Читать книгу Novelle - Edgar Allan Poe - Страница 9

Son coeur est un luth suspendu;

Sitôt qu’on le touche il résonne. ^(1*.)

De Béranger

Terve häguse, pimeda ja hääletu sügispäeva, mil pilved rippusid rusuvalt madalal, olin ratsutanud üksi läbi iseäralikult kõleda maanurga, kuni viimaks, õhtuvarjude pikenedes, hakkas mu ees paistma sünge Usheri Maja. Ma ei tea, miks, aga niipea, kui ma seda hoonet silmasin, valdas mind talumatu äng. Ma ütlesin talumatu, sest seda ei leevendanud mingi oma poeetilisuse tõttu pooleldi meeldivgi tunne, millega meel võtab vastu isegi äärmiselt lohutuid või kohutavaid looduspilte. Silmitsesin enda ees avanevat vaadet – maja ja kogu valduse lihtsailmelist maastikku, kõledaid müüre, tühja pilku meenutavaid aknaid, vohavaid lõikheinapuhmaid ja kõdunenud puude valgeid tüvesid – niisuguses ääretus hingemasenduses, mida maistest tunnetest oskan võrrelda üksnes oopiumiuimast toibumisega, karmi naasmisega argiellu, kui nõiduslik loor on halastamatult langenud. Mind valdas jäine tühjustunne, mingi paratamatu mõttenõrkus, milles erksamgi kujutlusvõime ei suutnud leida midagi ülevat. Mis see oli – jäin ma mõtlema –, mis see oli, mis mind Usheri Maja vaadeldes nii rammetuks tegi? Ma ei suutnud seda mõistatust lahendada ega ka jagu saada ähmastest kujutluspiltidest, mis mind mu mõtisklustes ründasid. Olin sunnitud leppima ebarahuldava järeldusega, et kuigi osa väga lihtsaid loodusobjekte üheskoos on kahtlemata võimelised meid niiviisi mõjutama, siis seda mõjujõudu analüüsima meie mõistus ei küüni. Väga võimalik, arutlesin ma, et panoraami üksikosade, vaatepildi detailide teistsugusest asetusest piisanuks, et muuta või ehk koguni kaotada kogumulje troostitust; ning innustatud sellest mõttest, juhtisin hobuse maja lähedal paikneva peegelsiledana sätendava musta jubeda mägijärve järsule kaldale ning – võbisedes erutusest veelgi rohkem kui enne – vaatasin alla halli lõikheina, tontlike puutüvede ja tühjapilguliste akende moonutatud peegelpildile.

Ometi kavatsesin tolles sünges härrastemajas mõne nädala veeta. Selle omanik, Roderick Usher, oli olnud mu poisipõlve lõbus seltsiline, meie viimasest kohtumisest oli aga möödunud palju aastaid. Üks kiri oli siiski hiljuti kauges maakolkas minuni jõudnud – läkitus tema käest –, mille ülimalt tungivale toonile ei saanud muuga vastata kui ise kohale ilmuda. Kiri reetis närvilist ärevust. Kirjutaja rääkis ägedast kehalisest haigusest, mingist rusuvast vaimuhäirest – ja siirast soovist näha mind, oma parimat ja õieti ainukest südamesõpra, lootes minu rõõmsas seltskonnas oma haigusele pisut leevendust leida. Just viis, kuidas kõike seda ja paljut muudki oli öeldud – palve paistis tulevat otse südamest –, ei jätnud mahti kõhklemiseks; seepärast järgnesin viivitamatult kutsele, mida kummatigi pidasin väga iseäralikuks.

