Читать книгу Ebaloomulikud põhjused - Dr Richard Shepherd - Страница 10

Olin tohutu suures valgete kahhelkividega kaetud keldrikorrusel hoones, mis paiknes Londoni kesklinna lääneosas. Pea kohal pimestavat valgust heitvad lambid. Minu ees lebas lina alt vaevu nähtav surnukeha, esimene, mida näinud olin.

Kõik London University College’i meditsiiniüliõpilased õppisid anatoomiat. Kohal oli umbes 70 esimese aasta üliõpilast ja teadsime, mida anatoomia tähendab. Lahkamist. Olin koolis lahanud haid. Ka rotti. Nüüd hakkame lahkama inimese keha.

Kui trepist alla tulin ja formaliini lõhna tundsin, meenus see mulle otsekohe kooli bioloogialaborist. Läksime läbi ruumi, möödudes umbes neljakümnest portselanlauast, kus lahangud olid veel pooleli, mõeldud meist aastate poolest ees olevate üliõpilaste jaoks. Sammusime ettevaatlikult, teades, et nende linade all olid surnukehad. Kui üht möödudes puudutasin, nihkus lina nurgast ning nähtavale tuli gorillasarnane tohutu karvane jalg. Ha-ha, lihtsalt üks osa võrdleva anatoomia kursusest. Naersin närviliselt. Me kõik naersime närviliselt. Kõik olid närvis.

Paljude inimeste jaoks oli see, mida tegema hakkasime, hirmutav või vastik. Minu enda mure oli teistsugune. Olin ikka kindel oma soovis saada kohtupatoloogiks nagu professor Keith Simpson, aga ma polnud fotodel tegelikult surnud inimesi näinud. Seega, kuidas ma reageerin esimesele surnud kehale? Teadsin, et kui hakkan oksendama, minestan, lähen näost valgeks või kui isegi kõikuma löön (ja selles ruumis oli inimesi, kes olid äärepealt kõike seda tegemas), siis on karjäär, millele olin otsustanud pühenduda, minu jaoks lõppenud juba enne selle algust.

Neli inimest laua kohta, kogunesime surnukehade ümber, seljas uued veidi jäigad valged kitlid. Need surnukehad jäävad meiega terveks anatoomiakursuseks 18 kuuks, kuni teame neist füüsilises mõttes enam, kui nemad eales teada võisid – ent samas vähem kui ükskõik milline võõras, kellega nad bussis koos sõitsid ja kes oli näinud nende nägu liikumas, selle ilmeid, või kuulnud nende häält.

Juhendajat oodates püüdsime igaüks erineval moel oma emotsioone kõrvale tõrjuda. Üsna palju oli bravuuritsemist. Mõned naljatasid, teised tundsid kohustust südamest naerda. Kuidas see ruum tuksus intensiivsetest isikutevahelistest suhetest uue ja harjumatu surve all. Eksimatult äratuntavad inimihu vormid, mida teadsime linade all elutud olevat, tähendas, et äkitselt pidid poisid olema mehelikud ja tüdrukud säutsuma. Inimesed vaatasid üksteisele silma. Mõned üllatasid iseennastki, kui korraga kohtingukutsega välja tulid.

Seejärel hakkas juhendaja rääkima ja meie seisime valveseisakus surnukehade juures. Juhendaja sõnad võeti vastu hirmsügavas vaikuses. Armutu valgus põrkus tagasi kahhelkividelt, meie laborikitlitelt, säravatelt skalpellidelt ja meie nüüdseks pingulolevatelt ja verevaestelt nägudelt.

Linad tõmmati pealt ja seal nad olid. Surnud. Hallid, liikumatud, vaiksed, nägemisvõimetud. Mõned inimesed kinnitasid oma pilgu juhendajale. Teised vahtisid enda ees olevat alasti kuju või selle ilmetut nägu.

Meie laual lebas üks vanaldane mees. Ta silmad ja suu olid kinni, põsenukid esiletungivad, lõuaalune prink, käed külgedel, kõht lihav, põlveliigesed artriitilised, jalad laiad. Haavatav ja mittehaavatav. Inimene ja mitte-inimene.

