Читать книгу Edasi. Suvi 2021 - Edasi - Страница 14

saag lõikab nii ehk teisiti. Ometi on kompromisslahendus ilmne ja täiesti meie endi teha – kui metsamaad jao-tuvad eraomanike ja riigivalduste vahel pooleks, siis eraomanikud reali-seerigu põhiseadusliku majandus-tegevuse prioriteeti, samas riigimetsa haldajale pannakse hoopis tuleviku-suutlikumad ülesanded, kui seda on riigikassa puudujääkide korvamine. Kas me kuuleme midagi sellist ent roheliselt mõtlevate inimeste või nende poliitiliste organisatsioonide suust? Ei kuule. Miks? Aga sellepärast, et meie tähelepanuvõime on kahjus-tunud ning meie teadvuses esinevad Eestimaa Rohelised eelkõige kanepi-tarbimise eestkõnelejatena. Mitte et kanep oleks tabuteema, mõistagi mitte. Lihtsalt nagu Poola rohelistegi puhul – ta ei peaks paistma peateemana. Ning seda kuvandit pole Eesti rohepartei suutnud murda ei Anu Saagimi, Inga Raitari ega Evelin Ilvese esinumbriks tõstmisega, vaid kõik on vaikselt lau-kasse vajunud…

Mets aga võiks vabalt olla hetkel peateema. Paraku ei küündi Kaupo Vipp ega ammugi mitte Valdur Mikita neis asjus poliitilisteks eest-kõnelejateks, veel vähem häältemag-netiteks. Tark mõte, eriti kui ta on minoorses võtmes esitatud, ei too hääli ning sestap poliitikataevasse sööst-vad Ikarosed niisugust soigu ei osta. Aga eks raskusi ole samas asjas ka laias maailmas: ei tunta USA-s ei Les-ter Browni jutte piisavalt, ei panda Euroopa Parlamendis piisavalt tähele Daniel Freundi tegevust. Ning ehkki Yuval Noah Harari teoseid on paljud lugenud, pole kaasaegset Sokratest või Kanti, kes natukenegi filosoofilisel tasandil suudaks inimkonna vaimset ja majanduslikku olukorda kirjeldada nn holistilises võtmes.

Metsanduse taga peaks olema mui-dugi ka poliitikad merenduse, arstiabi ja hariduse küsimustes, ehk teisi-

sõnu – maksude teema. Jüri Ratas (kellele meeldib end sageli roheliselt eksponeerida) käis aegu tagasi välja lubaduse, et tema valitsus algatab Ees-tis suure maksudebati. Nagu kõikide tema lubadustega (Tallinn roheliseks pealinnaks!, Keskerakond muutub korruptsioonivabaks jne), läks sellega samuti – mitte miskit debatti ei toimu-nud, sest algataja jättis iseendagi lähte-koha ette kandmata. Kui otsida, leiab mõtteid ja poliitikasoovitusi muidugi rohkesti, sealhulgas Euroopa Rohe-liste veebilehelt, loosungid on siin “We want to fight for just taxes – European Greens”.

Maksupoliitikast

Märkimisväärseim ja ilmselt tuli-seim vaidlus tõotab kerkida nn digi-maksude alal, kus ilmselged globaal-sed monopolid on saanud esimese tormihoiatuse ei kelleltki vähemalt kui USA presidendilt. Kas rohelised polii-tikud Eestis on selle ideestiku haara-nud ja lisaväärtust andnud? Ei ole. Aga muidugi ka mitte üks teine parteiline grupeering Eestis ei ole seda teinud. Maksudogma on Eestis kõige tabuma-test tabum ja keskmise valija jaoks on hüüatus “madalad maksud” täpselt sama kui Pavlovi koerale elektripirn. Aga kui küsida, kas medõde, kes sind koroona-ajal intensiivpalatis hooldas, vääriks bensiini-importijaga võrdset sissetulekut, on vastused varieeruvad.

Kui roheliste valimislubadus oleks maksta Eestis koolmeistritele nor-maalset palka, siis takerduksid nad viisakate inimestena otsekohe küsi-muse ees – aga kust võtate tulu? Sest kapitalismijärgses elukorralduses (aga kuidas teisiti nimetadagi nega-tiivsete laenuintresside ajastut, mis juba pea 10 aastat kestab), ei ole tege-likult traditsiooniliste rahandus- ja maksudoktriinidega võimalik toimu-vat põhjendada. Vastus – “varade maksustamine” (sealjuures muidugi

loodusvarade) oleks seega ehk võima-likest õigemaid, kuid otse loomulikult ei leidu hetkel veel kuskil ühiskond-likku toetust kaugnägelike muutuste jaoks. Isegi seda lühiajalist kasu, mis kerkib globaalse migratsiooni ohja-misest rahvusvahelise ühistöö kaudu, ei suudetud ju alles kaks aastat tagasi märgata ning vaevalt et tänagi ärritu-nud väheharitute selleteemaline mii-ting lööminguta päädiks. Arvestagem, et iga viies kodanik meie seas kiidab heaks trumplaste rünnaku Kapitoo-liumi vastu ning kliimamuutust peab “juutide vandenõuks”. Teisisõnu, är-gem pidagem ennast miskiks ime-rahvaks, kes teistest palju targem on… Hoiatus on asjakohane, sest sageli näi-vad paljud meist arvavat, et ega teised rahvad eriti arvutit näinud pole ja digiriik eksisteerib vaid meite maal…

Mille poolt või mille vastu ollakse

Kuid tagasi ajaloo juurde. Teame, et Saksa ja Rootsi ning Soomegi rohelised alustasid igaüks konkreetse protesti-parteina, tuumarelva ja USA vastasu-sest vormus ka tuumaenergeetika vastasus Saksamaal. Mis omalaadse retsitatsioonina ilmutas ennast Ees-tiski loosungis “Fosforiit? Tänan ei!”, olles otsene mahakirjutus Die Grüneni loosungist “Atomkraft? Nein, danke!”. Kui Baden-Württembergi liidumaal Stuttgardis algas ulatuslik roheline vastuseis transpordisõlme ehitusele, siis nimetas Angela Merkel rohelisi kõige-vastu-parteiks (Dagegen-Partei). Ometigi valiti rohelised kohalikku parlamenti ja esimesena liidumaadest said nad seal ka valitsusse. Muide, raudteesõlm siiski ehitati, vaatamata veekahurite ja politseijõu kasutamisele rahulike demonstrantide suhtes. 2011. aastal otsustasid 58% hääletanuist, et Stuttgart siiski vajab raudteesõlme. Umbes nagu Aleksander Laane abi-linnapeaks oleku ajal ehitati Reidi tee, millele rohelised kõvasti vastu olid.

Küsimus Eesti rohelistele ja mo-dernsemalt mõtlevatele inimestele on ja jääb: kas ollakse Dagegen-Partei? Kui ollakse, siis peaks näitama ka üleriigiliselt, mille vastu ollakse. Aga samm edasi, mis ammu teha tarvis oli: mille poolt ollakse? Nii Eestimaa Rohe-liste kui ka Tuleviku Eesti Erakonna

Seda kuvandit pole Eesti rohepartei suutnud murda ei Anu Saagimi, Inga Raitari ega Evelin Ilvese esinumbriks tõstmisega, vaid kõik on vaikselt laukasse vajunud…

14

EDASI. Nr 9, suvi 2021