Читать книгу Ebaloomulikud põhjused - Dr Richard Shepherd - Страница 7

Hungerfordi veresaun – nagu see tuntuks sai – oli mu esimene tõeliselt suur juhtum kohtupatoloogina ja see tuli absurdselt vara pärast seda, kui tööd alustasin. Olin noor ja tegutsemishimuline, ning kvalifitseerumine oli võtnud palju aastaid. Aastaid väga kitsalt spetsialiseerumist, mis võttis aega kaugelt enam kui rutiinsed anatoomia- ja patoloogiaõpingud. Pean tunnistama, et sedavõrd suure hulga aja kulutamine tillukeste rakuerinevuste põrnitsemisele preparaatidel mikroskoobi all tüütas mind niivõrd, et olin peaaegu valmis loobuma. Paljudel puhkudel pidin end taas innustama seeläbi, et hiilisin oma kohtuarstist mentori dr Rufus Cromptoni kabinetti. Ta lubas mul lugeda oma toimikuid ja vaadata juhtumite fotokogusid, mistõttu mõnikord istusin lugemisest-vaatamisest haaratuna pikalt, kuni hilisõhtuni välja. Ja selleks ajaks, kui lahkusin, olin suuteline endale meenutama, miks ma selle kõigega tegelesin.

Viimaks sain oma kvalifikatsiooni kätte. Mind paigutati kiiresti Guy haigla kohtumeditsiini osakonda mehe tiiva alla, kes tollal oli Ühendkuningriigi tuntuim patoloog – Iain West.

Noil päevil, 1980. aastate lõpus, liigitati patoloogid kõrgemate politseiametnike kilda – tugevasti napsitavad, karmi jutuga alfaisased. Need, kes teevad vajalikku tööd, mis teiste jaoks on eemaletõukav, tunnevad sageli, et on õigustatud arrogantselt käituma, ning Iainile oli see iseloomulik. Ta oli karismaatiline isiksus, suurepärane patoloog, tunnistajapingis sõnn, kes ei kartnud kaitsja-advokaadiga sarvi ristata. Ta teadis, kuidas juua, naisi võluda ja kütkestada kuulajaid hea looga. Ehkki mõnikord olin üsna häbelik, olin peaaegu et veennud ennast, et olen sotsiaalselt pädev – senimaani, kuni leidsin end Iaini kohmetu noorema venna rollis. Tema säras pubides üle kogu Londoni ning mina seisin imetleva kuulajaskonna seas varjus, riskides ainult harva lisada omaenda teravmeelsuse. Või siis oli see ehk tingitud asjaolust, et ma ei suutnud mingit tabavat kildu välja mõelda, igatahes mitte varem kui peaaegu tund aega hiljem.

Iain oli osakonna ülem ning oli üsna selge, et eksisteeris hierarhia – tema oli kõige tähtsam ja mina paiknesin palju madalamal. Hungerfordi veresaun oli oluline riiklik katastroof ja selle linna inimestele, eriti otseselt sellest puudutatud perekondadele, isiklik tragöödia. Normaalsetel asjaoludel oleks Iain kui boss sellisele sündmusele otsekohe kohale tormanud. Ent parajasti oli augusti keskpaik ja Iain oli puhkusel, seega võtsin saabuva kõne vastu mina.

Olin just töölt koju sõitmas, kui mu piipar häält hakkas tegema. Praegu on raske ette kujutada, et elasime mobiilideta maailmas, kuid 1987. aastal ei andnud mulle miski peale piiksatuse teada, et mul tuleks esimesel võimalusel tagasi helistada. Panin raadio mängima, lihtsalt selleks, et teada saada, kas piiksatus on kuidagi tähtsaimate uudistega seotud. Ja leidsin, et nii see oli.

Tulistaja oli märuli valla päästnud ühes Berkshire’i linnas, mis oli nii tundmatu nimega, et olin seda vaevalt kuulnud, rääkimata seal käimisest. Mees läks tapmisega hoogu: alustas Savernake’i metsast ja rajas sealt endale teed Hungerfordi kesklinna, olles nüüd taandunud koolimajja ja viibis politsei piiramisrõngas. Nad püüdsid teda veenda alla andma. Reporterid arvasid, et ta on tapnud koguni kümme inimest, ent kuna linnas valitses teatud mõttes keelutund, polnud võimalik täpset arvu kindlaks teha.