Meile öeldi surnukehade suremise aeg. Meie laiba puhul oli see terve aasta tagasi. See mees oli üllameelselt oma surelikud jäänused meditsiiniteaduse käsutusse andnud ning ilmselt peeti meid, rohelisi tudengeid, meditsiiniteaduseks. Üsna varsti pärast surma mees balsameeriti ning siis hoiti teda formaliinis, kuni asetati sellele lauale. Mul kulus veidi aega mõistmaks, et surnukeha veider hall värvus tulenes temasse säilitamiseks süstitud formaliinist, mitte surmast enesest.

Meile ei öeldud surnukehade nimesid ega midagi isiklikku nende kohta, arvatavasti selleks, et neid veidi dehumaniseerida. Kuna nüüdseks oli „Simpsoni kohtumeditsiin“ mul peaaegu peas, siis võisin salamisi loota vähemalt mingit väikestki kuulihaava, kuid meile selgitati, et kõik olid surnud loomulikku surma, ning me ei otsinudki tegelikult surma põhjust – ehkki võisime sellele sattuda. Tegu oli pelgalt alusteadmiste omandamisega inimkehast ja sellest, kuidas see toimib. Näeme ise oma silmaga, kuidas lihased luule kinnituvad, leiame närvikiude, uurime neerude ümber paiknevat talitlussüsteemi ja südant ümbritsevaid veresooni.

Avasime oma käsiraamatud: Lumley, Craven, Aitken „Anatoomia, 1. köide, 1. osa: Rindkere ja ülajäsemed“.

Juhendaja selgitas, et alustame sellest, et teeme rindkere keskelt lõike otse alla. Kui ta küsis, kes igast rühmast skalpelli võtab, valitses vaikus. Kes oli valmis tegema esimest sisselõiget inimese lihasse?

Mina, vaat kes. See oli minu jaoks suur test. Pidin teadma, kas suudan seda teha.

Vaatasin pingsalt mehe nägu, ilmetut tunnistust selle omaniku pikale äraolekule. Mida oli ta näinud? Mida oli tundnud? Ta oli olnud meiega osa samast maailmast, kuid sel viimasel aastal tema surmast alates oli see maailm muutunud ja edasi liikunud, aga tema mitte. Vaatasin ta rindkerele. Selle nahk ei sarnanenud sugugi minu nahaga. See oli pingul, aga kummitaoline.

Võtsin skalpelli kätte. Olin koolis skalpelli käes hoidnud, kuid see siin tundus raskevõitu. Kui palju jõudu on vaja, et lõigata läbi inimese nahast? Rühmaliikmete silmad olid minule suunatud. Mitte keegi ei rääkinud.

Üks käsi asetas skalpelli surnukeha rinnale. Jälgisin kätt ja sain aru, et see on minu enda käsi. Kõik kallutasid end vaatama. Vajutasin. Mitte midagi ei juhtunud. Vajutasin tugevamini ja tundsin nahka järele andvat. Olin teinud sisselõike. Tõmbasin skalpelli tera aeglaselt ja kindlalt alla. Liha läks puhtalt kahte lehte, kui tõmbasin, nii sirgelt kui suutsin, alates kägimulgust kuni mõõtjätke tipuni. Me teeme selle klapi lahti, nagu avaksime raamatu, ja loeme selle sees inimese keha! Tahtsin kaevuda sügavamale, kohe praegu, ja näha, mis seal sees peitub.

