Читать книгу Kuidas hullus mulle ilmaelu seletas - Dita Zipfel - Страница 9

Kuulsin ükskord raadiost selle kohta saadet. Inimestest, kellel on tõsised psüühikahäired. Nad ehitavad endale kõige uskumatumatest asjadest omaenda maailma kokku ja elavad siis seal. Peamiselt seetõttu, et nad ei talu miskipärast normaalset maailma, kuna nende jaoks on kõik liiast, liiga kiire, võib-olla ka liiga kurb. Pole aimugi, kuidas Klinge puhul on.

Vahetevahel näen supermarketis üht naist, kes käib alati paljajalu ja soengus on tal tohutu hulk klambreid. Pakuksin, et ta pole viimase paari aasta jooksul kordagi jalgu pesnud või juukseid harjanud. Tal kulub sisseostude tegemiseks lõputult palju aega, kuna enne, kui ta otsustab näiteks ühe müsli kasuks, peab ta iga teist pakendit korra puudutama. Ja ma vean kihla, et tema maailmas on selles kindlasti oma mõte. Mitte keegi teine tema süsteemi ei mõista, aga see ei tähenda veel, et süsteemi poleks.

Ma pakun, et Klinge ei oska lihtsalt kirjutada. Kas siis, kui ta oli laps, kehtis juba koolikohustus? Kui vana ta on? Minu vanaema õppis alles 65-aastaselt ujuma, võib ju olla küll, et Klinge pole kunagi kirjutama õppinud. Ja kes teab, tõenäoliselt on ta veetnud palju aastaid elust uimastatuna kuskil hullaris. Põhimõtteliselt mul ükspuha, sest et: 20 eurot tunnist. Kui suu pean, siis isegi 22! Tal pole ilmselt õrna aimugi, mis on tavaline tunnitasu ühe peaaegu kolmeteist­aastase jaoks. Minugi poolest. Ma olen nüüd ühe hullu variautor. Ja see on parim kõigest, mida ma muidu võin oma elu kohta öelda.

Mida ma siiski tahaksin teada:

Miks läheb tal aedviljade juures keel sõlme?

Mis mõte on neil veidratel väljamõeldistel?

Kas ta tõepoolest nuhutas mind?

Kas tõesti ajab keegi teda taja, ja kui ajab, siis kes?

Mis on Klingel minu nime vastu?

Ja kuidas ta teeb SVOOSH?

Peale selle: ma pole iial enne kohanud kedagi, kes lõhnaks kivi järele.

Ma treenin oma haistmisretseptoreid justkui lõhnamälu-koopiad. See on praktiline, sest seda saab teha alati ja igal pool ning siis muutub haistmine üha paremaks. Ja kui see antropoloogi-bioloogi plaan ei peaks klappima, on mul midagi varuks – näiteks šokolaadi degusteerija. Lugesin kunagi ühest naisest, kellel oli sündides kaks korda nii palju haistmisretseptoreid kui tavaliselt. Temast sai väga nõutud naine. Ainult et ta mehel tekkis haiglane vajadus ennast pesta.