Читать книгу Ebaloomulikud põhjused - Dr Richard Shepherd - Страница 9

Juba varajasest noorusest on mul olnud surmaga kahetine suhe – intiimne ja samas kauge. Pärinen kenast kodust Londoni lähistelt. Mu isa oli kohalikus omavalitsuses raamatupidaja, emaga tulid nad Põhja-Inglismaalt lõunasse paremat elu otsima. Rikkust polnud, kuid elasime piisavalt hästi: kategooriaid armastavad inimesed oleksid meid paigutanud alam-keskklassi hulka. Õde on minust kümme ja vend viis aastat vanem. Mina olin perekonna armastatud pesamuna ja ainult ühes suhtes oli meie pere ebaharilik. Emal olid probleemid südamega, mis tähendas, et ta oli järk-järgult kustumas.

Lapsena oli ta põdenud reumat ning üheks selle lapsepõlve-haiguse komplikatsiooniks oli südame mitraalklapi progresseeruv kahjustus. Seda tean ma nüüd. Tollal teadsin vaid, et ema oli isegi pärast väikest pingutust sageli hingetu, ning erinevalt teiste laste emadest tuli tal sageli istuda.

Mu suur õde Helen kinnitas, et ema oli kunagi olnud elav naeruhimuline naine, kes tiris vastupuikleva ja üsna sünge isa halastamatult igal võimalusel tantsupõrandale; noor naine, kes alustas isaga kaheinimese rattal Euroopa-tuuri just siis, kui sõda oli puhkemas. Kes oli alati peo hing.

Mulle meeldis istuda elutoas ja kuulata õde meie emast rääkimas. Noil päevil olid seinad üsna lagedad, ent vaibad oma siiruviirulise mustriga võimendasid üldmuljet. Nurgas oli tilluke mustvalge teler, selline, kus ka pärast teleri väljalülitamist jäi ekraani keskele nagu võluväel valge punkt mitmeks minutiks pimedas püsima. Seal oli ka radioola (hiiglaslik kombinatsioon plaadimängijast ja raadiost), mille esiosa kattis peen traatvõrk, kust kostus peamiselt kerget klassikalist muusikat – edasipüüdlik keskklass pidas selle kuulamist lapsi arendavaks.

Elektrikamin hõõgus soojalt, ehkki pakkus arvatavasti rohkem valgust kui soojust. Ja tugitoolid võisid olla kulunud, kuid olid kavalalt kaetud leenikaitsetega. Jah, lärmaka elutoa eredavärvilisel vaibal lebades oli lõbus kuulata lugusid sellest elavaloomulisest naisest. Ometi näis, et sel naisel pole midagi ühist emaga, kes oli sageli sunnitud voodis lebama. Ülakorrusel. Või haiglas.

Need haiglas viibimised olid pikad ja sagedased, vähemalt nii tundus mulle väikese poisina. Sageli saadeti mind vanaema juurde Lytham St. Annes’isse mere äärde puhkama või tädi poole Stockporti, ning alles tükk aega hiljem avastasin, et seda ei tehtud mitte niivõrd eesmärgil, et lasta minul rannal lõbutseda või tädilast külastada, vaid et ema saaks aega operatsioonile minekuks ja seejärel operatsioonist kosumiseks.

Minuga kodus püüdis ema küll väga tavaline olla. Ta tõusis igal hommikul ja saatis mu, kooliasjad kokku pandud, armastusega teele (noil päevil läksid isegi väga noored lapsed ise jalgsi kooli). Alles siis, kui ühel päeval oma viiuli unustasin ja ootamatult tagasi tulles ema uuesti voodist leidsin, sain aru, et ta oli sunnitud igal hommikul kohe pärast minu lahkumist tagasi linade vahele minema, et mitte kokku kukkuda. Ema oli minu avastusest samavõrra šokeeritud kui ma isegi. Kardan, et olin nii ehmunud, et isegi tõrelesin vaese naisega. Tahtsin, et ta tervis paraneks ja et ta oleks jälle selline ema, nagu kõik ütlesid teda enne olevat olnud. Ent isegi mina võisin näha, et ta kuhtus lausa mu enda silme all.

