Читать книгу Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu - Dmitri Pappel - Страница 9

Piraatluseks loetakse:

a) ebaseaduslikke kinnipidamisi, ründeid või muid vägivallaakte, mille on isikliku kasu saamise eesmärgil toime pannud eravalduses oleva laeva või õhusõiduki meeskond või reisijad ning mis on suunatud:

i) teise laeva või õhusõiduki või selle pardal asuva vara või isikute vastu avamerel;

ii) laeva, õhusõiduki, isikute või vara vastu kohas, mis ei kuulu ühegi riigi jurisdiktsiooni alla;

b) vabatahtlikku ja teadlikku osalemist sellise laeva või õhusõiduki tegevuses, mida on võimalik määratleda piraatlaeva või -õhusõidukina;

c) punktis a või b nimetatud tegudele õhutamist või nende teadlikku soodustamist.

ÜRO mereõiguse konventsioon. Artikkel 101. Piraatluse määratlus

Piraatluse ajalugu maailma meredel ulatub tuhandetesse aastatesse, kuigi mereröövlite kuldajastuks peetakse tihtipeale 17. sajandi lõppu ja 18. sajandi algust. Korsaaride motiivid on olnud pealtnäha erinevad, ulatudes 3000 aasta taguste Vahemere-äärsete meresõitjate ja hilisemate viikingite röövellikust elustiilist kuni Kreeka linnriikide või kesk- ja uusaegse Inglismaa ametlikult toetatud piraatluseni.3 Aga lõpuks taandub mereröövlite tegevus siiski mõnele lihtsale seaduspärale: nad saavad edukalt tegutseda ikka teatud võimutühjuse valitsedes ja nad on väljas isikliku kasu peal.

Kolmanda aastatuhande alguse piraatluse kuumimaks areeniks kujuneb India ookean. Üks selle olulisemaid kasvulavasid on vaesus Aafrikas ning Lõuna- ja Kagu-Aasias, peale selle Somaalia keskvõimu sisuline kadumine 1990. aastatel. Mõnel pool on lindprii moodi elatise hankimine ka ajalooline tava, mis antakse – koos „kutseoskustega“ – edasi isalt pojale.4

Nüüdisaja mereröövlid võivad tunduda haledate asjaarmastajatena, kuid nii mõnigi neist on tegelikult professionaalse röövtööstuse hästi treenitud osa. Tihtipeale haldavad nad kogu „tootmisahelat“ relvastatud rünnakust saagi müümise või lunarahaläbirääkimisteni ja tulu investeerimiseni. 21. sajandi piraadid on sageli varustatud tänapäevase tehnika ja nüüdisaegsete relvadega. Nad on võimelised sooritama keerulisi ja ulatuslikke koordineeritud operatsioone.

Kuigi piraadirünnakute sagedus on märkimisväärne ka teisel pool India ookeani, Indoneesia vetes, muutus 2000. aastatel lääne aluste jaoks kõige ohtlikumaks piirkond, mis ulatub Adeni lahest ja mujalt Araabia merelt lõunasse Madagaskari saareni ja Somaalia rannikust peaaegu tuhande meremiili kaugusele itta.5 See on ala, mille peab läbima iga laev, mis kavatseb kasutada maailma merelaevanduse tuiksoont – Suessi kanalit.

Võimuvaakumis elavad moodsa aja mereröövlid pole rumalad. Pärast esimesi õnnestunud operatsioone tajusid paljud neist kiiresti, milline kullaauk lääne firmade alalhoidlikkuses peidus on. Rünnakud muutusid üha jultunumaks ning kui laevafirmad nõustuvad piraatidele üha uuesti miljonitesse dollaritesse ulatuvat lunaraha maksma, ärgitas see omakorda aina uutele „vägitegudele“.6

Merendus on liiga oluline osa globaalsest logistikast, et rahvusvaheline üldsus saanuks toimuvat tegevusetult pealt vaadata. Mitu merekaubandusest sõltuvat riiki – teiste hulgas Venemaa ja Hiina – saatsid India ookeani lääneossa oma sõjalaevu, NATO suunas rahvusvahelise laevastikuüksuse Combined Task Force 150 piraaditõrjele ja käivitas operatsiooni Ocean Shield. Euroopa Liit lisas piraatidevastasesse võitlusse operatsiooni Atalanta, millest mitme aasta vältel võtsid osa ka Eesti kaitseväelased.

Sõjaliste operatsioonide käivitamine ei kandnud aga kuigi kiiret vilja. Vastupidi, esialgu mõjus see nagu põleva õli kustutamine veega – paiskas tule laiali ehk pani piraadid oma tegevusala hüppeliselt suurendama. Üsna pea seisis maailm silmitsi tõsiasjaga, et Aafrikast ida poole laiub miljoni ruutkilomeetri suurune piirkond, kus keegi ei suuda garanteerida, et kardetud kiirpaadid automaatide ja granaadiheitjatega varustatud korsaaridega ühel hetkel silmapiirile ei ilmu. Igale laevale sõjalaeva kõrvale ei pane, eri riikide parlamentide lähetatud laevakaitsemeeskondi jagus aga eeskätt Aafrikasse humanitaarabi vedavatele laevadele.7

Tänapäeva maailma valitsevad nõudluse ja pakkumise seadused. Uudiseid kuuldes ja lehti lugedes taipasid kohati vägagi kireva taustaga ärimehed üle maailma, et laevakompaniidel on tekkinud vajadus laevakaitseteenuse järele. Ja kui on nõudlus, ei lase pakkuminegi end kaua oodata.

3 „Piracy: the Complete History“. Angus Konstam

4 „Merirosvot terrorisoivat Afrikan ja Aasian vesillä“. Liisa-Maija Aukia, Helsingin Sanomat, 7.3.2008

5 Maritime safety information. National Geospatial-Intelligence Agency, NGA

6 „Donors pledge over $ 250 million for Somalia“. Associated Press, 23.4.2009

7 „Euroopan unioni aloittaa operaation merirosvoja vastaan“. Yle, 7.12.2008