Читать книгу Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu - Dmitri Pappel - Страница 12

„Mis vahe on piraadil ja kaluril?“„70 sentimeetrit. Nii palju tuleb „kaluril“ kummarduda, et paadipõhjast automaat haarata.“

Laevakaitsjate huumor

Kui Dmitri Pappel 2012. aastal koos kevadiste lumesulamisvetega Eestisse naasis, oli laevakaitsmisest mõne aastaga saanud jõudsalt kasvav äri, mis meelitas ligi rohkema või vähema militaartaustaga mehi (ja mingil määral ka naisi). Kõik nad ei tulnud sugugi ainult endise idabloki maadest ja kolmanda maailma riikidest, kuid oli loomulik, et mida madalam oli kodumaa elatustase, seda paeluvamad pakkumised näisid. Tööandjate jaoks oli aga tiheneva konkurentsi tingimustes kahtlemata kasumlikum mitte palgata kõige kallimat varianti – näiteks USA eriüksuse Navy SEAL veterani –, vaid hankida üldjuhul korraliku väljaõppega ja tihti Afganistani või Iraagi kogemusega idaeurooplane. Nende ridu täiendati kireva seltskonnaga, kelle kodumaad vaheldusid Jeemenist Nepali ja Indiani. 8

Värvatute motiivid olid erinevad. Mõni mõtles ainult rahale, teine oli argirutiinist tülpinud ja igatses seiklust, kolmas otsis äksi. Neljas kõike seda.

Dmitri sõnul said tema jaoks määravateks raha ja võimalus sõita tasuta riikidesse, kuhu muidu ei sattunuks. „Reisimine, mille eest keegi veel maksab – see oli selline komm, et …“

Vestlusel lõi AdvanForti kohalik, eestlasest esindaja palganumbri kohe letti. Töölevõtmine osutus lihtsaks: ei mingeid erivägede karme katseid ega tuhandekordset taustakontrolli. Samas ei jäänud Dmitrile ka tunnet, nagu võetaks vastu kes tahes. Olulised olid tuttavate antud soovitused ja kogemused. Erilist tähelepanu pöörati militaar- ja relvakäitlemisoskustele.

Noorukina laskespordiga tegelnud endine politseinik läbis vestluse probleemideta. Ja olgu teistega, kuidas on, Dmitri Pappel sõlmis 2012. aasta suvel AdvanFortiga kõigiti pädeva kirjaliku lepingu.

Kolmest eri põlvkonda kuuluvast naisest koosneva perekonnaga ta seekord oma kavatsusi ei arutanud. Nemad said alles viimasel hetkel teada, et poeg, isa ja abikaasa läheb „reisile“.

„Reis“ kestis kolm kuud. Ametikeeles nimetatakse seda rotatsiooniks ja see viis Dmitri kodusest Tallinnast pea 10 000 kilomeetri kaugusele.

„Esimesel korral tegutsesime peamiselt Sri Lanka ja Mauritiuse vahel. Korra käisime Punasel merel, seal oli ka meie baaslaev. Asi käis nii, et kahe- kuni neljaliikmeline meeskond pandi kaubalaevale, sõitsime sellega läbi ohutsooni ja siis pandi meid teisele laevale või lennutati tagasi.“

Üht sellist sõitu nimetatakse ülesõiduks või transiidiks. Kukkus välja nii, et juba oma esimese transiidi ajal puutus Dmitri kokku AdvanForti asjaajamise juhuslikkusega.

„Relvadega oli kuidas kunagi. Kõige esimesele transiidile läksime kolmekesi. Meile anti üks relv, Saiga (Vene päritolu poolautomaatne püss). Aga meie tiimi juht magas tähtsa toimingu maha ja sai kaasa vale kaliibriga padrunid. Nii et me läksime laeva „turvama“ kasutu relvaga, mida oleks võinud rünnaku korral ainult kaikana kasutada.“

Saatemeeskonnale kaasa antud varustuse kvaliteet osutuski peatselt õnnemänguks.

„Mõnikord, kui vedas, saime väga hea komplekti koos satelliittelefonide ja muuga. Teinekord aga jäime ilma. Põhimõte oli „nagu jumal juhatab“.“

Esimese rotatsiooni ajal tegi Dmitri kaasa kuus transiiti, kus tõsisem olukord tekkis vaid paaril korral. Omaani lahel varitses kaitstavat laeva kaheksa paati, igaühes neli kuni kuus meest. Hommikuvalges võtsid kaks neist tuurid üles ja hakkasid suure kiirusega lähenema.

„Meil oli siis õnneks juba palju parem varustus. Läksime tekile ja näitasime end relvastatult – rohkem polnud midagi vaja. Pöörasid otsa ringi ja sõitsid minema.“

Tegelikult on aga raske öelda, kui palju nendes vetes piraatidega kokku puututakse. Laevakaitsjate omavahelise huumori kohaselt lahutab kalurit piraadist 70 sentimeetrit. Just nii palju on vaja kummarduda, et paadipõhjast relv haarata ja ühest teiseks transformeeruda.

Teinekord pole aga päris kindel, kas pätt hoopis sinu enda kaitstava laeva kaptenisillal ei istu.

„Selle kõige esimese transiidi laev kuulus ühele Venemaa ettevõttele, ehitatud Hiinas ja oli täielikult roostes, kuigi pidi olema ainult kolm aastat vana. Last oli mingi odav jahu. Ühel hetkel saime aga aru, et kapten annab kõigile raadio teel kutsujatele järjekindlalt valesid koordinaate, mis paigutasid laeva umbes 100 miili tegelikust asukohast eemale. Meile hakkas üha enam paistma, et siin on teoksil kindlustuspettus – omanikule meeldiks, kui laevaga midagi juhtuks, ja veel parem, kui meeskonnaga ka. Õnneks siiski ei juhtunud.“

Transiitidevahelise aja veetsid AdvanForti laevakaitsjad kas maal („Mauritius mulle väga meeldis!“ meenutab Dmitri) või baaslaeval, millest üks paiknes Punasel, teine Araabia merel. Elu baaslaevadel oli kaugel romantilisest ettekujutusest näha võõraid maid ja eksootilisi paiku.

„Need polnud mingid luksuslaevad, vaid kuidas kunagi. Mõni neist oli ikka täielik peldik. Mul endal õnnestus küll kõige hullemaid vältida, kuid mehed rääkisid ühest Araabia merel olnud baaslaevast – nimi oli vist Aladin –, mis oli tegelikult väga vana kalalaev. Sellel polnud isegi seda va peldikut, vaid asjal käidi laeva ahtris reelingust kinni hoides …“

Kõikjalt vastu vaadanud juhuslikkus hakkas tekitama kahtlusi värske tööandja suhtes. Kuid marraskil meel sai lohutust universaalsest palsamist.

„Pärast seda, kui kontole oli laekunud esimene palk, hakkas mõte liikuma nii, et hea küll, proovime veel ühe kuu kannatada. Siis jälle ühe kuu. Ja nii edasi.“