Kuigi poisikestena olime olnud lausa südamesõbrad, teadsin temast tegelikult väga vähe. Ta oli alati olnud äärmiselt kinnine. Siiski teadsin, et tema väga vana suguvõsa oli igiammusest ajast kuulus oma kummaliselt tundliku loomuse poolest, mis paljude sajandite vältel oli avaldunud mitmete ülevate kunstiteoste loomises, viimasel ajal aga väljendus nii heldekäelises, ometi pealetükkimatus heategevuses, samuti muusikateoste pigem peenekoelisemate kui ortodokssete ja kergesti äratuntavate väärtuste kirglikus pooldamises. Olin ühtlasi kuulnud sedagi väga tähelepanuväärt tõika, et Usheri sugupuust, nii auväärselt vana kui ta oligi, polnud iialgi võrsunud ühtki vastupidavamat haru; teiste sõnadega, kogu perekond põlvnes otseliinis, ning oli seda peale väga tühiste ja väga ajutiste erandite alati teinud. Võib-olla just see kõrvalliini puudumine, arutasin ma, jälgides mõttes, kui suurepäraselt selle maavalduse üldlaad sobis kokku tema valdajate arvatava iseloomuga, ning vaagides endamisi, millist mõju võis üks pikkade sajandite vältel teisele avaldada – võib-olla just see kõrvalliini puudumine ja sellest tulenev pärusvara järjekindel ülekandumine koos nimega isalt pojale oli pikapeale need kaks niivõrd samastanud, et algselt mõisat tähistav nimi sulandus „Usheri Maja” veidraks ja kahemõtteliseks nimetuseks, mis talupoegade meelest, kes seda kasutasid, näis hõlmavat nii perekonda kui ka perekonna härrastemaja.

Ütlesin juba, et mu pisut lapsik eksperiment – alla mägijärve vaadata – üksnes süvendas esimest iseäralikku muljet. Kahtlemata mu ebausk – ja miks ei peaks ma seda niiviisi nimetama? – seetõttu nii kiiresti kasvaski, et olin ise sellest teadlik. Mulle on ammu selgeks saanud, et see on kõigi hirmust tulenevate tunnete paradoksaalne seadus. Ja võib-olla üksnes seepärast tekkiski mul pilku järvepeegelduselt majale endale tõstes kummaline kujutlus – tõepoolest nii naeruväärne kujutlus, et mainin seda vaid näitamaks, kui tugev oli mind masendavate tunnete jõud. Olin oma kujutlusvõime nii üles piitsutanud, et uskusin tõesti nägevat, nagu ümbritseks härrastemaja ja kogu maavaldust mingi veider atmosfäär – atmosfäär, millel puudus igasugune sarnasus taevaõhuga, vaid mis tõusis kõdunenud puudest, hallist müürist, vaiksest mägijärvest, mingi mürgine ja salapärane vine, tuhm, tardunud, vaevumärgatav, tinajas.

Raputades endalt maha selle ilmse pettekujutluse, uurisin tähelepanelikult hoone tegelikku välisilmet. Loss jättis äärmiselt vana mulje. Aeg oli peaaegu kõik värvid maha pühkinud. Välisseinu kattis katuseräästast alates peen sasitud seenetusvõrk. Mingit erilist varisemist aga silma ei hakanud. Müüristik oli täiesti terve ning selle ikka veel täiusliku konstruktsiooni ja üksikkivide pudeduse vahel näis valitsevat mingi tohutu vastuolu. See meenutas paljuski vanu, näiliselt terveid puitesemeid, mis pikki aastaid on pehkinud mõnes unustatud võlvialuses, kuhu välisõhk ligi ei pääse. Peale ulatusliku kõdunemise märkide ei reetnud aga õieti miski ehitise laostumust. Võib-olla oleks mõne terase vaatleja silm avastanud vaevalt märgatava prao, mis katusest alates siksakis mööda maja esikülge alla joostes kadus mägijärve sünkjasse vette.