Ühel detsembripäeval tulin koolist koju ja leidsin, et teda pole. Ta oli haiglas, nüüd tean, et see oli Royal Brompton. Veel analüüse ja jälle voodipuhkus. Ema oli 47 aastat vana.

Mind viidi teda vaatama esimesel jõulupühal. Mälestus sellest külaskäigust on peaaegu murdunud raskuse all, mille on jätnud mälestused paljudest haiglatest, millega oma tööelus olen kokku puutunud. Suudan kaevuda läbi aastate, sõeluda geoloogilisi kihte, kuni jõuan 1961. aasta jõuludeni, aga eest leitu puruneb kildudeks, kui püüan seda vaadata. Silme eest vilksatavad läbi vaid põgusad hetked.

Teadsin, et üheksa-aastaseid ei tahetud üldiselt palatitesse lubada. Mul kästi käituda parimal võimalikul moel. See teadmine pinevalt meeles, viidi mind mööda kõrgeid kajavaid koridore. Toimekad vormiriietuses meditsiiniõed tõttasid meist mööda. Kummalgi pool olid suured ruumid. Desinfektsioonivahendi lõhn. Kaugelasuvatest akendest langes hämara Londoni päeva kollakat valgust. Siis isa selja taga järsk pöördumine suurde palatisse. Põrandalauad. Pikk rida voodeid, kõik valged, kõik valmis järgmise patsiendi jaoks, peaaegu kõik tühjad. Välja arvatud see üks. Voodi, mis pole kasutamata. Selles minu ema, ainus patsient palatis jõulude ajal.

Soovin, et mäletaksin, kuidas mu ema mind teretas, kuidas mind vaatas. Küllap ta embas mind ja hoidis mu kätt. Arvan, et ta tegi seda. Küllap ronisin voodile ja näitasin talle saadud mänguasju. Võib-olla avasin mõned kingitused koos temaga. Arvatavasti tegin seda. Loodan, et tegin.

Mõned nädalad hiljem, ühel külmal jaanuarihommikul, tõusin vara nagu harilikult ja väljusin toast, mida jagasin vend Robertiga, et minna vanemate tuppa ja libistada end isa juurde voodisse. Tegin seda igal hommikul. Ent täna oli midagi valesti. Voodi oli külm. Linad olid ikka veel puutumata. Voodis polnud magatud.

Hiilisin trepi juurde. Lambid. Varasel hommikutunnil on lambid majas sisse lülitatud. Ja hääled. Nad ei rääkinud normaalselt, nagu oleks seda tehtud päeva ajal. Need olid öised summutatud hääled, ebaloomuliku registriga, laulmas häirenoote, mida ma ei tundnud. Hiilisin tagasi voodisse ja lebasin seal. Oodates. Muretsedes. Midagi oli juhtunud ja varem või hiljem keegi selgitab asja.

Lõpuks astus isa tuppa.

Kohutav, šokeeriv oli näha, et isa nuttis. Vahtisime talle otsa. Robert pilgutas silmi, sest oli just äsja ärganud.

Isa ütles: „Teie ema oli imeline naine.“

Olin üheksa aastat vana ja mulle ei jõudnud öeldu mõte kohale. Robert pidi selgitama minevikuvormi, seda, et meie ema oli nüüd minevik. Kuna ta oli surnud.

