Читать книгу Kuidas hullus mulle ilmaelu seletas - Dita Zipfel - Страница 7

Tõenäoliselt saab minust segu bioloogist ja antropoloogist. Ma usun, säärase kombinatsiooniga on olemas head eeldused selleks, et ühel päeval inimesi mõista. Ma harjutan. Uurimisprojektid praegusel ajal:

Minu probleem: Michi. Kombineeritult emaga, kes leiab: „Janni tuba on kõige suurem. Teil võiks kummalgi oma nurk olla. Saaksite ju ennast koos päris mugavalt sisse seada, ah?“

No selge see, mina, peaaegu kolmeteistaastane tüdruk, kohe-kohe puhkemas, viimased aastad emaliku hoole all, esimene suur armastus käeulatuses, rinnad pole veel kasvanud, aga kaugel ei saa seegi enam olla – milleks vajaks selline nagu mina omaette tuba? Pole ometi probleemi, muidugi kolin ma oma väikevenna juurde, keda ma küll armastan, kuid kes on hakanud viimasel ajal haisema ja muutunud igavaks. Heameelega, olge lahke, sul tarvitseb vaid paluda, siis teen ma ometi meelsasti Michi jaoks ruumi.

„Ma palun sind, Lucie, okei? Ta vajab kohta, kus saaks segamatult tööd teha, saad aru?“

See, kui vanemad paluvad lapsi, on nagunii juba kehv nali. Üldse mitte tõsiselt võetav. Nad võiksid ka öelda: „Sul pole mingit valikut, laps, tee nii, või sure.“ Aga palumine kõlab hoopis kenamini.

Michi on ju nüüd nagunii peaaegu pidevalt meil. Laulukesed huultel, muie näol, tassike rohelise teega käes. Sestpeale kui ema temaga kodu mängib, köetakse korter pidevalt 30 kraadi soojaks (kas Janni haiseb selle tõttu?), ning kui meie kõik oleme näost punased ja ahmime õhku, käib Michi ringi Norra kampsunis ja lohvakates pükstes, nende all vähemalt kolm kihti termoaluspesu. Ise leiab, et see on väga mõttekas, kuna esiteks: „Vill reguleerib täielikult temperatuuri ja pole kunagi liiga soe.“ Ja teiseks: „Soojus on armastus, ja armastust tuleb taluda.“ Öök!