Читать книгу Kuidas hullus mulle ilmaelu seletas - Dita Zipfel - Страница 8

Sellepärast olen ma nüüd siin. Selle ukse ees. Ja loomulikult ma tean, mis on kõikide lapsevanemate õudusunenägu: tüdruk läheb võõra mehe korterisse ja keegi ei tea seda. Aga ma tean ka, kes on palju ohtlikum kui võõras mees. Michi. Igatahes statistilises mõttes. Ema uus sõber on minusuguse tüdruku jaoks kõige ohtlikum mees, nii on Bernie ikka öelnud. Ja kuna Michi võiksin ma hädakaitseks üle õla heita, ei tunne ma ka praegu hirmu. Ma panen kirja:

Mul ükspuha. Astun korterisse ja heidan seejuures pilgu oma moblale. Kell on 15.04. Aeg jookseb. Pappi tuleb.

„Minu nimi on Lucie, Lucie Schmurrer. Ja kas teate, ma olen endale alati koera tahtnud,“ luiskan ma esikus. „Tahtsin öelda, ma tean muidugi, et see on teie koer, aga ema ütles mulle, et kui ma teen oma tööd teie juures hästi, suhtun vastutustundlikult ja nii, siis võib-olla saan ma ka endale koera.“

Pole aimugi, kui palju inimesi kuulutust nägid, enne kui ma selle kaasa võtsin, kuid esmamulje loeb, tuleb kindla peale välja minna. Etendan siin koeratüdrukut, selleks et tööotsa endale saada.

Härra Klinge ei vasta, kui ma kingi jalast võtan, niisiis räägin lihtsalt edasi.

„Teate, mulle meeldivad kõik koerad. Suured koerad, väikesed koerad, hästi karvased koerad ja ka sellised jämedate harjastega.“ Soovin, et mulle tuleks veel mõned koera-sõnad pähe.

„Koerad on nii-ii nunnud. Kuidas siis õieti teie kutsukese nimi on?“

Esik on kitsas ja hämar, metsnik on kadunud.

„Härra Klinge?“ hõikan ma. „Halloo? Ma tulen nüüd tuppa.“

Viivu vältel kujutan ette, kuidas roheline mees seisab alasti järgmise ukse taga, või – veel hullem – siiski riides, kuid pingul rihma otsas on tal irevil hammastega koletis. Äkki seetõttu sihuke varustus! Kiiver, köis ja taskutes uimastava toimega koerakrõbuskid, juhuks kui võitluselajas taas kord pööraseks läheb. Oh sa kurat küll, selle­pärast siis need täiega üle pakutud 20 eurot tunni eest, kuna tolle metsalisega toimetulekuks oleks vaja kolmeaastast väljaõpet! Kui ma nüüd hästi järele mõtlen: iga normaalne koer oleks mind juba ammugi saba liputades tervitanud ja tikkunud sellal, kui ma kingapaelu lahti harutasin, mu tagumikku nuusutama.

Ajan nina püsti. Pole tunda ei rottveileri ila- ega lambakoera peeru­haisu. Ainult tolm ja kuivanud kummel. Sellegipoolest kavandan peas põgenemist: kingad tagasi jalga, uksest välja, trepist alla, majast välja, õue päikese kätte, kergendus, ent samas: ei mingit koera = ei mingit raha = ei mingit Berniet. See-eest Michi. Forever. Täitsa võimatu.

Astun tuppa koridori lõpus. Vasakul nurgas üks uks.

Paremalt viskub konnakeeletaoline käsi välja ja torkab mulle nina alla paberilehe – kollaka, kortsulise. Kuidagi kõik siin on liialdatult vana. Mitte üksnes see mees.

„Kirjuta.“

Tindipott ja sulg.

„Eeh. Te ei mõtle seda ju ...“

„Lase käia!“

„Okei, okei, juba hakkan pihta.“

„Killerile süüa teha!“ Ta kirjutab sõnad suurte hoogsate tähtedega meie peade kohale. Otsekui oleks ta nimetissõrm mingi võluküünal, löövad need hetkeks helendama.

Killer. Mul oli niisiis õigus, et see loom on mingi koletis. Või siis mees ise? Kas tal on plaanis mind kohe läbi hakkliha­masina lasta?

Klinge vuristab edasi. „Kaks kilo troomatteid. 250 grammi seibulaid, üks supilusikatäis ...“

„Mida? Kus on koer?“

Härra Klinge pigistab silmad kinni, nii nagu inimesed vahel teevad, kui tahavad vastasolijale näidata, et avasilmi pole toda võimalik taluda. Ta hingab kolm korda sügavalt sisse-välja, justkui oleksin mina meist kahest opakas.

