Читать книгу Kuidas hullus mulle ilmaelu seletas - Dita Zipfel - Страница 6

Ma leidsin selle eile – kuldse pääsme paremasse ellu. See oli papist ja riputatud ühe supermarketi teadetetahvlile.

Võtsin selle kaasa, lõppude lõpuks on see minu pääse. 20 eurot tunnis! KAKSKÜMMEND! Ma hakkan seda koera pissitamas käima, tema pead patsutama – ükspuha, kui inetu ta on –, ma jalutan temaga nii kaua ümber kvartali, kuni tal tekib peapööritus, ma tassin ta junne mustades kotikestes kaasa ja ootan ta kõrval, kui ta mõne põõsa peale jalga tõstab. Ma tervitan teisi koerapissitajaid, just nagu oleksime sama salaseltsi liikmed, ma trotsin tuult ja päikest, ma hoian teda tagasi, kui ta tahab teistele koertele selga hüpata või väikseid lapsi maha murda. Ma teen seda kõike, minugipoolest kolm korda päevas. See koer on minu päästja, ma arvutasin välja:

Ütleme, et mul kulub neli nädalat, kuni leian kellegi, kes palkab alaealise täistööajaga, see teeb niisiis:

Kui kaua saab ühes päevas maksimaalselt koera pissitada? Ütleme, et kolm tundi?

See tähendab: ühe nädala pärast kolin minema!

Seitse ja pool päeva. Seitse ja pool päeva Michit. Seitse ja pool päeva korteri kuiva kuumust, seitse ja pool päeva tundidepikkusi teetseremooniaid, seitse ja pool päeva selliseid lauseid nagu: „Sinu hinge kõla liigub täna punakas-sinisesse“. Ja seejärel elu koos kahe lemmik-B-ga. Bernie ja Berliin.