Kõike seda tähele pannes ratsutasin mööda lühikest teetammi maja juurde. Ootav teener võttis mu hobuse ning ma astusin halli viivasse gooti võlvialusesse. Vargse sammuga kammerteener juhtis mu sõnagi lausumata läbi mitme pimeda ja käänulise koridori oma isanda kabinetti. Paljugi, mida ma teel sinna nägin, süvendas mingil seletamatul kombel noid ebamääraseid tundeid, millest ma eespool rääkisin. Kuigi esemed mu ümber – lagede nikerdused, seinte sünged gobeläänid, eebenipuumustad põrandad ning meie sammudest kõlisevad viirastuslikud relvatrofeed – olid asjad, millega või milletaolistega olin lapsest peale harjunud, ja kuigi pidin pikemata tunnistama, et see kõik oli tuttav, üllatas mind ometi, kui ebatavalisi kujutelmi tavalised asjad esile kutsusid. Ühel trepil kohtasin perekonna majaarsti. Tema nägu väljendas minu arust ühtaegu nii alatut kavalust kui ka nõutust. Ta tervitas mind hirmunult ja astus edasi. Kammerteener avas nüüd ühe ukse ning laskis mind oma isanda juurde.

Tuba, kust enda leidsin, oli väga suur ja kõrge. Pikad, kitsad ja teravakaarelised aknad asetsesid mustast tammepõrandast nii kõrgel, et seestpoolt nendeni ei ulatanud. Läbi võretatud ruutude tungiva punaka valguse nõrkadest kiirtest piisas, et eristada suuremaid esemeid, ometi püüdis pilk asjatult tungida toa kaugematesse nurkadesse või nikerdatud võlvlae orvadesse. Seintel rippusid tumedad draperiid. Tuba oli üle kuhjatud ebamugava vanaaegse ja kulunud mööbliga. Kõikjal vedeles raamatuid ja muusikariistu, mis aga vaatepilti elustada ei suutnud. Tundsin, et hingan nukruse õhku. Kõigel lasus ja kõike läbis mingi karm, sügav ja lootusetu süngusevari.

Minu sisenedes tõusis Usher sohvalt, kus ta oli pikutanud, ja tervitas mind reipa soojusega, milles, nagu mulle esimesel hetkel tundus, peitus kenake hulk liialdatud südamlikkust, ennuyé ^(2*.) seltskonnainimese ülepingutatust. Pilk tema näole aga veenis mind ta täielikus siiruses. Võtsime istet ja mõne hetke, mil ta vaikis, vaatlesin teda tunnetega, milles haledus segunes aukartusega. Tõepoolest, iial polnud ükski inimene nii lühikese ajaga nii kohutavalt muutunud nagu Roderick Usher! Suure vaevaga tundsin selles kahvatus olendis ära oma kunagise poisipõlveseltsilise. Ta nägu oli muidugi alati olnud tähelepanuväärne. Koolnukahvatu jume; silmad võrratult suured, niisked ja säravad; huuled kitsavõitu ja veretud, aga erakordselt ilusa kaarega; kergelt kongus nina, sõõrmed seevastu niisuguse nina kohta ebatavaliselt laiad; peenelt vormitud lõug, mis oma esiletungimatuses reetis hingejõu nappust; juuksed pehmed ja hõredad nagu härmalõng – need jooned koos ülemäära avara laubaga moodustasid näo, mida nii kergesti ei unusta. Ent nende joonte omapära ja kunagise mõjuvuse süvenemine olid esile kutsunud nii suure muutuse, et ma polnud enam kindel, kellega ma räägin. Tema naha tontlik kahvatus ja silmade imeline hiilgus aga lihtsalt jahmatasid ja lausa hirmutasid mind nüüd. Ka siidseid juukseid oli lastud vabalt kasvada ja kuna nad sassis härmalõngana pigem ümber näo hõljusid, kui seda ümbritsesid, siis ei suutnud ma ka kõige parema tahtmise juures selle näo fantastilist ilmet lihtsa inimlikkusega siduda.

Sõbra käitumises hämmastas mind otsekohe teatav laokilolek – ebakindlus; peagi leidsin, et see tuli jõuetutest ja asjatutest katsetest saada võitu mingist harjumuspärasest ärevusest, ülemäära närvilisest erutusest. Nii tema kiri kui ka mälestused sellest, milline ta poisikesena oli olnud, samuti tema iseäralikust kehaehitusest ja meelelaadist tulenevad järeldused olid mind muidugi millekski seesuguseks ette valmistanud. Ta oli kord reibas, kord morn. Ta hääl omandas pärast kõhklevat värisemist (kui loomulik reipus näis olevat täielikult kustunud) kiiresti energilise tiheduse – selle järsu, kaaluka, aeglase ja õõnsa kõla, tinase, tasakaaluka ja täielikult moduleeritud guturaalse kõnemaneeri, mida kõige intensiivsema erutuse korral võib täheldada lootusetu joomari või parandamatu oopiumisuitsetaja juures.