Jõudsin koju, noil päevil oli selleks kena maja Surreys. Hea naine, lapsehoidja, kaks väikest last aias mängimas: kontrast minu külastatavate majadega, kus avanesid mõrvastseenid, ei saanud enam kuidagi suurem olla. Sel päeval teadsin, et mu naine Jen pole arvatavasti veel kodus, sest oli hõivatud õppimisega.

Sisenesin esiuksest ning suundusin otsekohe telefoni juurde, jättes hüvasti lahkuva lapsehoidjaga. Mind informeeriti asjade hetkeseisust; küsisin, kas mul on tarvis samal õhtul Hungerfordi minna. Nad kinnitasid tungivalt sündmuskohale mineku vajadust. Lubasin teele asuda niipea, kui mu naine koju jõuab.

Keerasin raadio uudiste peale ja kuulasin Hungerfordi kohta uuemat teavet, tegin lastele teed, vannitasin neid, lugesin neile raamatut ja panin nad seejärel voodisse.

„Magage hästi,“ ütlesin. Ütlesin niimoodi alati.

Olin hoolitsev lapsevanem, kes keskendub oma lastele. Ja samal ajal kohtumeditsiini ekspert, kes soovis meeleheitlikult istuda autosse ja näha, mis toimub tema senise professionaalse elu suurimas juhtumis. Kui Jen tuppa astus, võttis täiesti võimust kohtuekspert. Suudlesin teda hüvastijätuks ja tormasin otse välja.

Kriminalist oli instrueerinud mind maanteel M4 ära keerama teeristilt 14 ja ootama kiirteele viival rajal politseiautot. Paar hetke hiljem ilmus minu auto kõrvale politseiauto ja kaks sünget nägu pöördusid minu poole.

Nad ei tervitanud.

„Doktor Shepherd?“

Noogutasin.

„Järgnege meile.“

Muidugi, teel olles kuulasin kogu aeg raadiot ja teadsin juba, et veresaun lõppes tulistaja surmaga. Tegu oli 27-aastase Michael Ryaniga, kes mingitel kõigile seletamatutel põhjustel oli uidanud Hungerfordis ringi kahe poolautomaatse vintpüssi ja Beretta püstoliga. Nüüd oli ta surnud, kas siis seetõttu, et tulistas end ise või oli täpsuslaskur teda sellest vaevast säästnud. Vigastatud olid viidud haiglasse ning linn oli jäetud politsei ja surnute valdusesse: kõik sisenemisvõimalused olid kinni pandud.

Möödusime teetõkkest, järgnesin mööda halvaendeliselt tühje tänavaid väga aeglaselt politseiautole. Õhtuse suvepäikese viimased pikad kiired läbisid tondilinna, mähkides selle leebesse sooja valgusesse. Kõik ellujäänud olid oma kodudes, ent akendel polnud nende olemasolust mingit märki. Liikumas polnud näha mitte ühtegi autot peale meie omade. Ükski koer ei haukunud. Ükski kass ei uidanud lillepeenarde vahel. Linnud olid vait.

Kui me tiirutasime ja keerutasime läbi väikeste äärelinnade, möödusime teeservas poolviltu asetsevast punasest Renault’st. Rooliratta kohal oli röötsakil naise surnukeha. Edasi, Southside’ile pöörates, jäid meist vasakule Ryani maja hõõguvad jäänused. Tee oli blokeeritud. Politseiametniku surnukeha istus liikumatult ametiautos. Auto oli üle külvatud kuuliaukudega ning sellega oli kokku põrganud sinine Toyota ning sees oli veel üks surnud juht.

