Читать книгу Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu - Dmitri Pappel - Страница 11

Lipuriigi ja/või valitsuste järelevalve puudumisel ei võta mõned ujuvate relvahoidlate omanikud või haldajad mingit vastutust isikkoosseisu, relvade või varustuse eest.

ÜRO Somaalia ja Eritrea olukorra seirerühm

Üks kogu laevakaitsjate saaga seisukohalt tähelepanuväärsemaid dokumente jäi märkamata mitte ainult Eesti, vaid ka kogu ülejäänud maailma ajakirjandusel. Tegelikult pole seda tänini sisuliselt kusagil avaldatud. Pole muidugi ka ime, sest see kannab märget „Confidential“ – salajane.

Küll aga ei saanud see jääda märkamata India valitsusel. See on nimelt ÜRO Julgeolekunõukogule adresseeritud raport, India aga oli 2012. aastal Julgeolekunõukogu liige.

27. juuniga 2012 dateeritud mahuka ettekande on koostanud seitsmeliikmeline Somaalia ja Eritrea seirerühm ning see on seotud piirkonnas rahu edendada püüdvate Julgeolekunõukogu resolutsioonidega, mis puudutavat muu hulgas relvaembargot.

Raport ei paku Aafrika Sarve piirkonna probleemidega kursis olevale lugejale suurt midagi uut, kuni pilk selle 160. leheküljel korraga pidama jääb.

„Mõned Punase mere, Araabia mere ja Omaani lahe ranniku riigid on nende riikide seadusandlusega kehtestatud piirangute või keeldude tõttu relvastatud eralaevakaitsjate jaoks sisuliselt ligipääsmatud. Mõned teised riigid – nagu Somaalia või Eritrea – on ÜRO relvaembargo all.

Taolised takistused – aga ka laevakaitseteenust pakkuvate eraettevõtete soov hoida kokku aega ja raha – on viinud erasektorile kuuluvate „ujuvate relvahoidlate“ tekkimiseni. Need on tavaliselt vanemad alused (puksiirid, abi- või uurimislaevad), mida kasutatakse relvade ja laskemoona hoidmiseks merel, väljaspool territoriaalvesi.

Seda uut ja äärmiselt tulusat äri ei kontrolli keegi ja see on peaaegu täiesti reguleerimata, seades kõik selle osalised silmitsi täiendavate turvalisus- ja juriidiliste väljakutsetega. Lipuriigi ja/või valitsuste järelevalve puudumisel ei võta mõned ujuvate relvahoidlate omanikud või haldajad mingit vastutust isikkoosseisu, relvade või varustuse eest,“ tõdetakse raportis üksisõnu.

Kohe seejärel, alapealkirja all „Oht rahule ja julgeolekule“, mainitakse AdvanForti juba nimepidi.

„12. veebruaril 2012 sattusid kaks USAs registreeritud laevakaitsefirmale AdvanFort kuuluvat merelaevanduse turvateenusteks mõeldud alust, AdvanFort Texas ja AdvanFort Alaska, hätta ning olid sunnitud oma teekonna katkestama, otsides abi Eritrea sadamast Massawast. Pärast saabumist Massawasse vahistasid Eritrea võimud pardalolijad [8 filipiinlast ja 1 egiptlane] ning arestisid laevad. Ettevõtte enda väitel olid alused teel Egiptusest Alexandriast Djiboutisse ning nende pardal polnud relvi ega turvalisustehnikat.“

Sellele lõigule on raporti koostajad lisanud märkuse, et kolm kuud hiljem, 2012. aasta mais, olid AdvanForti töötajad ja laevad endiselt Eritrea võimude käes. Vahistamise põhjusi – nagu näiteks seda, milles firmat ja laevadel viibinuid süüdistatakse – tekstis ei mainita.

Kaheksa filipiinlast ja üks egiptlane … Kuna tegemist polnud lääneriikide kodanikega, ei äratanud juhtunu maailmas vähimatki huvi ja nii ei kirjutatud sellest kusagil. Kadunuks jäid nii mehed kui ka AdvanForti alused. Seaman Guard Texas eksisteeris küll veel isegi 2018. aastal AdvanForti kodulehe pressile mõeldud fotode hulgas, aga tegelikkuses ei kuuldud neist enam kunagi mitte midagi.

AdvanFortile tähelepanu juhtiva osa võtavad raporti kirjutajad kokku eriti rasvaselt:

„Taolised intsidendid rõhutavad riske, mille on endaga kaasa toonud laevakaitseteenust pakkuvate eraettevõtete järelevalveta ja reguleerimata tegevuse kasv selles piirkonnas. [ – – – ] Juhul kui nende ettevõtete tegevuse üle ei kehtestata rahvusvahelist regulatsiooni, seiret ja järelevalvet, valitseb tõeline risk, et merendusturvalisuse valdkonna ärakasutamine põhimõttelagedate ja kriminaalsete tegutsejate poolt hakkab lõpuks ähvardama piirkondlikku rahu ja turvalisust.“

On raske öelda, kui palju eeltoodu hakkas mõni aasta hiljem mõjutama laevakaitsjate käekäiku Indias, kuid kindlasti ei tule see kellelegi kasuks, kui tööandjat sellises toonis ja värvingus esitatakse, eriti nii mõjukal areenil nagu ÜRO Julgeolekunõukogu.