Lõpuks sain teada, et isa ja õde olid nagu harilikult läinud teda eelmisel õhtul Royal Bromptoni haiglasse külastama. Ema ei tundnud end ikka veel hästi, aga tal ei paistnud ka eriti hullem olevat. Nad soovisid head ööd nagu tavaliselt ja olid just lahkumas, kui üks õde nad kõrvale viis ja ütles: „Kas te ikka saate aru, kui haige see patsient on? Kardan, et proua Shepherd ei ela hommikuni.“

See oli šokeeriv uudis, sest ema surma võimalus polnud kellelegi pähe tulnud. Kui see ka oli isale mõttesse tulnud või kui haigla meditsiinipersonal oli sellele viidanud, siis oli isa ennast veennud, et seda ei juhtu. Ema oli haiglas selleks, et ta olukord paremaks muutuks. Perekond külastas teda. Nii need asjad käisid. Keegi ei oodanud sellele lõppu.

Tegelikult kannatas ema ravimatu südamehaiguse all. Tal oli südamepuudulikkus ja nüüd oli tekkinud bronhopneumoonia, haigus, mida sageli kutsutakse vanainimeste sõbraks, sest see vabastab nõrgad organismid kannatustest. Kindlasti ei suutnud ta vastu seista kopsupõletikule, ehkki nüüd olid selle infektsiooni ravimiseks antibiootikumid – kui ainult penitsilliin oleks õigel ajal avastatud, et hoida ära reumaatilist palavikku, mis lapsena ema südant kahjustas.

Aastaid hiljem, kui olin juba meditsiiniüliõpilane, võttis isa ühest spetsiaalsest sahtlist pühalikult välja ema lahanguaruande ja palus mul seda selgitada. Rääkisin talle, kuidas keha reaktsioon lapsepõlve reumapalavikule oli toonud verre sellised kemikaalid, mis baktereid tappis. Ent need kemikaalid olid rünnanud ka keha enda kudesid – antud juhul üsna tüüpiliselt südame mitraalklappi. See klapp, mis kontrollib vere voolu läbi südame vasaku poole, oli sedavõrd armistunud, et oli jäigastunud, nii et osutus osaliselt suletuks. Iga kord, kui ema haiglasse lahtisele südameoperatsioonile läks, torkasid kirurgid sõna tõsises mõttes oma sõrmed klapist läbi, et vabastada klapihõlmu. Tulemus: need töötasid jälle normaalsemalt ning verevool vasaku südamekoja ja vasaku vatsakese vahel taastus. Või igatahes paranes.

See oli põhjus, miks ta nii sageli jõuetult haiglasse läks ja kosununa taas tagasi tuli. Ent iga korraga paranes ta aina vähem.

Tolle aja kohta oli lahtine südameoperatsioon eesrindlik, see oli meditsiiniteaduse esirinnas, ent polnud mingit võimalust võita lahing tõrksa südameklapi vastu, mida patsiendi enda keha oli hävitama määratud. Tõepoolest, selleks ajaks kui mina kümme aastat hiljem meditsiiniõpinguteni jõudsin, oli see ravimeetod juba vananenud. Nüüd oleks võidud emale panna uue sünteetilise südameklapi ja ta poleks surnud, vaid elanud veel palju aastaid aktiivset elu.

Ema surma ajal ei teadnud ma sellest midagi. Ma ei teadnud ka seda, mida oleksin pidanud tundma. Kõik vaatasid mind pisarais silmil nagu midagi oodates. Aga mida? Läksin naabermajja sõber Johni poole. Oli laupäev ja terve pere oli kodus. Sõbra ema oli südamlik, silmad pisarais ning John ja mina istusime ja vaatasime koos multikaid. Isegi siis, kui need nalja tegid, mõtlesin, et mul oleks kohatu naerda.

See kõik kordus veidi hiljem, kui tulin koolist koju ja leidsin maja tulvil sugulasi ja lilli. Hiljem sain aru, et oli toimunud matus: kellelegi polnud pähe tulnud, et peaksin matusel osalema. Kui tuppa astusin, vaatasid kõik mind kurval ilmel. Mida nad ootasid, mida pidin tegema, ütlema? Ma ei tundnud midagi. Võib-olla ei saanud ma sügaval sisimas surma mõistest aru. Mu ema oli varem nii tihti kadunud olnud ning alati siiski tagasi tulnud. Võimalik, et hoolimata sellest, kuidas kõik pealtnäha paistis, uskusin teda uuesti tagasi tulevat.