Vanaldane mees lebas oma aiavärava juures verelombis. Tee peal vanaldane naine, surnud. Nägu vastu maad. Teadsin uudistest, et see peab olema Ryani ema. Ta lamas väljaspool oma põlevat maja. Kaugemal eespool oli teerajal mees, käes koera jalutusrihm. Argiste tänavate ja selle erakordse, valimatu tapatöö kõrvutiasetsemine sel peaaegu pimedal augustiõhtul oli ausalt öeldes sürrealistlik. Mitte midagi taolist polnud varem Ühendkuningriigis juhtunud.

Peatusime politseijaoskonna juures. Minu auto uks paugatas ja siis paugatas politseiauto oma ja pärast seda mattis, ei, lämmatas Hungerfordi uuesti sügav vaikus. Läks mõni aasta, enne kui pidin veel üht taolist vaikust kuulama, vaikust, mis järgneb õudusele. Tavaliselt on mõrvakohas kaaslaseks elavate askeldused – vormis politseiametnikud, uurijad, kriminalistid, inimesed sahistavad paberitega, pildistavad, helistavad, valvavad ust. Kuid selle päeva sündmuste koletislikkus näis olevat külmutanud Hungerfordi seisundisse, mida võin võrrelda vaid rigor mortis’ega^[1.].

Politseijaoskond oli rohkem politseimaja moodi: igatahes oli see renoveerimisel, ühes kipsihunnikute ja ripnevate traatidega. Küllap mind teretati. Küllap surusin kellelgi kätt. Kuid nüüd tagasi vaadates tundub mulle, et need formaalsused leidsid aset totaalses vaikuses.

Peagi oli täiesti pime ja leidsin end ühes politseisõidukis suundumas kooli poole, kus Michael Ryan oli end barrikadeerinud ja seejärel maha lasknud.

Kulgesime väga aeglaselt mööda vaikset tänavat, auto esituledes joonistus välja purunenud auto, selle juht täiesti selgelt nähtav, liikumatu. Taas kord ronisin autost välja asja lähemalt uurima. Mu taskulambi valgus libises üle jalgade, keha, pea. Muidugi, siin polnud kahtlust surma põhjuses. Kuulihaav näos.

Peatusime järgmise auto ja siis veel paari juures, mis olid kaugemal. Kuulihaavad olid iga kord erinevates kohtades. Mõnda inimest oli tulistatud üks kord, mõnda aga üha uuesti ja uuesti.

Treilerid ootasid kannatlikult, millal saavad purunenud masinaid ära viia, kui politsei on need dokumenteerida jõudnud ja surnukehad välja tõstnud. Pöördusin mind sõidutava politseiniku poole. Mu sõnad lõikasid läbi vaikuse, nagu oleks purunenud klaas.

„Mul pole enam vaja surnukehasid kohapeal näha. Pole kahtlust, mis moel nad hukkusid, seega saan kõige sellega tegeleda lahkamisel.“

„Aga meil on vaja, et vaataksite Ryanit,“ sõnas ta.

Noogutasin.

John O’Gaunti kooli juures oli palju rohkem politseiametnikke.

Allkorrusel anti mulle asjast lühiülevaade.

„Ta ütles meile, et tal on pomm. Me pole teda veel läbi otsinud, kuna kartsime, et see plahvatab, kui teda liigutame. Kuid meil on vaja, et te talle pilgu peale viskaksite ja kinnitaksite surma. Lihtsalt juhuks, kui ta plahvatab sellal, kui me tõesti vaatame.“

„Selge.“ Selge.

„Teen ettepaneku, et te teda ei liigutaks, sir.“

Selge.

„Kas te soovite kuulikindlat vesti?“

Keeldusin. See oli mõeldud kuule peatama ning pommile niivõrd lähedal oleks sellest vähe kasu. Ja igatahes polnud mul mingit kavatsust Ryanit liigutada.

Läksime trepist üles. Kummi meenutav koolilõhn. Ja kui nad klassi ukse lahti tegid, siis olid seal lauad. Mõned lauad olid segi paisatud, kuid enamik seisid ikka veel korralikes ridades. Seintele olid kinnitatud pildid ja teaduslikud skeemid. Kõik oli täiesti normaalne. Välja arvatud üks surnukeha, mis istus klassi ees tahvli lähedal.

