti armatsesid nad öösel, kui Jem oli magama jäänud, rääkides teineteisega sosinal keset koldetule heidetud varje, otsides ja leides teineteist kahisevate tekkide salakihtide ja ööriiete vahelt. Ning ehkki Jem magas enamasti nagu nott, olid nad ometi kogu aeg teadlikud oma voodikeses teki all häälekalt hingavast väikesest kogust.

Kummalisel kombel tajus Bree Jemi ligiolekut sama tugevasti ka praegu, kui poissi seal polnud. Tundus imelik olla lapsest lahus, teadmata, kus ta ühel või teisel hetkel viibib, tundmata tema väikest, kuid väga liikuvat keha enda pikendusena. Vabadus oli küll meeltülendav, ent tekitas ikkagi natuke ärevust, nagu oleks ta kaotanud midagi hinnalist.

Nad olid jätnud ukse lahti, et nautida valgust ja tunda ihul välisõhu puudutust. Päike oli nüüd peaaegu veerenud ja ehkki õhus püsis veel meekarva kuma, oli sellesse ühtlasi sugenenud jahedust. Äkiline tuulepuhang sakutas akna ette riputatud loomanahka, tuhises läbi toa, lõi ukse pauguga kinni ja jättis nad äkki pimedusse.

Brianna ahhetas. Roger ümatas üllatusest, vibutas end voodist välja ja läks ust avama. Ta paiskas selle pärani ning Brianna ahmis sisse värsket õhku ja päikesepaistet, andes endale alles nüüd aru, et oli ukse sulgudes tundnud end korraga nagu hauakambris ja hoidnud sestpeale hinge kinni.

Paistis, et Roger tunneb sedasama. Ta seisis uksel, toetudes vastu piita ning lastes tuulel sasida oma tumedaid krussis ihukarvu. Rogeri juuksed olid endiselt sabasse seotud, ta polnud vaevunud neid valla päästma ning Brianna tundis äkilist tungi astuda mehele selja tagant ligi, päästa nahkpael lahti ja torgata sõrmed pehmetesse läikivmustadesse salkudesse, mis pidid ilmselt pärinema mõnelt laevahukust pääsenud ja keltide rannikule sattunud muistselt hispaanlaselt.

Jõudmata veel langetada teadlikku otsust, oli Brianna juba jalul ja tegi oma äkkuiu teoks, kammides sõrmedega mehe lokkidest välja tillukesi kollaseid urbi ja raokesi. Roger väratas – olgu siis naise või tuule puudutusest –, aga tema keha oli soe.

„Sul on päevitus nagu talumehel,” lausus Brianna, tõstes juuksed mehe kaelalt üles ja suudeldes kukla all esileküündivat selgroolüli.

„Noh, muidugi. Kas ma polegi siis talumees?” Rogeri nahk võpatas naise huulte all nagu ergul hobusel. Tema nägu, kael ja küünarvarred olid talve jooksul küll heledamaks tõmbunud, aga ikkagi tumedamad kui selg ja õlad, ning vöökohta ümbritses vaevumärgatav joon otsekui eraldamaks pruunikamat ülakeha ehmatavalt valgest tagumikust.

Brianna võttis Rogeri tuharad pihku, nautides seda, kui kõrged, ümarad ja tugevad need on; mees naaldus sügavalt sisse hingates tahapoole, kuni naise rinnad olid surutud tema selja vastu ja ta vaatas, lõug mehe õlale toetatud, uksest välja.

Oli veel valge, aga hämarus laskus kiiresti. Läbi kastanite tungisid loojuva päikese viimsed vihud, nii et kevadiselt õrnrohelised lehed põlesid külmas tules – säravad laigud pikenevate varjude kohal. Õhtu lähenes, aga oli kevad ning linnud ei sättinud end veel unele, vaid vidistasid ja mängisid pulmamänge. Lähedal metsas laulis pilalind³, tuues kuuldavale ühe ojakesena voolava trilleri teise järel, pikkides nende vahele veidraid näugatusi, mis olid nähtavasti õpitud Claire’i kassilt.

Õhku sugenes jahedust ning Brianna käsivartele ja reitele kerkis kananahk, aga Roger oli tema keha vastas väga soe. Bree võttis mehel kõvasti ümbert kinni ning sõrmitses ühe käega hajameelselt tema tihedaid häbemekarvu.

„Mida sa vaatad?” küsis ta vaikselt, nähes, et mehe pilk on suunatud õue teise otsa, kust tee suundus metsa. Teeotsa võis tumedate mändide vahel veel ähmaselt näha, kuid see oli tühi.

„Vaatan, kas ei ilmu sealt nähtavale õunu pakkuv madu,” vastas mees, hakkas naerma ja selitas siis kurku. „Kas kõht on tühi, Eeva?” Roger langetas käe ja põimis sõrmed naise omadega vaheliti.

„Hakkab minema. Aga sinul?” Roger pidi olema näljane: lõunaeine oli olnud ju kiire ja kesine.

„Jah, minul ka, aga …” Roger jäi korraks kõheldes vait ja pigistas kõvemini naise sõrmi. „Sa arvad vist, et olen hulluks läinud, aga … mis oleks, kui me ei ootaks hommikuni, vaid tooksime Jemi juba täna õhtul tagasi. Ma tunneksin end kindlamalt, kui ta on kodus.”

Vastuseks pigistas Brianna kergendust tundes omakorda mehe kätt.

„Läheme mõlemad. See on hea mõte.”

„Võib-olla küll, aga McGillivrayde juurde on viis miili. Kui sinna jõuame, on väljas juba ammu pime.” See oli öeldud siiski naeratades ja Roger pöördus naise poole, riivates kehaga tema rindu.

Miski liigatas Brianna näo ees ning naine põrkas tagasi. Tilluke röövik, sama roheline kui lehed, mida ta sõi, oli ajanud end Rogeri juustes S-tähena püsti ja otsis asjatult kohta, kuhu peitu pugeda.

„Mis on?” Roger püüdis kõõritades näha, mida naine vaatab.

„Ma leidsin su mao. Küllap otsib temagi õuna.”

Meelitanud ussikese oma sõrmele, astus Brianna õue ja kükitas maha, et lasta sel roomata rohulehekesele – sama rohelisele kui röövik ise. Aga rohi oli jäänud varju. Päike oli üheainsa hetkega loojunud ning kustutanud metsa eluvärvid.

Breele kandus sõõrmetesse suitsu; see tuli suure maja korstnast, aga tema kurk tõmbus põlemislõhnast krampi. Ühtäkki kohus temas ärevus. Valgus hääbus, öö lähenes. Pilalind oli vait jäänud ning mets tundus korraga salapärane ja ähvardav.

Ta tõusis ja vedas endal käega läbi juuste.

„Lähme siis.”

„Kas sa enne õhtust süüa ei tahagi?” Püksid näpus, vaatas Roger küsivalt tema poole.

Brianna raputas pead ning tundis, kuidas jahedus hakkab mööda jalgu üles ronima.

„Ei. Lähme kohe.” Äkki ei olnud Breele tähtis miski muu kui tuua Jem koju, et pere oleks jälle koos.

„Olgu peale,” sõnas Roger leebelt ja libistas pilgu üle naise keha. „Aga võib-olla paneksid ikkagi kõigepealt ette viigilehe, juhuks kui peaksime kohtama tulemõõgaga inglit.”