Читать книгу Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu - Dmitri Pappel - Страница 7

2013. aasta oktoobri keskel on Lakadiivi meri tuuline. Kell pool seitse õhtul on juba pime, kuid mitte külm, vähemalt põhjamaalase jaoks. Sügisest hoolimata ei lange õhutemperatuur kuigi palju alla 20 kraadi.

Kusagil seal läbipaistmatus tumeduses on India, teisel pool Sri Lanka.

Hallikarva laev õõtsub lainetes. Tallinki Megastarist neli korda lühem ja veeväljasurvelt 18 korda väiksem alus on askeetlikult napp. Pole siin jõusaaligi, restoranidest või basseinidest rääkimata.

Pardalolijad püüavad oma aega sisustada, kes kuidas. Mõni magab, mõni mängib arvutimänge, harvad loevad midagi.

Need, kel kõige igavam, istuvad väljas tekil. Sealgi ei toimu midagi, aga vähemalt õhk on värske.

Esialgu on see vaid ootamatu liigahtus mereõhtu pimeduses, pigem tunnetatav kui silmaga nähtav. Justkui oleks kahe universumi vahele korraks nähtamatu sild tekkinud. Vaevukuuldav sahin paneb kahtlema oma kuulmises. Õhk väreleb korraks hoopis teistmoodi kui tuul, kuid hetk hiljem on kõik nagu enne.

Siis aga värelus kordub, saades seltsi uuest värelusest, kordused muutuvad üha tihedamaks … Kuni nad saabuvad juba mitmekesi, hulgakesi, massiliselt – maandudes tekil, tekiehitistel, mastidel, antennidel, trossidel. Kõikjal, kus võimalik.

Vaid mõne minutiga katavad kogu vaba pinna suured, täismehe peopesa suurused liblikad. Nende tiivad on musta värvi, kui mitte arvestada esitiibadele nagu hooletult pintsliga visatud kaht valget triipu. Tagumistelt tiibadelt vaatab aga vastu kaks rida veripunaseid laike.

Tekile koguneb nende jaoks ennenägematut loodusnähtust tunnistama üha enam mehi. Imestatakse, loobitakse kommentaare, tehakse pilti. Lõpuks ometi on miski nad tardumusest üles raputanud.

See on nende viimane päev vabaduses.