Tapja kandis rohelist jakki. Ta oleks näinud välja nagu mees, kes on päevaks jahile läinud, kui ta näos poleks olnud kuulihaava. Parem käsi lebas tal süles. Selles olev Beretta püstol sihtis ikka veel mind.

Kui tema poole astusin, tajusin, et kõik politseinikud läksid vaikselt ruumist välja. Kuulsin ust enda selja taga sulgumas. Selle tagant kostus raadiosaatjaga edastatud sõnum: „Läheb sisse.“ Ja siis olin ma omapäi klassiruumis Ühendkuningriigi suurima massimõrvariga. Ja võib-olla pommiga. Mind meelitasid seda elukutset valima tolle kohtupatoloogia lõvi, professor Keith Simpsoni raamatud. Aga ma ei suutnud meenutada, et üheski noist oleks ta maininud sellist juhtumit.

Olin teravalt teadlik kõigest, mis mind ümbritses. Vaiksetest häältest ukse taga. Väljas üles seatud kaarlampidest, mis heitsid laele üksteisega kattuvaid tumedaid varje. Mu enda taskulambi väikesest valguskiirest. See klassiruum lõhnas mustuse, kriidi ja higi järele. Mis oli veidralt segunenud vere lõhnaga. Sammusin üle ruumi, keskendudes nurgas olevale surnukehale. Kohale jõudnud, laskusin põlvele, et teda vaadata. Relv, mis oli tol päeval juba nii palju inimesi tapnud, oli otse minule suunatud.

Michael Ryan oli tulistanud endale paremasse meelekohta. Kuul oli läbinud ühe meelekoha, läbistanud pea ja väljunud teisest meelekohast. Märkasin seda hiljem, kui olin ruumist lahkumas, see oli kinni klassiruumi vastasseinas asuvas teadetetahvlis.

Andsin politseiametnikele asjast ülevaate. Peidetud juhtmeid polnud. Surma põhjus oli ilmselt enesetapp. Seejärel, tundes kergendust lahkumisest sellisest kurvast surmapaigast, andsin varsti kiirteel gaasi. Tundus, nagu oleks Hungerfordi vaikus tunginud autosse ja sõitnud minu kõrval – tohutu suur soovimatu kaasreisija.

Kui koju jõudsin, olid lapsed voodis ja Jen allkorrusel telerit vaatamas.

„Ma tean, kus sa olid,“ ütles ta. „Kas oli hirmus?“

Jah. Aga ma lubasin endale vaid õlakehituse. Pöörasin talle selja, et ta mu nägu ei näeks. Tundsin, et mul on vaja lülitada välja teleuudised, kus reporterid arutasid suure ärevusega ja tungivalt Hungerfordis juhtunut. Hungerfordi surnute jaoks ei eksisteerinud enam põnevust või tungivat vajadust. Seal olid mehed ja naised, kellele lihtsalt korraldati tapatalgud sellal, kui nad oma asjadega tegelesid, asjadega, mida pidasid tähtsateks ja pakilisteks, kuni nende tegevus järsult katkestati. Nüüd polnud nende jaoks enam midagi tähtis. Polnud midagi pakilist.

Hilise ööni oli mul tegemist telefonikõnedega, et saada selgust, kuidas järgmisel päeval paljusid lahkamisi läbi viia. Lootsin aidata politseil iga surma n-ö rekonstrueerida ja seega tunnistajate abiga paika panna kõik Ryani liikumised. Rekonstruktsioon on tähtis. See tähendab kõigi asjas osalejate jaoks palju, ja see omab tähtsust ka laiemale maailmale. Inimestena on meil vajadus teada. Eriliste surmade kohta. Üldse surma kohta.

Hommikul läksin tegema paari igapäevast lahkamist; need olid joodikud, narkomaanid ja infarkti surnud, kõik surnukehad olid Westminsteri morgis. Sel ajal kui kolleegid pärisid minult üksikasju Hungerfordi kohta, viis sealne politsei viimaseid surnukehi Readingi haigla morgi. Kui ma umbes kell kaks pärastlõunal sinna saabusin, tervitas mind personal, mispeale õppisin neid tundma meie ametile ammusest ajast omasel moel – tassikese tee juures. Teetõmmist on peetud ja peetakse ikka morgis oluliseks; see on enne lahkamise läbiviimist nii õigus kui ka kohustus.

