Читать книгу Novelle - Edgar Allan Poe - Страница 6

Mind äratas mõtetest ukse kinnilangemine ja pilku tõstes nägin, et nõbu oli kambrist lahkunud. Minu haiglase aju kambrist polnud aga kahjuks lahkunud ega lasknud end minema peletada pilt tema valgetest ja tontlikest hammastest. Polnud ainustki täppi nende pinnal – ainustki varju nende emailil, ainustki täket nende servas, mida see põgus naeratus poleks jõudnud kustumatult mu mällu vajutada. Nägin neid nüüd isegi selgemini kui siis. Need hambad! – need hambad! – nad olid siin ja seal ja kõikjal, silmaga nähtavalt ja käega katsutavalt mu ees; pikad, kitsad ja äärmiselt valged, kahvatud huuled väänlemas nende ümber, kohutavad nagu tol esimesel korralgi. Siis valdas mu monomaania mind täie raevuga ning ma võitlesin asjatult ta kummalise ja vastupandamatu mõju vastu. Kesk välismaailma mitmekesisust mõtlesin üksnes noile hammastele. Tundsin nende järele pöörast igatsust. Kõik muud asjad ja huvid mattusid nende vaatlemisse. Nemad – ainult nemad olid vaimusilmale olemas ning muutusid oma ainulaadses omapäras mu vaimse elu tuumaks. Hoidsin neid igasuguses valguses. Pöörasin neid igasse kanti. Silmitsesin nende iseloomulikke jooni. Peatusin nende veidrustel. Mõtisklesin nende ehituslaadi üle. Heietasin mõtteid neis toimunud muutuse üle. Värisesin, kui omistasin kujutluses neile tunde- ja aistmisjõu ja võime kõlbelisi otsuseid väljendada isegi ilma huulte abita. Mademoiselle Sallé^[1.] kohta on tabavalt öeldud: „Que tous ses pas étaient des sentiments”^(6*.) ja Berenikest uskusin ma seda enam, que toutes ses dents étaient des idées.^(7*.) Des idées! – siin peituski see idiootlik mõte, mis mu hävitas! Des idées! sellepärast ma himustasingi neid nii hullupööra! Tundsin, et üksnes nende valdamine võib mulle tagasi anda rahu, loovutades mu taas mõistuse meelevalda.

Ja õhtu peitis mind oma rüppe – seejärel saabus pimedus, viibis ja lahkus – ning koitis uus päev – ja taas hoovasid kokku teise öö udud, mina aga istusin ikka veel liikumatult seal üksildases toas ning olin ikka veel süvenenud mõtisklusse ning ikka veel oli viirastuslikel hammastel mu üle kohutav mõjujõud, kui nad võikalt elava selgusega hõljusid ringi toa vahelduvas valguses ja varjus. Lõpuks murdis mu unelustesse mingi jubeduse- ja hädakarje; sellele järgnesid pärast lühiajalist vaikust erutatud hääled, millega segunesid vaiksed mure- või valuoiged. Tõusin püsti, tõukasin raamatukogu ühe ukse valla ning nägin eestoas seisvat teenijatüdrukut, kes pisaraid valades ütles, et Berenicet pole enam. Hommikul vara oli olnud langetõvehoog ja nüüd, öö saabudes, oli haud oma asuka jaoks valmis ja kõik ettevalmistused matusteks lõpetatud.