Niiviisi ta rääkiski mu külaskäigu eesmärgist, oma tõsisest soovist mind näha ja lohutusest, mida lootis mult leida. Ta hakkas pikalt-laialt seletama, mis laadi haigust ta enda arvates põeb. See oli tema sõnade järgi kaasasündinud pärilik haigus, mille vastu ta meeleheitlikult rohtu otsis – lihtsalt närvihäire, lisas ta samas, mis kahtlemata peagi möödub. See avaldus terves reas ebaloomulikes aistingutes. Kui ta neid lähemalt kirjeldas, äratasid mõned neist huvi ja hämmastust; kuigi võib-olla ka jutustuse stiil ja üldine laad siia kaasa mõjusid. Ta kannatas raskelt meelte haiglase tundlikkuse all; ta talus ainult kõige maitsetumat toitu; võis kanda ainult teatud riidest rõivaid; igasugune lillelõhn mõjus rusuvalt; isegi nõrk valgus vaevas ta silmi, ning mitmesugustest häältest ei ajanud vaid keelpillihelid talle hirmu peale.

Ta oli minu arust mingi ebanormaalse kabuhirmu kütkes. „Ma hukkun,” ütles ta, „see haletsusväärne meeletus hukutab mu. Just niiviisi, niiviisi, ja mitte teisiti pean ma otsa saama. Ma kardan tulevikusündmusi, mitte neid endid, vaid nende tagajärgi. Ainuüksi mõte kõige tühisemast vahejuhtumist, mis võiks kuidagi esile kutsuda selle talumatu hingeärevuse, ajab mulle judinad peale. Ma ei jälesta mitte hädaohtu, vaid üksnes selle otsest tagajärge – kabuhirmu. Mul on selles rammestavas ja haletsusväärses olukorras tunne, et varem või hiljem saabub aeg, mil kaotan nii elu kui ka mõistuse heitluses selle sünge viirastuse HIRMUGA.”

Peagi selgus katkendlikest ja kõhklevaist vihjeist veel teinegi iseloomulik joon tema vaimses seisundis. Teda ahistasid mingid ebausklikud kujutelmad majast, milles ta elas ja kust ta mitme aasta jooksul polnud söandanud lahkuda – mõjust, mille arvatavast jõust räägiti liiga ebamääraste sõnadega, et seda siinkohal korrata; mõjust, nagu ta ütles, mille juba üksi pärusmaja välisilme ja olemuse iseärasused, mida tal pikka aega oli tulnud taluda, tema vaimu üle olid saavutanud; pitserist, mille hallid müürid ja tornid ning tume mägijärv, milles nad peegeldusid, juba oma pelga olemasoluga tema kõlbelisele minale olid vajutanud.

Ta möönis siiski, kuigi kõheldes, et sellel iseäralikul ängistusel, mis teda niiviisi rõhus, võis olla ka hoopis loomulikum ja konkreetsem põhjus – tema palavalt armastatud õe raske ja kauakestnud haigus – või õigemini surm, mis ilmselt ähvardas ta ainust seltsilist pikkade aastate vältel, ta ainukest ja viimast maapealset sugulast. Tema haigus, ütles ta kibedusega, mida ma ei suuda iial unustada, jätvat teda (teda, viletsat ja nõrka) vana Usherite soo viimaseks järglaseks. Kui ta rääkis, läks leedi Madeline (nii oli õe nimi) toa teisest otsast läbi ja kadus, ilma et ta minu sealolekut oleks märganud. Vaatasin teda imestusega, milles ei puudunud kübeke hirmugi; kummatigi ei suutnud ma neid tundeid seletada. Mind valdas mingi tardumus, kui mu silmad ta kaugenevat kogu saatsid. Kui uks lõpuks ta järel kinni langes, otsis mu pilk instinktiivselt ja innukalt ta venna nägu; Usher oli aga katnud näo kätega ja ma märkasin ainult, et ta kõhnad sõrmed, mille vahelt tilkusid palavad pisarad, olid muutunud veelgi kahvatumaks.