Ja siis paiskus uks pärani ja sisse kiirustas Pam. Ruum oli kohe liikumist täis. Pam oli oma füüsiliselt kujult väikene, ent väga oluline sekretär.

„Nonii!“ ütles ta.

Ta oli jõudnud vanusesse, kus jagatakse käsklusi, ja tormas nüüd sisse, nähes välja, nagu oleks valmis tegutsema kõige kohutavamalt tõhusal moel. Tema taga nägid kaks õnnetut morgiassistenti vaeva tema arvutiga.

„Kuhu ma saan arvuti sisse lükata?“

See polnud küsimus, see oli nõudmine. 1987. aastal olid arvutid ametiruumides veel lapsekingades ja need olid väga suured lapsed. Tegelikult pidi meie oma küll olema välja hautud dinosauruse munast, kuna Pam pidi selle Guyst suisa furgooniga ära tooma.

Ta nägi, et olin oma rohelise põlle ja valgete kummikutega valmis tegutsema hakkama. Just pidin saama väliste vaatluste ja röntgeni organiseerimisega ühele poole. Olin valmis alustama.

„Ei, ei, ei, sa ei saa alustada enne, kui arvuti on soojenenud ning see võtab vähemalt kümme minutit või muidu jõuad sa minust liiga palju ette. Tee mulle tass teed,“ instrueeris ta mind. Iain West elas ilmselgelt pettekujutelmas, et tema juhib osakonda.

Sel ajal kui arvuti ja teekann mühisesid, istus Pam klaviatuuri taha.

„Üsna mõttetu värk, nad on maha lastud, igaüks saab ju aru,“ sõnas ta reipalt. Pamile oli tõeliste mõrvade emotsionaalne planeerimata kaos tuttav. Sel põhjusel luges ta koos teiste personaliliikmetega sageli vahelduseks hästi kirjutatud põnevikke, kus mõrvar jätab endast selgeid jälgi ja lõpus saavad kõik mõistatuse mosaiigi tükid kenasti paika. Kõik see on hoopis teisiti paljude tõe versioonide, omavahel vastuolus olevate faktide ja nende erinevate tõlgenduste puhul, mis annavad tegelikule uurimisele iseloomuliku segilöödud ilme.

Tal oli õigus, täna ei oodanud meid just palju saladuslikku. Ent iga juhtum oli keegi: lapsevanem, laps, armastatu. Igaüks neist oli oma pere ja sõprade jaoks eriline ning mulle seega lahendamiseks unikaalne juhtum. Kuus lauda ulatusid ruumi lõppu välja, üle ühe asetses igaühel neist inimese surnukeha: vahepealsed tühjad lauad olid mõeldud sadade meie võetavate näidiste kotti panemiseks ja dokumenteerimiseks.

Esimene oli Michael Ryani surnukeha. Arvatavasti ei soovinud enamik leinavaid sugulasi, et ta oleks oma ohvritega ühes morgis, rääkimata siis lahkamisruumist. Tegelikult tahtsid kõik, et ta lihtsalt kaoks. Ajakirjandus vihjas ikka veel kahjurõõmsa rahuloluga, et eriüksus võttis ta maha – hoolimata politsei pressiteatest, mis pärast mu eilset kohalkäiku kinnitas, et ta sooritas enesetapu. Nüüd oli meil vaja veel öelda, et lahkamine kinnitas enesetappu.

Lahang ehk autopsia viiakse läbi kahel puhul. Seda võidakse teha pärast loomulikku surma, tavaliselt haiglas, hoolimata sellest, et surma põhjus on teada, kinnitamaks patsiendi meditsiinilist diagnoosi, ja võimalik ka, et uurida ravi mõju. Lahkunu perekonnalt palutakse lahkamiseks nõusolekut ja neil on absoluutne õigus sellest keelduda. Õnneks on enamik perekondi lahanguga nõus. Nende otsus võib aidata tulevikus teistel patsientidel ellu jääda, kuna annab meditsiinilisele personalile suurepärase võimaluse õppida ja oskusi arendada. Leian, et lahangupalvega nõustumine on väga üllameelne tegu.

