Читать книгу Edasi. Suvi 2021 - Edasi - Страница 13

kartell lasub kivina mistahes roheli-sel algatusel ja peale klorofüllita idu-väädi kivi all midagi puhkeda ei saagi. Vabaduse koidikul proovisid NLKP taustaga poliitikud (Tiit Made, Vello Pohla jne) rohelisele parteile aluse panna. Ei õnnestunud, sest teised kommunistliku taustaga poliitikud (E. Savisaar, S. Kallas jne) jagasid ära, et keskmine valija ei huvitu eriti muust kui kaubalis-rahalisest suhtest. Ning Marek Strandbergi (kel on muide hiilgav mõistus ja kes on ideaalne jutuvestja, kuid mitte ehk klassika-line võimu-mees) hakatatud Roheliste erakond vajus sisetülidesse. Mis pole imekspandav, sest samasugused sise-tülid on tuntud (nn füüsikud versus lüürikud või saksa keeles Realos versus Fundis – realistid versus fundamenta-listid) nii Soomes kui Saksamaal.

Elurikkuse Erakond ja Vabaera-kond lõid leivad ühte kappi, kuid künniseni mõistagi ei kasvanud. Tulevikuerakond ja Eestimaa Rohe-lised aga jõude ei ühenda ning kui ka ühendaks, ei juhtuks ikkagi midagi – roheline taim ei kasva raudse ees-riide varjus niikaua, kuni Roheline Vaim end poliitikas ei ilmuta! Sest siin usub elektoraat maailma üht tühjema sisuga loosungit “viime teid 15 rik-kama hulka” ning kui seda ei juhtu, leiab kõhklematult “Me ei saanud rik-kaks, hea küll, aga anname siis vähe-malt pededele ja neegritele peksa!”.

Energiapoliitikast

Mis see Roheline Vaim olema peaks ja milliseid praktilise poliitika küsimusi ta oma kasvuteel lahendama peaks?

Vaadeldes põhjamaises-germaan-likus võtmes, on vastus muidugi – Realo! Soomes on roheline erakond ammugi nn peavoolu ehk parlamendi ja valitsuspartei. Saksamaal võib juh-tuda, et Annalena Baerbock saab liidukantsleriks. Hollandis Jesse Kla-ver veel selleni ei küündi, aga par-lamendist välja jäämine neid ka ei ähvarda. Austrias on president Rohe-liste erakonnast (asjakohane meenu-tada, et eesti päritolu van der Bellen). Proportsionaalses valimissüsteemis on roheline erakond pea garanteeri-tult rahvaesinduses. Viimati Šotimaal suutsid rohelised end positsionee-rida Rahvuspartei iseseisvuskursi

liitlastena, (mis sest, et nende valimis-süsteem on segasevõitu briti suge-metega). Roheline poliitika võib olla otsustavaks kaalukeeleks Šoti referen-dumi läbiviimise osas. Mis omakorda näitab, et ka herderliku rahvusluse küsimustes on rohelusel oma roll.

Kuid kas Eesti ikka vajab veel üht poliit-tehnoloogilist gruppi, mis jurii-dilises mõttes on ennekõike partei selle erakonnaseaduse tähenduses?

Rahuliku järelemõtlemise käigus saab üsna pea selgeks, et summee-rituna on inimkonna suurim häda-oht planeedil ikkagi kliimamuutus. Mis sellest, et arvud COVID-viiruse levikust Indias, Brasiilias ja paljudes muudes paikades sunnivad kliima-küsimused tagaplaanile. Kui surm on käegakatsutav reaalajas ja hästi eksponeeritud, siis loomulikult hirm kuskil kaugemal ajateljel ees ootava surma – termosurma (?) – ees ei mahu inimeste pähe ära. Ning lootus jääb.

Inimtekkelise kliimamuutuse pea-tamine on samuti inimkonna kätes ning usutavasti oleks rahvusvahelises koostöös (ikka veel) võimalik midagi käegakatsutavat ära teha. Analoogi-liselt koostööga, mida on tehtud vii-rusega võitluses ja mis kriitikast hoolimata on olnud muljetavaldav. Kohatistele konfliktidele ekspordi asjus vaatamata. Kui kliimapoliitika suudaks kasvõi Pariisi Lepingus ette nähtu teostada…

Jah, alustuseks on meie elektri-tootmise ja motoriseerituse muutmine süsinikuneutraalseks. Energiapoliiti-ka on paraku aga kõikides riikides väga tundlik teema, pea sama tund-lik kui naftakütusel toimiv maa-ilmakaubandus, millest inimkond sai aimu pelgalt ühe hiidlaeva kinni-kiilumisest Suessi kanalis. Pole riiki, kus süsi, nafta ja gaas ei domineeriks vaiksel kombel poliitikute otsustes. Aga arvamus, et Eesti poliitika peab lähtuma Eesti Energia ja Viru Keemia

Grupi vaadetest põlevkiviõli turule-toomise edukuse kohta, on sügavalt vale. Muide, sama vale on arvamus, et nn pilootprojektina saaks väike riik lahendada globaalse probleemi, pelgalt isikliku eeskuju abil. Ei saa, sest nagu lausus Igor Gräzin mäles-tusväärsel aulakoosolekul fosforiiidi asjus 1987. aastal – “mina igatahes tahan ennast sooja veega pesta!”.

Rohelise poliitika üks utoopili-semaid, kuid samas sisulisemaid ja kasulikemaid poliitikalubadusi on olnud energiatootmise demokrati-seerimine. Seda saavutataks taastuv-energia tootmise rahvaaktsia kaudu. Kuid vaid taolise pealkirja ilmumine ajalehte vallandab massiivselt kalli vastukampaania ja alles hiljem ilm-neb, et toda kampaaniat finantseerisid monopolid, fossiilid ning muidu reakt-sionäärid Steve Bannoniga eesotsas. Aga sisuliselt on just selles väike-riikide võimalused peidus – energia-ühistud on võimalik rahvakapitalile ehitada ning seda mudelit tutvustada ka suurriikidele. Vastutasuks peaks roheline mõte mõnevõrra paindliku-maks muutuma allergiliste tuuma-reaktsioonide asjus, eriti olukorras kui inimkond õpib juhtumisi tuuma-tehnoloogia nn uue generatsiooni ära. Aga ka siin oleks eelistatavam energia-ühistu, selmet mõttetuid tuumamono-pole (sealhulgas Rosatomit) soosida. Umbes kümmekonna aasta eest ürita-sime Marek Strandbergiga koos tut-vustada Elinor Ostromi (Nobeli pree-mia laureaat 2009) mõtteid ja käsitlusi detsentraliseeritud majandusest, aga edutult. Sest meie põletame ju hoopis metsa!

Metsapoliitikast

Metsapoliitika on viimase dekaadi jooksul olnud kasvava teravusega päevakorras ja mingit lahendust ei paista. Siduge end kasvõi kõik masti-mändide ja emaremmelgate külge,

Rahuliku järelemõtlemise käigus saab üsna pea selgeks, et summeerituna on inimkonna suurim hädaoht planeedil ikkagi kliimamuutus.

13

EDASI. Nr 9, suvi 2021