Leedi Madeline’i haigus oli juba tükk aega arstide osavust proovile pannud. Pidev apaatia, järkjärguline hääbumine ja sagedased, kuigi põgusad, osalt kataleptilist laadi haigushood andsid ebatavalise diagnoosi. Seni oli neiu haiguse survele südilt vastu pannud ega olnud voodisse jäänud, minu majjasaabumise õhtul aga alistus ta tõve rammestavale jõule (nagu vend õhtul mulle ülierutatult teatas), ning ma mõistsin, et põgus pilk, mille olin saanud talle heita, pidi arvatavasti jääma viimaseks – et seda neidu, vähemalt elusana, ma enam ei näe.

Ei Usher ega mina maininud mitmel järgneval päeval kordagi tema nime; selle aja jooksul tegin kõik, mis mu võimuses, et leevendada oma sõbra nukrameelsust. Me maalisime ja lugesime koos, või ma kuulasin just nagu unenäos tema heliseva kitarri pööraseid improvisatsioone. Ja niiviisi, mida kergemini üha lähedasemaks muutuv sõprus mind ta hinge salasoppidesse laskis, seda kibestunumalt pidin nägema, kui asjatud olid kõik katsed virgutada vaimu, mille otsekui igiomane süngus hoovas lakkamatu nukrusetulvana kõigile kõlbelise ja füüsilise maailma esemeile.

Igaveseks jäävad mulle meelde need pühalikud tunnid, mis me sel kombel Usheri Maja peremehega kahekesi veetsime. Ometi nurjuksid kõik katsed anda täpset ettekujutust kõigest sellest, millega me tema algatusel ja juhtimisel tegelesime. Mingi erutatud ja ülihaiglane paleuslikkus heitis kõigele oma väävlikarva helki. Usheri pikad improviseeritud leinalaulud jäävad igavesti mu kõrvu kõlama. Muu hulgas on mulle valusalt meelde sööbinud von Weberi meeletu viimase valsi^[1.] veidralt moonutatud ja varieeritud meloodia. Maalidest, millest õhkus tema peent fantaasiat ja mis iga pintslitõmbega üha ebamäärasemaks muutusid, nii et see mind seda enam erutusest võbisema pani, et ma ei teadnud selleks mingit põhjust olevat, – neist maalidest (nii nagu nad praegu elavalt mu silma ees seisavad) oleks asjatu püüda välja tuua muud kui vaid väikest osa, mida kirjasõna suudaks hõlmata. Ta köitis ja hirmutas vaatajat oma äärmise lihtsuse, oma alasti mõttega. Kui eales üks surelik on maalinud ideed, siis on see Roderick Usher. Vähemalt minule minu toonases olukorras sisendasid need puhtad abstraktsioonid, mida see hüpohondrik oskas lõuendile kanda, lausa talumatult tugevat aukartust, millega ei saa võrreldagi tundeid, mis mind Fuseli^[2.] kahtlemata eredaid, aga liiga konkreetseid fantaasiaid vaadeldes valdasid.

Ühest sõbra viirastuslikust ideest, mis ei ole nii jäigalt abstraktne, saab sõnades mingi ähmase ja väga nõrga kujutluse anda. Väike pilt kujutas tohutult pika täisnurkse võlvialuse või tunneli interjööri: madalad seinad, siledad ja valged, ilma ainsagi konaruse või kaunistuseta. Mõningad lisadetailid andsid selgesti mõista, et too kelder asus tavatult sügaval maapinna all. Mitte kusagil kogu selle ulatuses polnud näha väljapääsu, samuti ei hakanud silma ühtki tõrvikut või muud kunstlikku valgusallikat; kummatigi voogas kõikjal ere kiirtemeri, mattes kõik tontlikku ja kohatusse hiilgusse.

