Читать книгу Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu - Dmitri Pappel - Страница 8

Piltidelt vaatab vastu turske siilisoenguga mees. Tema välimusest on näha, et talle maitseb hea toit, aga ka, et tema lihaseid on vorminud nii mõnigi sangpomm ja kang. Kui ta tänaval vastu tuleks, ei oleks suurem osa meist ilmselt kindel, kuidas reageerida. Arvatavasti mõjuks ta esmapilgul hirmuäratavana, kuid ainult nii kaua, kuni ta näole ei ole kerkinud aval, isegi poisikeselik naeratus. Selline, mis muudab inimese olemuse mänglevalt kelmikaks ja teeb usaldamise lihtsaks.

Naeratus on see, mis 2018. aasta Dmitrit viis aastat varem tehtud piltidele jäänuga veel ühendab. Ja keskmisest pisut pikem kasv. Aga muidu ei pruugi te vanade piltide põhjal äragi tunda seda sihvakat, tumedate pisut hõrenevate juuste ja musta piiratud habemega meest, kellel on kõrvas klapinööbid ja kelle olekust õhkub rahumeelset kindlust. Meest, kelle pilgus on midagi … teistsugust, isegi rahutukstegevat. See on uudishimulik ja tähelepanelik, kompav ja äraootav ühtaegu. See on pilk, mille järgi võib ära tunda politseiniku.

Tallinnas sündinud Dmitri õppis Kesklinna Vene Gümnaasiumis, mis veel 1990. aastatelgi kandis 6. keskkooli nime. Kool asub F. R. Kreutzwaldi ja J. Kunderi tänava ristumiskohas. Sellest diagonaalis üle ristmiku laiub Politseipark.

Kuigi sellest kokkusattumusest ei tasu ehk teha kaugeleulatuvaid järeldusi, läks noor mees 1998. aastal õppima just nimelt Paikusele politseikooli. Aasta hiljem patrullis ta juba Tallinnas Mustamäe ja Rahumäe teedel ja tänavatel.

Kuigi kaua korrakaitsja nõudlik töö Dmitrit siiski kinni ei hoidnud. Peresse sündis tütar, politseiniku palk oli aga pisut üle 4000 krooni, 2018. aasta vääringus umbes 475 eurot.

„Töötasin politseis kolm aastat. Pärast seda proovisin mitut ametit, kust aga pere elatamiseks parema sissetuleku saaks: ehitasin, sõitsin taksot, olin ka mitu aastat kaugsõiduautojuht. Norra, Rootsi ja Soome teed said tuttavaks, vedasin kõike võimalikku toiduainetest keemiani,“ meenutab Dmitri praeguse aastatuhande esimest kümnendit.

Kui Eestist oli saanud Euroopa Liidu liige, leidis Dmitri endale ühel hetkel töö Iirimaal, klaasitehases. Talle meeldis smaragdrohelisel saarel, meeldis isegi väga. Kui kohalikud kutsusid teda koos perega päriseks sinna kolima, ei jätnud mõte teda enam rahule. Mõttest sai plaan, plaanist juba peaaegu et otsus … Dmitri rääkis sellest kodustega ning ka tütar sattus tulevikuväljavaatest vaimustusse, aga abikaasa lõi kartma.

See otsustas kõik. Iirimaa jäi täitumatuks unistuseks. Rajaks, mis jäigi valimata.

2011. aastal toimus Dmitri elus uus pööre. Sõbrad kutsusid ta Peterburi lähistel tegutsevasse ettevõttesse talvise ellujäämiskoolituse instruktoriks. Ta töötas seal pool aastakest, aga siis lõppes talv ja koos sellega Venemaa viisa kehtivus. Järgnes neli kuud turvafirmas USS Security. Asine ja organiseerimisvõimeline mees kerkis lühikese ajaga vahetuse ülemaks.

Kuid juba tööle asudes oli selge, et tegemist on ainult ajutise elatusallikaga. Silmapiirile oli nimelt kerkinud uue, palju ahvatlevama tööandja nimi. AdvanFort.

Nimi, mis osutus hiljem nii õõnsaks, pahaendeliseks kui ka reetlikuks.