Olin nii haaratud, et olin unustanud juhendaja, teised tudengid, formaliini lõhna. Kui juhendaja rääkima hakkas, vaatasin üles ja pilgutasin üllatusest silmi. Meie ümber oli liikumist. Ühe teise laua ääres oli tüdruk minestanud, nüüd ümbritses teda murelike ring. Kaugemal suures ruumis paukus pendeluks kellegi järel, kes välja kiirustas. Veel mõned tudengid suundusid nüüd selle ukse poole. Üks neist oli sõber, kes enam kunagi tagasi ei tulnud, ei anatoomia loengutesse ega meditsiiniõpingutele. Ent järelejäänute seas tekkis uus lähedus. Surnud keha lahates olime kõik koos professionaalideks saamas. Olime astumas väga väikese rühma, sekti, hõimu liikmeks. See oli meie initsiatsioon. Ja minu jaoks kinnitas see esimene skalpellilõige mu suurt lootust: ma kuulusin siia.

Nii nagu anatoomialoengutest, tundsin rõõmu ka siis, kui sain teada, et iga päev lõuna ajal tehti University College’i haiglas surnud patsientide rutiinseid lahkamisi ning meditsiinitudengeid kutsuti neid vaatama. Ja sageli tegingi seda – kui pint õlut, pirukas ja praekartulid Medical Unionis mind nii väga ei meelitanud. Need avalikud läbivaatused olid hoopis erinevad meie hoolikast, aeglasest analüüsist anatoomias, kus võtsime inimkeha läbi kiht-kihilt, lihas lihase, närv närvi haaval. See oli koht, kus sain jälgida oma ala asjatundjaid töötamas. Nemad alustasid lahtilõikamist keskjoont pidi, nagu minagi olin anatoomiapraktikumis teinud – ent tegid seda kartmatult. Siis nägin neid suure osavusega lahti koorimas keha kihte, et tuua nähtavale elundid ja surma põhjus. See kaugelearenenud vähkkasvaja, see haige pankreas, see aju verejooks, see ummistunud arter. Tahtsin neid kõiki näha.

Ülikool oli tulvil võimalusi: teha huvitavaid asju, kohtuda inimestega, õppida, lõbutseda. Milline kergendus see oli, kui lahkusin kodunt sellesse maailma. Sest kodu oli muutunud. See oli muutunud pingeliseks ja mõnikord ka ebamugavaks.

Mu isa, ehkki armastav ja hooliv, võis pärast ema surma ka kergesti vihastuda. Väga kergesti vihastuda. Sain suurepäraselt aru, millest see tulenes: tema jumaldatud partner oli surnud ning eelnevalt jagatud koorem langes nüüd tema õlgadele. Ta jäi üksi koju noore pojaga, kes vajas tema armastust, ja teise pojaga, kes muutus ema kaotust teravalt tunnetades väljakutset pakkuvaks teismeliseks. Kõigele lisaks igatses isa naissoost seltsilist.

Hoolimata suurest kaotusvalust, hakkas isa mõni aeg pärast ema surma siiski naistega kohtuma. Mu vend Robert ja mina polnud selle vastu: isa oli õnnetu ja üks ta varasemaid sõbratare, Lillian oli lesk, kes pani isa – tegelikult meid kõiki – end hoopis paremini tundma. Ta oli soe ja emalik. Ta naeris palju. Meie endi kodu oli üsna vaikne, varjude, mälestuste ja mõnede tühjade ruumide asupaik, samas Lillian oli lärmakas ja lõbus, tuues endaga kaasa hea toidu ja sõbralikud külalised laua ümber. Ja Lillian korraldas pidusid. Pidusid! Ühel jõulupeol osalesime meiegi, itsitades ja lollitades ülejäänud külalistega, kui apelsini anti üksteisele lõuaga edasi.

Õnnetuseks sai Lillianist minevik. Keegi – ja peamine kahtlusalune oli Lillian ise – tegi algust kuulujutuga, et tema ja isa kavatsevad abielluda. Isa keeras kannapealt ringi ja jooksis minema. Oli ta ju muutnud meie ema kellekski pühaku-taoliseks ja võib-olla poleks nii ruttu uuesti abiellumine tundunud pühakuks kuulutamise väärilisena.

Ühel suvel, kui läksime kõik Devonisse matkama, isa kadus, teatades meile, et otsib üles ühe vana sõbra. Panime tähele, et ta riietus selle vana sõbra jaoks vägagi peenelt.