Rääkisin äsja kuulmismeele haiglasest seisundist, mille tõttu haigele oli talumatu igasugune muusika peale teatavate keelpillihelide. Võib-olla oligi tema musitseerimise fantastiline laad tingitud neist kitsastest piiridest, millesse ta end kitarri mängides surus. Tema impromptu’de tulist kergust ei saanud aga sellega seletada. Nii helidelt kui ka sõnadelt (sest tihti saatis ta end improviseeritud värssidega) pidid need tema meeletud fantaseeringud olema ja olidki selle pingelise vaimurahu ja keskendatuse tulemus, millele ma eespool juba vihjasin ja mida võib täheldada ainult üksikutel kunstlikult esilekutsutud ülima erutuse hetkedel. Ühe seesuguse rapsoodia sõnad jäid mulle kergesti meelde. Nad avaldasid mulle tema esituses võib-olla seda tugevamat muljet, et ma nende alltekstis või müstilises tähenduses arvasin märkavat – ja seda esimest korda –, et Usher oli ise täielikult teadlik, kuidas ta kõrk mõistus oma troonil vankus. Värsid, mille pealkirjaks oli „Tondiloss”, kõlasid kui mitte täpselt, siis väga ligilähedaselt nii:

I

Orgudest meil ilusaimas

– koht nii haljendav ja vaik,

loss kord seisis, uhke, võimas

heade vaime asupaik.

Kuningas seal Mõte elas

säravalt,

tema, kelle nimi kõlas

üle maa nii võidukalt.

II

Uhkeid, koldseid, kullat lippe

lehvis lossi katusel,

ehtis tema tornitippe

ammu möödund aegadel.

Vallilt tõusis sulnist hõngu

päevil noil,

nagu lõhnalisi lõngu

heljus seintel kahvatuil.

III

Rändaja ses lossis nägi

läbi akna heleda

vaime, keda kandle vägi

pani rütmis hõljuma,

ümber trooni, kus Ta ise

istumas

täies aus, see imelise

õnneriigi kuningas.

IV

Oli sellel lossil värav,

peenikene kunstitöö,

helmeist ja rubiinest särav,

millest kogu päev ja öö

kaja sisse-välja voolas

ilusat,

mille kohus, armas, hoolas,

ülistada kuningat.

V

Kuid ta lossi pahad vaimud

süngeis rüüdes asusid,

hiilgus, au ja õnneaimud

seega sealt kõik taandusid.

Kuningast ja kõrget sugu

kaaslastest

on vaid jäänud muinaslugu

nagu kadund aegadest.

VI

Rändurid nüüd kohkel näevad

läbi akna vereva,

õudseid vaime tantsu löövat

saatel viisi võikama;

tormab jäle jõuk kui oja

vastu ust naeru rõkkel läbi koja –

ei neil enam naeratust.^(3*.)

Mäletan hästi, et ballaad äratas mõttevahetuse, kus tuli ilmsiks üks Usheri veendumus, mida ma ei maini mitte niivõrd selle uudsuse pärast (sest teisedki mehed on samamoodi mõelnud)^(4*.), kuivõrd visaduse pärast, millega Usher seda kaitses. Üldkujul tähendas arvamus seda, et kõik taimed on aistimisvõimelised. Usheri haiglases kujutluses oli see idee omandanud aga julgema iseloomu ning tunginud mõnel juhul anorgaanilise mateeria valdustesse. Mul puuduvad sõnad, et väljendada tema veendumuse täit ulatust või siirast ohjeldamatust. Too uskumus igatahes oli seotud (nagu ma juba eespool tähendasin) tema esivanemate maja hallide kividega. Aistimisvõime tagasid tema arvates antud juhul nii kivide paigutusviis – nende vastastikune asend – kui ka neid kattev hallitus ning ümberringi seisvad kõdunenud puud, eelkõige aga müüride pikk iga, mida miski polnud häirinud, ning nende kordumine mägijärve vaikses vees. Et see nii oli – et kivid aistimisvõimelised olid –, seda näitas, nagu ta ütles (ja nende sõnade juures ma võpatasin), vett ja müüre ümbritseva omapärase atmosfääri järkjärguline, aga vaieldamatu tihenemine. Selle tulemust võis näha, lisas ta, vaikses, kuid rusuvas ja kohutavas mõjujõus, mis sajandeid oli kujundanud tema suguvõsa saatusi ja muutnud tema selliseks, nagu ma teda enda ees näen – selliseks, nagu ta on. Niisuguseid vaateid pole vaja kommenteerida ja seda ma ei teegi.