Teine olukord on siis, kui surma põhjus on teadmata ning esineb võimalus, et see on ebaloomulik. Sel juhul läheb surmaga tegelemine koroneri pädevusse. Kõigile kahtlastele, ebaloomulikele, kuritegelikele või seletamatutele surmadele ei järgne pelgalt lahang, vaid kohtuarsti läbiviidav lahang. See tähendab keha täielikku ja äärmiselt detailset uurimist nii seest- kui ka väljastpoolt. Pärast paneb patoloog kõik need üksikasjad lahanguaruandesse kirja.

Aruanne peab kinnitama lahkunu ametlikku tuvastamist ning juba ainuüksi see on sageli väga pikk ja keeruline protsess, mõnikord ei saagi seda lõpule viia. Aruanne selgitab ka, miks politsei või kohtuarst lahangut nõudis. Siin tuuakse ära kõik isikud, kes viibisid lahangu tegemise juures. Ning toob välja igasuguste järgnenud laboritestide üksikasjad.

Aruande mahukaima osa moodustab patoloogi leitu täpne kirjeldus. Tavaliselt pakume neile andmetele ka mingi tõlgenduse ja lõpus toome ära surma põhjuse. Kui me ei tea, miks inimene suri, siis nii ütlemegi – ehkki tavaliselt teeme seda pärast mõningate võimaluste läbiarutamist.

Hoolimata kõigist aastaist, mille vältel oleme end ette valmistanud tuhandete haiguste puhul elundites esinevate makro- ja mikroskoopiliste nähtude tuvastamiseks, on meie ees lebava surnukeha lihtsalt hoolikas ülevaatamine sageli lahangu kõige olulisem osa. Selle detailse välise uurimise vältel mõõdame ja paneme kirja iga kriimustuse ja muljumishaava, nagu ka iga kuuli- ja torkehaava. See võib näida lihtne, võrreldes keha sisemuse meditsiinilise analüüsiga, kuid on sageli osutunud mõrva rekonstrueerimisel kõige olulisemaks. Liigagi kerge on pidada välist vaatlust paljaks formaalsuseks ja seetõttu teha seda ülepeakaela. Siis aga, tükk aega pärast keha tuhastamist, võime noid nappe märkmeid kahetseda.

Michael Ryan oli massimõrvar. Ta tappis 16 inimest ja peaaegu sama palju oli haavatuid. Oma senises karjääris olin tegelenud õnnetusjuhtumite, kuritegude või lihtsalt halbade kokkusattumuste ohvritega. Harva nägin seaduserikkujaid ja polnud kindlasti kokku puutunud sellisega, kes oli põhjustanud nii arvukalt surmasid ja vigastusi. Kas ma suudan kohelda või kas peaksin kohtlema Ryanit samasuguse austusega nagu tema ohvreid?

Teadsin, et pean seda tegema. Tunnetel pole lahanguruumis kohta. Kahtlustan, et üks suurimaid oskusi, mida olen omandanud, on mitte tunda moraalset vastumeelsust, mis teiste arvates pole mitte ainult õigustatud, vaid suisa nõutav. Nii et mida iganes ma selle noore mehe ja tema tegude suhtes tundsin, eemaldasin selle oma teadvusest ja südamest. Teadsin, et see läbivaatus nõuab sama palju või isegi rohkem hoolt ja tähelepanu kui teised. Alles pärast surnukeha põhjalikku ja lõplikult veenvat läbivaatust võisin koroneri varustada talle vajaliku infoga, et ta saaks anda juurdluses kindlalt kaalutud otsuse. Teadsin, et selle otsuse puhul oli tõendusmaterjal otsustava tähtsusega, et suruda maha igasugused tulevased kahtlused või vältimatud vandenõuteooriad.