Kui mõtlen tagasi noile varajastele aastatele oma elus, emale, mäletan vähe ja mul puuduvad tema vastu tunded. Oli see tingitud ta pidevatest haiglas viibimistest ja veidrast kohalolematusest isegi siis, kui ta kodus oli? Kuidas on nii, et mäletan nõnda palju ajast, mida veetsin oma vanaemade, venna, õe, isa, tädiga ... ent seal, kus peaks olema ema, on emakujuline tühimik? Ja arvan, et nii see jääbki.

Pärast tema surma juhtus midagi väga üllatavat. Mu isa muutus. Arvan, et analüüsinud läbi meie kaotuse, püüdis ta seda korvata meile nii ema kui ka isa eest olles. Enam ei olnud ta pahur ja eemalviibiv, selle asemel muutus ta ääretult hoolivaks ja armastavaks. Mu suur õde aitas palju, ehkki oli ema surma ajal 18-aastane ja juba kodust läinud, et õpetajaks õppida. Isa arvas, et ta võiks tulla koju tagasi poiste eest hoolitsema, ent õde talitas targasti ja ei teinud seda – ehkki jäi kõige armastavamaks ja toetavamaks vanemaks õeks isegi pärast abiellumist mõni aasta hiljem.

Isa pidas maja, tegi sisseoste, vaaritas ja töötas täiskohaga ajal, mil üksikisasid oli vähe ja tarbimisühiskond nii vähe arenenud, et poed olid alati kinni, kui tööinimesel sinna mineku võimalus avanes. Isa uskus kindlalt, et kõike on võimalik teha, kui sellele pühenduda. Seega pani ta majja uue elektrisüsteemi, värvis köögi üle, tegi autole remonti ja õppis toitu valmistama (peab küll tunnistama, et varieeruvate tulemustega). Lisaks korraldas ta oma elu kuidagi niimoodi, et arvestas meie vajadustega; sellega kaasnes endas uue võime avastamine – anda ja vastu võtta suurt armastust. Mõtlen kõigele sellele tagasi ja tunnen tema suhtes suurt imetlust.

On üks väike mustvalge pilt suurest pikajalgsest lapsest, kes pean olema mina, isa süles. Me mõlemad oleme uinunud. Selline pilt on tolle aja kohta väga ebatavaline. Üldiselt olid sõjajärgsed isad üles kasvanud Victoria-aegsete isade köe all ning nad lihtsalt ei teadnud, kuidas näidata oma poegade vastu sellisel määral armastust ja lahkust.

Isa tagas mulle hea lapsepõlve. Mulle meeldis koolis, sain oma 11+ eksamitelt läbi, mulle meeldis ujumine, käisin kohalikus noorteklubis, laulsin kooris ja mul oli palju sõpru. Üks noist sõpradest oli üldarsti poeg. Kui olime umbes 13-aastased, „laenas“ ta meie kõigi hirmutamiseks kodust riiulilt ühe oma isa meditsiiniraamatu ja tõi selle kooli. See oli professor Keith Simpsoni „Simpsoni kohtumeditsiin“ (kolmas väljaanne), väike kulunud punane raamat, mis väljastpoolt polnud just paljulubav. Aga seestpoolt oli see tulvil surnud inimeste pilte. Tegelikult enamasti mõrvatud inimeste pilte. Nad olid kägistatud, elektritoolil hukatud, poodud, pussitatud, surnuks tulistatud, lämbunud … mitte ükski võigas saatus ei jäänud professor Simpsoni eest varjule. Ta oli kõike näinud. Raamatus oli foto sõnajala-taolisest mustrist nahal, mille võib jätta pikselöök, pilt kolju sisemusest ühel poisil, keda oli tellisega pähe löödud, ning hämmastav galerii püssikuuli sisenemis-ja väljumishaavadest, aga ka fotod erinevas lagunemisstaadiumis surnukehadest.