Järgmisel päeval tõi ta selle vana sõbra meiega kohtuma. Ta nimi oli Joyce. Ilmnes, et ta oli kunagi töötanud koos isaga, kuid siis lahkunud Londonist põhjustel, mida meile ei selgitatud, ning elanud tagasitõmbunult oma kodus Devonis.

Joyce püüdis väga olla meeldiv. Ta oli keskealine, silmatorkamatu ja meiega nii mesimagus, et ajas mul südame pahaks, ent andsin talle andeks, sest mul oli temast pigem hale. Joyce oli kuidagi argliku olekuga.

Ja tõepoolest, selgus, et ta oli elanud koos oma haige isa ning kiusliku ja võimuka emaga. Talle oli lähedane abielus õetütar, kes näis sõbralik. Peale õetütre, tähtsusetu isa ja kohutava ema oli Joyce maailmas üksi.

Ta suhe meie isaga osutus millekski enamaks kui lühikeseks puhkuseaegseks taaskohtumiseks. Nädalalõppudel hakkas ta viibima meie juures. Ta püüdis olla emalik, aga ei teadnud, kuidas hoolitseda teismeliste poiste eest. Teisest küljest valmistas ta toitu, ja road olid hoopis teistsugused kui isa tehtud toidud. Kord püüdis ta hakkama saada isegi paellaga, mis 1960. aastatel oli omaette julgustükk. Ka koristas ta meie elamist ja tõi üldiselt meeste majapidamisse rohkem naiselikku kätt.

„Meil pole naiselikku kätt vaja,“ ütles Robert. Talle ei meeldinud Joyce’i mesimagus käitumine ega tema saamatud katsed täita lünki. Emakujulisi lünki, lünki, mis pidanuks olema täidetud kallistuste või naeruga, lünki vestluses.

Mina polnud tema suhtes tõrjuv, kuid leidsin end taanduvat sõprade poole, kui Joyce meile jäi. Tõsi oli, et ta muutis isa, noh, kui just mitte õnnelikuks, siis vähemasti rahulikumaks. Sest kusagile selle heasüdamliku ja armastava mehe sisemusse oli peidetud vulkaan. See võis iga hetk purskama hakata. Äkitselt. Ettearvamatult.

Kui isa endast välja läks, siis ta karjus, loopis asju, ehmatas mind. Seda ei juhtunud liiga sageli, aga olin alati teadlik selle vulkaani olemasolust, mis ootas purskumist punetava raevuna näol ning oli niivõrd hirmuäratav, et kord tegin endal isegi püksid märjaks.

Mõnikord läksime Manchesteri lähedale oma emapoolse vanaema mõnusasse puhtasse majja külla. Ühel hommikul seal olles, kui olin umbes 13-aastane, ronisin nagu tavaliselt isa juurde voodisse, et lobiseda ja juua tassike teed. Logelesin mugavasti tema patjade najal, keha tärgeldatud linade vahel ja soe kruus käes, kui ta äkki ütles: „Mõtlen Joyce’iga abielluda.“

Tahtsin hüüda: „Ei!“

Ütlesin: „Olgu.“

Võib-olla saab ta õnnelikuks, kui temaga abiellub. Ja seda tahtsin ma tõesti. Võib-olla ei teki tal siis nii palju hullumeelseid raevuhetki. Ja seda tahtsin ma ka.

Kedagi meist laulatusele ei kutsutud. Ühel päeval sõitis isa Devonisse. Tagasi tulid nad juba abielupaarina.

Joyce’i jaoks oli see oma tigeda ema käest pääsemine, millest ta oli unistanud. Võimalik, et pääsemine järjekordsesse vanglasse, kuna majapidamine jäi nüüd täiesti tema hoolde. Tegelikult näis isa kodustest töödest välja lülituvat sama kiiresti, kui need kunagi oma turjale võttis. Võimalik, et nende puhul oli tegu mitte niivõrd laulatuse kui tööintervjuuga, ja tööks oli olla majapidaja.