See mees ei ole normaalne. See korter ei ole normaalne. Siin pole mitte midagi, mis tavaliselt igas korteris olemas. Ei ole diivanit, lauda, tooli, raamaturiiulit, riietekappi. Veider, kui sarnane sisustus on enamikul korteritest, ja kui kahtlane, kui siis kuskil on see teisiti.

„Kus on teie koer?“ küsin ma veel kord.

„Surnud. Kirjuta ...“

„Surnud? Teie koer on surnud? Aga ma tulin ju siia, kuna ... kuulutuses ...“

„Koer ja koer! Unusta ära see koer, tüdruk! Kas sa oskad kirjutada või mitte?“

„Oskan küll, aga ...“

„Hästi. Muudatus ülesandes: mina dikteerin, sina paned kirja. Iga sõna! Ja: suu pidada! Olukord on topsecret! On inimesi, kes silmagi pilgutamata pühiksid su teelt eest, et minu kallale pääseda! Ja seda ei mõtle ma sugugi ülekantud tähenduses! Mul on kullast aju, minu teadmistest pudeneb tukateid, kõik tahavad Klinget, keegi ei saa teda! Mõistad, tüdruk?“

„Ausalt öeldes mitte päriselt.“

SVOOSH, tõmbab ta mu käest kirjatarbed, tormab esikusse. „Ma teadsin seda! Aeglane mõtlemine, lodev lihas. Mitte millekski ei kõlba! Mitte millekski! Välja! Sa oled vallandatud, tüdruk!“

„Mida? Ei!“ Ma tõttan tema poole. „Nii ei saa, ma vajan seda tööd. Küll ma oskan. Teie dikteerite, mina kirjutan. Pole koera, pole probleemi!“

Ta seisab avatud välisukse juures, valmis mind välja tõukama.

„Andke siia.“ Ma rebin paberilehe ta käest, mõtlen hetke: neetud, liiga uljalt, ja kirjutan: 2 kg tomateid, 250 g sibulaid. Ma tõmban veidi tagasi ja noogutan härra Klingele tõsiselt. Ta näost libiseb üle rahulolev muie. Ta noogutab tummalt. Siis suleb ta ukse selja taga ja läheb tagasi tuppa, mis normaalses korteris oleks elutuba. Puhh.

Siin on: tohutud virnad potte ja panne kuni laeni välja, keset tuba mitu matkapriimust, gaasiballoone, seintel ülisuuri supikulpe, kuivanud lillekimpe ja krimpsus lehti, ilmselt ravimtaimed. Pottide ja pannide kõrval kõrgub lõputult palju igas suuruses ja vormis klaaspurke. Nendes on hoidised. Sogased vedelikud ja paksud ühepaja­toidud, kompott, supp – kõike kogustes, millest paljasjalge vana mees saaks aastaid kõhu täis. Kõige veidramad on purgid, milles hulbib vaid mingi üksik aedvili just nagu aju formaldehüüdis. Väikesed purgid, igas üks tomat. Üks jupp ... rababerit? Üks kartul. Ühes on pisitilluke roheline kuul – hernes? Tagaseinas on hiigelsuur aknarivi vaatega üle linna, tagumises nurgas uks – selle taga võin nüüd juba igasugu asju ette kujutada. Varjatud sissepääs sala­käikude võrgustikku linna all? Saal täis kulda ja teemante? Ronimissein? Või veel rohkem toidutagavarasid?

„Mida see kõik endast kujutab?“ Tahan haarata purgikese hernega.

„KÄED EEMALE!“ käratab Klinge mu kõrvalt, torn, mille otsas seisab hernepurk, kõigub ähvardavalt. Aga ennekõike: kuidas ta nii kähku minu juurde jõudis? Ma tunnen kõrvas ta hingeõhku, pööran nina õige natuke tema poole. Kivi. Siis nuhutab ta lühidalt.

„Kuulge ...“

„Reegel number ... kuhu me jäimegi? Ükspuha. Reegel: käed eemale! Kõigest. Sul pole ju aimugi, mis sul ees on, tüdruk. Need jõud, need ... ah, unusta ära. Teie, lapsed, oma tibatillukeste laste­eludega. Päterdate oma lühikeste paksude väntadega ilmas ringi ja tahate kõike katsuda. Aga siin mitte! Mitte Klingega! Siin vaadatakse silmadega, mitte väikeste töntside kätudega, kas on arusaadav? Siin aetakse kõrvad kikki ja kirjutatakse iga sõna üles. Saad sa sellest aru, va söödik?“

Ma noogutan. Kas ta äsja nuhutas mind?