Nüüdseks olin muidugi liigagi tuttav surma mõistega. Olin isiklikult kogenud mitmeid selle tagajärgi. Aga ma ei teadnud midagi surmast füüsilisel kujul. Ema suri kaugel haiglas ja muidugi ei pidanud keegi sobilikuks, et ma ema surnukeha näeksin. Isegi kõige amatöörlikum psühholoog peab jõudma järeldusele, et minu vajadus uurida surma väljendumist oli põhjus, miks tundsin „Simpsoni kohtumeditsiini“ köite vastu sedavõrd erakordset huvi. Enam kui huvi, olin sellest lausa võlutud. See oli enamat kui uudishimu ja ulatus palju kaugemale teiste poiste soovist närvikõdi tunda.

Laenasin raamatu ja uurisin seda tundide kaupa. Lugesin teksti, siis lugesin seda uuesti ja vahtisin teksti illustreerivaid pilte. Need olid kindlasti ilmekad, eriti kuna noil päevil ei püütudki lähedasi säästa, seega polnud ohvrite näod ka ähmastatud.

Võib-olla oli minu jaoks väga köitev vaadata seda kohutavat asja, seda kõige hullemat, mis võib juhtuda, seda asja, mida nimetatakse surmaks, suure Simpsoni tundetu, kliinilise, analüütilise pilgu läbi. Võib-olla aitas Simpson mul toime tulla asjaga, millega pole võimalik toime tulla. Või tekitas minus lihtsalt põnevust segu meditsiinilistest teadmistest ja detektiivitööst.

Olin kaalunud meditsiini õppimist. Patoloogia oli huvitav, kuid kohtupatoloogia oli meditsiin ja veel midagi. Sest sain aru, et erinevalt teistest patoloogidest on kohtupatoloogil siiski patsiendid olemas. Ent erinevalt teistest arstidest on kõik tema patsiendid surnud. Ja siinkohal ei saanud olla mingit võrdlustki perearsti eluga, kes igal hommikul seisab vastamisi nohisevate patsientide reaga.

Sain teada, et kohtupatoloog kutsutakse välja iga kahtlase surma korral igal ajal, nii öösel kui ka päeval, ja see võib tähendada mõrva uurimist ka mõrva tegeliku toimumise kohas. Tema ülesandeks oli teha keha põhjalik meditsiiniline analüüs, et aidata politseil mõrva lahendada. Ohver võis olla laskehaavadesse surnud mees ning patoloogil tuli uurida nii sündmuskohta kui ka haavu ning, nagu Simpson ütleb, peaks ta otsekohe nõudma näha iga ümbruskonnast leitud tulirelva. Seejärel tuleb tal esitada endale neli küsimust:

Kas haav võib olla tekitatud selle relvaga?

Milliselt kauguselt tulistati?

Millisest suunast?

Kas haav võib olla ohvri enda tekitatud?

Ja professor Simpsoni jaoks oli see kõik loomulik osa tema tööst.

Janunesin rohkem teada saada, lugesin tema kohta nii palju kui võimalik ja armusin viisi, kuidas ta tormas kuriteopaikadesse, noil päevil sageli aururongiga, ning kasutas siis oma meditsiinilisi oskusi, et aidata uurijatel rekonstrueerida mõrvu, lahendada lahendamatut, vabastada süüst süütud, vaidlustada juhtum kohtus ning võtta teo toimepanija vastutusele.

Pärast seda sai mulle mu tulevik selgeks. Mu kõrgelennuline auahne unistus oli saada järgmiseks professor Keith Simpsoniks.