Читать книгу Ebaloomulikud põhjused - Dr Richard Shepherd - Страница 6

Ees olid pilved. Mõned vormusid minu kohal ähvardavalt kõrguvateks lumisteks mägedeks. Teised lebasid üle taeva nagu pikad magavad hiiglased. Liigutasin juhthoobasid nii tasakesi, et kui lennuk allapoole ja vasakule kaldus, näis, et see ei reageeri käsklusele, vaid tegutseb instinktiivselt. Siis korrastus ees laiuv horisont. See on veider sõber: alati olemas, sädelemas taeva ja maa vahel, kättesaamatu, puutumatu.

Allpool nägin North Downsi kriidimägesid. Nende õrnadel kurvidel on mingi veider sarnasus inimkeha tõusude ja langustega. Nüüd oli maantee neisse puhtalt sisse lõikunud. Sellel sügaval sisselõikel ajasid üksteist taga autod. Nad valendasid nagu tillukesed kalad. Seejärel kadus maantee M4 ja maa kaldus vee suunas, see oli jõgi oma keeruliste harujõgede mustris.

Ja siin on linn robustse, punase südamikuga, millest kiirguvate maanteede ääres asuvad kahvatumad moodsamad hooned.

Neelatasin.

Linn lagunes koost.

Pilgutasin silmi.

Kas maavärin?

Linna värvid lainetasid. Selle hooned olid jõesängis lebavad veerkivid, nähtuna läbi voolava vee moonutava läätse.

Ebaharilikud õhuvoolud?

Ei. Sest linn lagunes koost samaaegselt millegagi mu sisemuses, millegi iiveldusetaolisega. Ainult palju halvaendelisemas mõttes.

Pilgutasin tihedamini silmi ja haarasin lennuki hoobadest tugevamini, nagu seda tunnet oleks võimalik kõrguse või suuna muutmisega parandada. Ent see tuli sügavalt mu sisemusest, tungides läbi kogu ihu ülespoole sellise füüsilise jõuga, et võttis mu hingetuks.

Olen praktilise loomuga mõistlik mees. Otsisin sellele praktilisi mõistlikke seletusi. Mida ma olin hommikul söönud? Röstsaia? Piisavalt kahjutu, ja ei selgita selle iiveldushoo äkilist intensiivsust. Ja kui see polnudki päris iiveldus, siis mis see oli? Selle peamine komponent oli seletamatu õnnetusetunne. Ning ... jah, õudus. Tunne, et on juhtumas midagi kohutavat. Isegi ... tungiv vajadus lasta sel juhtuda.

Peast vilksas läbi naeruväärne, irratsionaalne mõte. Mis oleks, kui väljuksin lennukist?

Maadlesin endaga, et istuma jääda, jätkuvalt hingata, lennukit juhtida, silmi pilgutada. Et jälle normaalne olla.

Ja siis vaatasin GPS-ile. Ja lugesin: Hungerford.

Punased, vanemad majad keskuses. Hungerford. Äärealadel hallid tänavad ja mänguväljakud. Hungerford.

Ja siis oli ta kadunud, asendunud Savernake’i metsaga, hiigelsuure rohelise taimestikupadjaga. Suur mets tõi mulle aegamööda kergendust, just nagu ma olnuks jalutaja, kes naudib metsa lehestiku varju. Isegi kui mu pulss oli endiselt kõrge, oli selle põhjuseks retrospektiivne õudustunne. Mis minuga siis juhtus?

Olen veidi üle kuuekümne aasta vana. Kohtumeditsiinis töötava patoloogina olen teinud umbes 25 000 lahkamist. Kuid see hiljutine kogemus oli esimene kord kogu mu karjääri vältel, mil kahtlustasin, et minu töö, mis on viinud mind kokku inimkehaga selle surnud olekus pärast haigust, lagunemisprotsessi, kuritööd, veresauna, plahvatust, matust ja pulbriks jahvatavaid massikatastroofe, võib kaasa tuua emotsionaalseid tagasilööke.

Ärgem nimetagem seda paanikahooks. Ent see šokeeris mind piisavalt, et endale küsimusi esitada. Kas peaksin psühholoogi juurde minema? Või isegi psühhiaatri juurde? Ja, mis veelgi tähtsam, kas ma tahan oma tööga lõpparve teha?