Mingil moel ta meeldib mulle. Kõik on veidike dramaatiline. Sada korda parem kui ajalehtede laiali kandmine. Ja võib-olla isegi parem kui koera pissitamine. Ainult et ta ei ütle mulle Lucie. Tüdruk. Mhh, juskui oleks mu tupp tähtsam kui mu nimi. Võeh, tupp. On vast sõna.

„Niisiis, kirjuta, tüdruk! Selle eest saad tasu. Neli-viis peotäit värskeid errrneid.“

„Herneid?“

„Nii ma ju ütlesin.“

Ma panen kirja:

Panen sule korraks käest. Errneid. Aaliviõli. Seidrun. Mis tal viga on?

„Ja miks ...?“

„Kaks eurot, kui pead suu kinni!“

„Tunnis?“

„Minugipoolest, va ahne prussakas! Jätkame.“

„Jõudsid kõik?“

„Jah, kõik sai kirja.“

„Karvapealt?“

„Jah. Nii, nagu te mulle dikteerisite.“

See tähendab, ilma kirjavigadeta.

„Hästi. Asi nimelt selles: kui karvapealt retseptist kinni ei pea, võib saada haisvad kõrvad, sääremarja venituse või herpese.“

Ma noogutan aeglaselt. Kõik selge. Herpes hernestest.

„Niisiis kokaraamat. Super! Mulle meeldib kokata,“ ütlen ma.

Ei mingit reaktsiooni. Kakskümmend üks, kakskümmend kaks, kakskümmend ...

„Uahahahahahahaaaaa! Kokaraamat! Kui naeruväärne! Sul pole õrna aimugi, tüdruk! Ma talletan, ma arhiveerin, ma sepistan võtit sõgeduse väravale, muukrauda seitsme pitseriga raamatu jaoks! Sellest saab võimaluste manifest!“ ütleb, ei, möirgab ta. „Kokaraamat, pff.“

„Mis sõgedus? See tähendab, rumalus? Kes tahaks võtit rumaluse värava jaoks?“

Klinge lööb oma suured kämblad otse mu silme ees kokku ja puhistab: „Kes ei tahaks?“

„Noh, jah, ma pean silmas seda, et rumalust ei taha ju ometi ükski inimene. Ja kui selle juurde viib mingi värav ...“

„Selleks et see enda taga kinni panna, loomulikult! Rumalus sisse, värav kinni, ise välja!“

Ma pean tunnistama, et selles on peaaegu mõtet. Siiski ei saa ma lahti tundest, et mul on siin tegemist pesuehtsa psühhoga.

„Mine koju, tüdruk, ma olen väsinud.“

Heidan pilgu kellale. 16.17. Vaid veidi üle tunni!

„Igatahes, mis mind veel huvitaks – ja kindlasti ka lugejaid –, oleks see ...“

„Lugejaid.“

„Ee ... nojah, raamatu lugejaid ...“

SVOOSH, Klinge seisab otse mu ees, ta nina puudutab minu oma, ta pilk torgib mu silmi, paistab, nagu oleksid ta iirised leekides. Ma pean kiirelt silmi pilgutama. Kuidas ta seda teeb?

„Tüdruk, sellel raamatul saab kõige rohkem olema üks lugeja, on selge? Ja nüüd välja. Tule homme tagasi, meil pole aega raisata.“ Ta võtab mul õlast kinni, keerab mu ukse suunas ja tõukab.

„Jah, ma tahtsin veel küsida, tähendab, et kuidas selle armu­joogiga ...“

„Pea suu, see ei puutu üldse sinusse – mis su nimi ülepea on?“

Selge, ma pole seda ju veel kolm korda öelnud.

„Lucie. Schmurrer.“

Ta vakatab, vahib mind, justkui oleksin teda mingi tõeliselt nõmeda naljaga solvanud.

„See on mu nimi. Nii mind kutsutakse.“

„TSSS! See pole sinu nimi, tüdruk. Sa vaid vaata ennast!“

„Mida? Einoh.“

„Absoluutselt mitte. Ja uks tõmba lihtsalt kinni.“ Ta pöörab ringi ja läheb minema.

Õues puudutan ma oma õlga. See koht, kust ta kinni võttis, et mind uksest välja lükata, on täiega soe.