Читать книгу Novelle - Edgar Allan Poe - Страница 4

Dicebant mihi sodales, si

sepulchrum amicae visitarem,

curas meas aliquantulum fore levatas. ^(1*.)

Ebn Zaiat

Õnnetusi on igasuguseid. Maisel viletsusel on mitu kuju. Ulatudes vikerkaarena üle avara silmapiiri, on ta värvid sama mitmekesised nagu sellel kaarelgi, sama selgelt üksteisest eristatavad, aga ka sama sujuvalt ühtesulavad. Ulatudes vikerkaarena üle avara silmapiiri! Millest küll tuleb, et minule tähendab ilu ebameeldivust? – rahuleping mure võrdkuju? Aga nagu eetikaski on kurjus headuse tagajärg, nii sünnib tegelikult ka rõõmust mure. Mälestus möödunud õndsusest on kas tänane ahastus või kunagi olla võinud joovastustest pärinev piin.

Mu ristinimi on Egaeus, oma perekonnanime ma ei ütle. Kummatigi ei leidu siinmail iidsemaid kantse kui mu sünge, hall pärusmõis. Meie hõimu on nimetatud unistajate sooks, ja mitmed rabavad üksikasjad – nagu perekonna härrastemaja laad, peasaali freskod, magamistubade gobeläänid, relvalao tugipiilarite nikerdused, veelgi enam aga vanade maalide galerii, raamatukogukambri sisustus ja lõpuks raamatukogu fondide omapära – pakuvad ülikülluses tõendeid, mis seda arvamust õigustavad.

Minu varasemate aastate mälestused ongi seotud selle kambri ja tema raamatutega, neist viimastest ma rohkem ei räägi. Siin suri mu ema. Siin ma sündisin. Aga oleks mõttetu öelda, et ma varem polnud elanud – et hingel puudub eelnev eksistents. Te eitate seda? – ei maksa selle üle vaielda. Ise veendunud, ei püüa ma teisi veenda. Aga kummatigi on mälestusi õhulistest kujudest, vaimsusest tulvil paljutähendavatest pilkudest, kaunitest, aga kurbadest helidest – mälestusi, mida ei saa kustutada; varjuna hämuseid, muutlikke, ebamääraseid, heitlikke mälestusi; varjusarnaseid selleski mõttes, et neist on võimatu lahti saada nii kaua, kuni jätkub mul mõistuse päikesevalgust.

Selles toas ma sündisin. Ärgates seega näilise, mitte aga tõelise olematuse pikast ööst otse keset muinasjutumaailma – keset fantaasiapaleed – keset kloosterliku mõtte ja teadmiste metsikut vohamist, pole imeks panna, et vaatasin ringi jahmunud ja põnevil pilgul, et raiskasin oma poisipõlve raamatute peale ja pillasin nooruse tuulde unistlevas mõtiskelus; küll aga on imekspandav, et aastate möödudes, juba keskikka jõudnuna, elasin ikka veel esivanemate pärusmajas, et mu elulätted seal tardusid ning mu kõige tavalisemate mõtete laad nii põhjalikult muutus. Maised asjad mõjusid mulle nägemustena ja ainult nägemustena, unelmatemaa pöörased kujutelmad omakorda aga ei moodustanud mitte mu igapäevase elu sisu, vaid muutusid tegelikult ja ainuüksi selleks eluks endaks.