Oli raske ette kujutada, et see sale noor mees, kes lamas lahangulaual alasti, oli alles äsja oma tapatalgud lõpetanud. Kõik ruumis viibijad – politseiametnikud, morgi personal, isegi Pam – põrnitsesid teda arusaamatuses. Ta nägi välja sama haavatav nagu iga teine kuritöö ohver, nagu üks ta enese ohvritest.

Seejärel asusin tööle: tegema täielikku läbivaatust, keskendudes eelkõige kuuli sisenemis- ja väljumishaavadele peas. Seejärel lõikama lahti surnukeha siseelundite uurimiseks, toksikoloogide jaoks proovide võtmiseks. Ja lõpuks tegema kindlaks kuuli aju läbistavat trajektoori.

Kui ma tööle asusin, laskus ruumile absoluutne ja totaalne vaikus. Ei mingit pöördumist kellegi poole. Ei mingit kolistamist. Ei mingit paugutamist. Ei mingeid keedukanne ega tasse teega. Ainult vaikus. Isegi temperatuur tundus oluliselt langevat. Niipea, kui olin lõpetanud, veeretati ta minema. Keegi ei tahtnud tema lähedal olla; olla selle noore mehe lähedal, kes oli elanud vaikselt oma ema seltsis ja soojendanud põues kinnisideid tulirelvadest ning mõlgutanud jumal teab milliseid mõtteid.

Nüüd tegin algust Ryani ohvritega ja nägin juba, et see päev kujuneb pikaks, raskeks ja stressirohkeks. Ühe lahkamise lõppedes ja teisega alustades kõmatasid külmiku uksed lahti ja kinni. Kui välja arvata see ja minu Pamile dikteeriv hääl, siis valitses ruumis vaikus. Mind aitas patoloogiapraktikant Jeanette MacFarlane. Pam tippis minu dikteerimisel ning ühe laua juurest teiseni minnes järgnesid mulle fotograafid ja parajasti valvekorras olevad politseiametnikud, kellest kõige kõrgemad tegid märkmeid, teised võtsid vastu mu ulatatud proove.

Minu taga oli ametis morgi personal: nad puhastasid surnukehad, õmblesid need siis kinni ja sättisid valmis perekondadele näitamiseks.

Need surmad olid igasuguse kahtluseta põhjustanud tulirelv. Mitte ükski ohver polnud näinud hambuni relvastatud Ryanit ning seepeale lihtsalt südameatakist kokku kukkunud ja surnud. Ent minu ülesanne oli otsida, kas mingi loomulik haigus võis nende surma põhjustada või kiirendada. Jälle tuli mul hoolikalt dokumenteerida iga haav, neid kirjeldada, analüüsida, teha kindlaks kuuli või kuulide trajektoor. Kõndisin iga surnukeha ümber, andsin juhiseid fotograafile, mõõtsin haavu, panin kirja ebanormaalsusi, skandeerisin oma liturgiat Pamile. Järk-järgult ilmus nähtavale pilt Ryani hulluse-päevast.

Üldiselt oli vaid ühe lasuga tapetuid tulistatud distantsilt. Kui ta ohvrile lähemale jõudis, tekkis Michael Ryanil nähtavasti tungiv vajadus sagedamini tulistada.

Kui ta ema, koolisöökla töötaja, kuulis ühelt sõbralt toimuva kohta, tuli ta koju, et pojale mõistus pähe panna. Sõber sõidutas ema Southside’ile ja ta kõndis mööda teed nende kodu poole, mööda vigastatud ja surnud inimestest ning lähenes kartmatult oma pojale.

Ta ütles: „Jäta, Michael!“

Poeg pööras end ema poole ja tulistas teda poolautomaatsest vintpüssist jalga. Selle tagajärjel kukkus ema näoli maha. Ent siis kõndis poeg tema juurde, seisis tema kohale ja tulistas teda kaks korda selga, et talle ots peale teha.