Ma usun siiralt, et Joyce püüdis olla hea naine. Meie kodus tõusis aukohale tolmuhari. Ent minul polnud nüüd pääsu: Joyce oli alati kohal. Ma ei saanud isegi sõpru koju kutsuda, sest ta lihtsalt ei teadnud, kuidas inimesi vastu võtta. Aga ta oli piisavalt lahke ning õnneks loobus ta peagi kohatutest püüetest mulle emaks olla, sest ma ei pingutanud, et teda emana kohelda.

Isa, Joyce, Robert ja mina olime lihtsalt neli inimest, kes juhtusid olema samas majas. Isegi mu isa distantseerus temast. Ma ei saa seda nimetada õnnelikuks abieluks. Olid tülid ning jäise raevu perioodid. Ükskord viis isa Joyce’i ema juurde Devonisse ja jättis ta sinna, asjaolu, mille üle Robert ja mina salajas rõõmustasime. Aga ta tuli tagasi. Siis järgnesid sõnavahetused päeva ajal, millele järgnesid – kui nüüd asjadele tagasi vaatan – öised lähenemised. Mille jääknähtudeks olid hambaid kiristama panevad ja ülevoolavast armastusest pakatavad hommikud, mis muidugi ei kestnud kaua. Ausalt öeldes tegi see nõutuks.

Robert läks ülikooli juurat õppima, see oli ala, mille isa igati heaks kiitis. Tundsin vennast puudust, kuid vähemalt tähendas tema äraolek, et vaidlusi oli vähem ja veidi vähem esines ka vihapurskeid.

Aasta hiljem ilmus Robert pärast eksamite ebaõnnestumist jälle välja. Ta teatas, et ei soovinud niikuinii juurat õppida. Ta tahtis õppida psühholoogiat ja sotsioloogiat.

Tulemus: isa plahvatas.

„Sotsioloogiat?“ suutis ta vaevu välja öelda. „Mis asi see veel on?“

Ent Robert õppis ikkagi sotsioloogiat ning tegi edukalt karjääri, õpetades mitmes ülikoolis Prantsusmaal. Kuhu ta jäigi oma tööelu lõpuni.

Mu õde Helen osutas oma külaskäikude ajal alati kõigile noile asjadele, mis meie kodust puudusid. Ma parem ei pannud tähele. Aga vanemaks saades nägin, et tal oli õigus. Meie ema eemaldati järk-järgult. Aastate jooksul kõik temaga seonduv lihtsalt kadus, kuni alles polnud enam mitte ühtki kaunistust, pilti, fotot, nõelatööd, näputöökorvi, raamatut, tolmuharja või sööginõud. Vaene Joyce võis ju püüda asendada kõiki neid esemeid millegi enda omaga, kuid mitte miski, mida ta ostis või tegi või valmistas, ei suutnud kunagi täita tühimikku, mille mu ema sellesse majja jättis.

Selleks ajaks, kui ma Londonisse läksin, oli mul mõnikord tunne, nagu Joyce oleks kustutanud mu ema ning mingil määral võtnud minult ära ka mu isa.

Kõik see muutus, kui olin paar aastat meditsiini õppinud. Isa jäi linnavalitsusest pensionile ja hakkas tööle raamatupidajana Londoni kesklinnas. Nüüd ei piirdunud meie kohtumised mu juhuslike koduskäimistega, mis toimusid Joyce’i silme all. Saime Londonis koos lõunat süüa ja sageli me seda ka tegime. Nüüd sain jälle olla isaga üksi.

Käisime alati samas restoranis Greek Streetil. See oli nii tilluke, et mõnikord tundus olevat kellegi ooteruum. Toit oli odav ja maitsev, olen kindel, et köögid olid räpased, kuid sel polnud tähtsust: sõime siin sõbralikult nagu isa ja poeg ikka. See oli nagu vanasti, mõtlen enne Joyce’i. Isa oli rahulikus meeleolus ja südamlik ja mina samuti, osaliselt seetõttu, et avalikus kohas polnud vulkaanipurske ohtu karta.