Читать книгу Edasi. Suvi 2021 - Edasi - Страница 6

Kuhu minna, mida teha

Kultuur on sellest hetkest, mil neid ridu kirjutan – mai kes-kel – aegamööda üha rohkem ligipääsetav, kuigi kinod-teatrid veel ikka kinni. Muuseumid on see-eest juba lahti ja sealt on pärit ka minu esimene sellekevadine vahetu kultuurikogemus. Tundsin väga sel-gelt, et kuigi näituseinfot ja teoseid saab vaadata ka läbi ekraani, on näi-tusele minek ning piltidele ja kuju-dele n-ö otsa vaatamine siiski midagi muud. Võiksime küsida – miks? Juba vähem kui sada aastat tagasi kirjutas Walter Benjamin, et reprodutseeri-mine massimeedias kipub tühistama teostest kiirguva “aura”. Ükskõik kui esoteerilisena see täna ehk ka ei kõla – just nii see ongi, ning ilmselt on nüüdseks kaua kestnud “võrgus” toimetamine seda taju pigem terav-danud kui leevendanud. Teose vahetu füüsiline kogemine on oluline, sest selle materiaalsus, formaat ja ruumis-olek kajavad meis vastu.

NÄITUS

MEMLINGIST RUBENSINI. FLANDRIA KULDNE AJASTU

Kadrioru kunstimuuseum

Aga näitus ise, millest juttu, on Kadri-oru lossis kogu suve lahti olev suur-näitus Flandria kunsti kuldajastust: renessansi- ja barokiaja kunstist. Tal-linna on Belgia suurimast erakogust toodud ligi 400 teost ning esindatud on sellised lääne kunstiajaloo tippu kuuluvad kunstnikud nagu Hans Memling, Pieter Bruegel, Peter Paul Rubens ja Anthony Van Dyck. Näitust võib vaadata mitut moodi. Võib imet-leda kunstnike käelist meisterlikkust,

mis loob piltidel keskkondi, mis mõjuvad otsekui “päris”. Oskuslikus pintsli ja värvi koostöös loodu on seetõttu emotsionaalselt tugevalt lae-tud, see võimaldab äratundmisrõõmu. Nii vaatavad sajanditetagustelt maali-delt vastu rõõmustavad ja muretsevad, kannatavad ja naer(uta)vad inimesed, kelle adumine tuttavlike või isegi lähe-dastena lähtub kunstnikumeisterlik-kuse kaudu äratatud samasugustest emotsioonidest meis endis. Teisalt on taoline vahetu vaatamine ikkagi seo-tud ka ajalooliselt hinnatud esteetilise koodiga – toonane (üli)realistlik kuju-tusviis sai sajandeid vastu pidanud “õige” kunsti sünonüümiks. Ja tuleb öelda, et Kadrioru näitusel nähtavad teosed pakuvad võimaluse kogeda väga teravalt, missugune on klassika-lise maalikaanoni kõrgeim kvaliteet.

Ekspositsiooni võib vaadata aga ka nõudlikumalt ehk siis kasutada seda võimalusena sissevaateks kunagis-tesse ühiskondadesse ja inimestesse. Selleks tuleb piltide ja teiste objektide ees seista kauem, soovitavalt kuulata audiogiidi kommentaare ning võtta kätte näituse Eesti-poolse kuraatori Greta Koppeli valikkataloog. Ajal, mil Kadriorus eksponeeritud teo-sed loodi, oli kunsti üldtunnustatud funktsioon olla retooriline ja selleks, kuidas “kõnelda”, eksisteeris oma kujundistu, oma ikonograafiline kaa-non. Tänaseks on see suuresti unune-nud ja alati ei pruugi aru saada, mis on pildi tegelik teema ja kuidas aitavad seda “ütelda” seal kujutatud inimesed, loomad-linnud, maastikud, objek-tid, esemed; aga ka kompositsioon ja värvivalik. Nii aitab kunstiajalooline teadmine mitte üksnes näha, vaid ka

mõista kunagisi eluhoiakuid ja -väär-tusi. 15.–17. sajandi flaami kunst rää-gib huvist jumala, maailma, inimese ja ka kunsti enda vastu.

RAAMAT

PILDITEGU

Horst Bredekamp

Suviste vihmailmade aeg-seks lugemiseks pakun välja ka ühe väärt raamatu, mis suhestub äsja kommentee-ritud näitusega. Berliini üli-kooli professori, tänapäeva ühe tuntuma kunstiajaloo-lase Horst Bredekampi monograafia “Pilditegu” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020) sisuks on kunstiteoste teovõime küsi-mus, ehk, veelkord Benjaminile viida-tes – kuidas “aura” õieti teoses loodub. Autori lähtekohaks on seisukoht, et inimesed on aastatuhandeid käsit-lenud pilte ja kujusid teovõimeliste, otsekui elavate, väeliste olenditena, kellel on võime panna meid rõõmus-tama, ärrituma, kurvastama, hirmu tundma – seetõttu on nende vastu ka palju võideldud, neid purustatud, naeruvääristatud, silma alt ära peide-tud. Bredekamp uurib, mil moel kunst seda saavutab: mis on need kunsti-teostele omased visuaalsed (motiivi-, materjali-, värvi- ja kompositsiooni-valikutega, tehnikatega jm seotud) võtted, mis panevad meid neile emot-sionaalselt reageerima. Ta analüüsib üle paarisaja teose ürgajast kuni kaas-ajani, demonstreerides neid paljusid viise, kuidas teos ise, ilma igasuguse kommentaarita, midagi “teeb”.

Muuhulgas kirjutab Bredekamp sellestki, kuidas piltkujutised aita-vad visualiseerida ja edastada tead-misi, ühtlasi ka mõjutavad seda, kuidas me üldse keerulistest asja-dest teame – kuulsaim näide selles vallas on Darwini liikide põlvnemist kujutavad evolutsioonidiagrammid. Bredekampi analüüsid on tihedad, aga ilmekad, “Pilditeo” raamat on rohkelt illustreeritud, nii et igaüks saab ise ka autori argumente testida. Julgen arvata, et nauding uutest ja võib-olla ka üllatavatest teadmistest on garanteeritud.

FotoD: ERAKOGU, REPROD

Krista Kodres

soovitab

KRISTA KODRES on kunstiajaloolane.

6

EDASI. Nr 9, suvi 2021

| Mõtteviis, mis inspireerib