Neile viimastele kahele lasule olid iseloomulikud haava ümbritsev tahm ja põletusjälg, mis esineb siis, kui lask on tehtud lähedalt, ehk umbes viieteistkümne sentimeetri kauguselt. Võib-olla ei suutnud ta lihtsalt emale otsa vaadata, kui ta mõrvas. Kuni ema saabumiseni oli ta tegutsemine piirdunud väikese alaga oma maja ümbruses; mul tekkis teooria, et ema surm päästis valla märatsushoo palju suuremal territooriumil üle kogu linna. Arvasin, et see andis Ryanile vabaduse nautida erakordset ja harjumatut võimu; võimu, mille andsid talle relvad nende ees, kel relvi polnud.

Paari järgmise päeva jooksul jätkasin oma veidrat tööd, liikusin aeglaselt ühe surnukeha juurest teise juurde. Nende ohvrite jaoks oli surm ootamatu, vägivaldne lõpp nende rahulikule ja võimalik ka, et muul moel sündmustevaesele elule. Kõik morgis olid sellest suuresti mõjutatud, kuid me ei saanud endal lubada õudustundele alla vanduda, isegi mitte häiritud olla. Patoloogina teadsin, et minu töös pole šokile kohta. Peame otsima tõde ilma igasuguse emotsionaalsuseta. Selleks, et teenida ühiskonda, on meil mõnikord tarvis mõned inimlikkuse aspektid endas tagaplaanile suruda, nii öelda tallele panna. Usun, et seesama tallele pandud inimlikkus pani end uuesti võimsalt maksma, kui peaaegu 30 aastat hiljem üle Hungerfordi lendasin.

Tegelikult on mul kõik need aastad aega võtnud tunnistamaks endale, et veresaun puudutas mind sügavalt, ehkki tollal ma ei tunnistanud endale šokki või kurbust mitte mingil moel. Mu eeskujud olid mu kolleegid, alfa-isased või nendeks püüdlejad, ja nemad poleks kunagi näidanud või väljendanud midagi sellist ega lubanud endal ka sellest mõelda. Ei, selleks, et seda tööd teha, pidin meeles pidama kohtupatoloog professor Keith Simpsoni professionaalset terviklikkust ja ausust; tema inspireeris mind mu teismelise-eas oma karjääri järgima. Kas oli ta kunagi šokist või õudusest kirjutanud? Ei, ei olnud.

Kui Iain puhkuselt tagasi saabus, ei küsinud ta minult Hungerfordi kohta midagi, ei pakkunud mulle nõu ega viidanud noile sündmustele üldse kunagi. Kindlasti oli ta minu peale tulivihane, et võtsin enda hoolde sellise hiiglasliku juhtumi tema äraolekul, ehkki puhkusel oleku ajal oli minu töö teda asendada. Kas ma oleksin võinud ta asukoha kindlaks teha ja ta puhkuselt tagasi kutsuda? Võimalik, ja antud juhul oleks ta ka kindlasti kohale tulnud. Me mõlemad teadsime, et selline hiiglaslik juhtum oleks pidanud kuuluma talle: ta oli tegelenud paljude IRA pommide ja kuulidega, ning tõesti, ta pidas ballistikat oma erialaks.

Ta raev väljendus äärmuslikus reserveerituses, kuid järk-järgult lekkisid kolleegidelt teated, et Iain uskus, et Ryani hulluse üks kõige rumalamaid aspekte oli asjaolu, et ta tegi seda siis, kui tema, Iain, viibis puhkusel. Ja omavahel lisasime, et nagu see poleks veel piisavalt rumal olnud, mõtles Iain endamisi, et Ryan oli idioot, et end maha lasi, jättes tunnustatud doktor Westi ilma tähelepanuväärsest esinemisest kohtus.

Hungerford põhjustas meie vahel pikka aega hõõrumist, kuid pole mingit kahtlust, et minu positsioon Guy haiglas ja arvatavasti kogu Ühendkuningriigis muutus selle töö tulemusena. Ma polnud enam arglik noorem vend ega Iaini jumaldav järgija. Olin nüüd täiesti teenitult tuntud kohtupatoloog.

1 Rigor mortis – lad k koolnukangestus – Toim [ ↵ ]