Meie raamatud – raamatud, mis aastaid olid moodustanud kaaluka osa haige vaimsest eksistentsist – olid, nagu võib arvata, ranges vastavuses selle viirastusliku kujutelmaga. Vahetasime mõtteid selliste teoste üle nagu Gresset’ „Ververt” ja „Chartreuse”, Machiavelli „Belphegor”, Swedenborgi „Taevas ja põrgu”, Holbergi „Nicholas Klimmi maa-alune reis”, Robert Fludi, Jean D’Indaginé ja De la Chambre’i hiromantiad, Tiecki „Teekond sinikaugusse” ning Campanella „Päikeselinn”. Üks meelisteoseid oli dominikaanlase Eymeric de Gironne’i väike oktaavformaadis „Directorium inquisitorum”, ka Pomponius Melal leidus kohti, näiteks vanadest Aafrika saatüreist ja ägipaanidest, mille taga Usher võis tundide kaupa unistada. Kõige suuremat rõõmu pakkus talle siiski ühe äärmiselt haruldase ja veidra gooti šriftis ja kvartformaadis raamatu, mingi unustusse vajunud kiriku käsiraamatu „Vigiliae Mortuorum secundum Chorum Ecclesiae Maguntinae”^(5*.) lugemine.

Pidin paratamatult mõtlema teoses kirjeldatud süngele rituaalile ja tõenäolisele mõjule, mida see hüpohondrikule avaldab, kui Usher ühel õhtul, teatanud äkki, et leedi Madeline’i enam ei ole, rääkis mulle kavatsusest hoida surnukeha kaks nädalat (enne lõplikku muldasängitamist) ühes neist arvukatest võlvialustest peahoone müüride vahel. Selle ebatavalise mõtte ilmalikuks põhjuseks olid kummatigi asjaolud, millele ma ei arvanud endal õigust olevat vastu vaielda. Vend oli otsuse langetanud (nii ta mulle ütles), arvestades lahkunu tõve tavatut iseloomu, mõningaid arstide pealekäivalt ja tungivalt esitatud pärimisi ning perekonna matmispaiga kaugust ja ohustatust. Ma ei salgagi, et meenutades tolle isiku kurjakuulutavat nägu, keda ma majja saabumise päeval trepil kohtasin, polnud mul mingit tahtmist vastu vaielda minu arust nii süütule ja täiesti loomulikule ettevaatusabinõule.

Usheri palvel olin isiklikult talle abiks nende esialgsete matuste korraldamisel. Kui surnukeha oli kirstu asetatud, kandsime selle kahekesi ilma võõra abita alla puhkepaika. Kelder, kuhu me kirstu asetasime (võlvialune oli nii kaua avamata seisnud, et tõrvikud, umbses õhus vaevu hingitsedes, ei lasknud ümbrust lähemalt uurida), oli väike, rõske ja ilma igasuguse valguse juurdepääsuta; see asus väga sügaval otse maja selle osa all, kus oli minu enda magamistuba. Ilmselt oli seda kaugetel feodaalaegadel halvemal juhul kasutatud vangikongina, hiljem aga püssirohu või mõne muu kergesti süttiva aine panipaigana, kuna osa põrandat ja kogu pika keldrisse viiva võlvkäigu seinad olid hoolikalt kaetud vaskplaatidega. Massiivne rauduks oli samal viisil pantserdatud. Oma tohutu raskuse tõttu krigises see hingedel liikudes erakordselt teravalt.