Читать книгу Kuidas hullus mulle ilmaelu seletas - Dita Zipfel - Страница 5

„Võeh! Tüdruk!“ Mees lükkab ukse, mida oli vaid paotanud, tagasi kinni.

„Kuidas, palun? Vabandage! Halloo?“ Ma annan uuesti kella, ei mõtlegi järele jätta, närvi ajav rütm, terav torkimine kuulme­käigus.

„Mine minema, tüdruk!“ hüüab ta toast.

„Ma tulin teie kuulutuse peale.“

„Ei taha tüdrukuid!“

„Aga seda polnud kuulutuses kirjas.“

Ei mingit reaktsiooni. Ainult sammud, mis eemalduvad uksest.

Mis ajast palun see tüüp pärit on? Poiss või tüdruk – mis tähtsust sel on, kui asi on selles, et tuleb ühe neetud koeraga jalutama minna? Pealegi olen ma nüüd kohal, kulutanud 2 eurot 10 senti bussipiletile, ja mul on jõhkralt vähe tahtmist ajalehti laiali kanda. Kui ma poleks rühkinud jalgsi sajandale korrusele, oleksin võib-olla isegi ära läinud. Hea küll, ta ei võinud teada, et mul on probleem liftidega, aga see on põhjus, miks kleepub mu näpp juba jälle uksekella külge.

Uksesilma ava läheb korraks tumedaks. Mees vahib läbi selle.

„Härraa ...“ ma heidan pilgu sildile, „Klinge, ee ... mina olen Lucie Schmurrer ja ma ...“ Kellavajutamine muutub kuidagi lihtsamaks.

Uks nüüd siiski avaneb.

„Mis see?“

„Ee ... mis?“

„See! Mis see?“

„Smuuti. Nii-öelda to go, ma teen endale mõnikord tee peale kaasa, ja siiatulek võtab ju tõesti veidi aega. Minu juurest bussiga viisteist peatust. Te ei ela just kesklinnas, härra Klinge.“ Ma naeran. Miks ma naeran? See pole ju lõbus. Peale minu ei naera keegi.

Äkitselt kostab:

Või midagi taolist. Igatahes mingi heli, midagi kiiret.

Ta on topsi mu käest ära tõmmanud. Ma silmasin ainult ta kätt. Seda kätt, mis nilpsas ukse vahelt välja justkui konna keel, kleepus mu topsi külge ja kadus siis tagasi ukse kurku.

Ja kuigi see käis väga kähku, olen ma kindel: iial enne pole ma säärast kämmalt näinud. Käsi, millega võib õuntest mahla pressida ja samal ajal lõdvalt kaks jänest kägistada. Katsun korraks oma kaela.

Ukse taga luristatakse. Selline lurin, millega imetakse läbi kõrre viimaseid piisku. Siis hetk vaikust.

„Sisse tulla,“ röhatatakse seest.

Uks avaneb ja ma vaatan talle otsa. Kõhn, väga sirge, vana roheline mees ilma kingadeta. Paljasjalgne papi moondamisriietuses. Ma silmitsen teda, mu kulmud tõmbuvad kokku, ma mõtlen: kas ta on end maskeerinud või on ta lihtsalt ülemäära hästi varustatud? Reklaami­ohver, kes usub, et tal läheb vaja kõike, mida pakutakse? Peale kingade? Selline, kes ilma GPS-seadmeta ei lähe koeraga jalutama? Just nagu mõni inimene arvab, et ei saa minna jooksma, kui tal pole mobiili käe külge ja kolme veepudelit ümber kõhu seotud, jalas uusimaid full-suspension-tosse ja seljas värvi poolest harmoneeruvat, higi eemaldavat kaheosalist kostüümi? Et siis teha tiiruke pargis.

Härra Klingel on seljas mitmes rohetoonis vest, püksid ja särk, millel ühtekokku umbes viiskümmend taskut, mis kõik paistavad üsnagi täidetud. Omadega liiale läinud metsnik paneelmajas. Kõikjal haagid, vöö küljes kiiver ja korralikult kokku lapatud köis, otsekui hakkaks ta iga hetk ülemiselt korruselt köie abil laskuma. Ausalt öeldes, puht füüsiliselt võiksin seda temast isegi uskuda. Olgugi et kortsuline, paistab ta väga heas vormis olevat. Just nagu palju kasutatud spordijalats. Elu poolt täiuslikuks tööriistaks vormitud keha.

„Tuled sa nüüd sisse või mitte, tüdruk?“