Читать книгу Novelle - Edgar Allan Poe - Страница 8

Ja tahe on selles, mis ei sure.

Kes tunneb ära tahte saladused ja tema

jõu? Sest Jumal ep ole muud kui suur

tahe, mis oma vaimuväega kõigist as

just läbi tungib. Inimene ei heida end

inglite ega ka mitte täiesti surma meele

valla alla muidu kui üksnes oma nõdra

tahte nõrkuse läbi.

Joseph Glanvill

Kõige parema tahtmise juures ei suuda ma meenutada, kuidas, millal või isegi kus täpselt ma esimest korda tutvusin leedi Ligeiaga. Vahepeal on möödunud pikki aastaid, ning mu mälu on paljust kannatusest nõrgaks jäänud. Võib ka olla, et ma ei suuda nüüd neid asju meelde tuletada, sest tõtt-öelda sööbis mu armastatu iseloom, ta harukordne haritus, ta ainulaadne, kummatigi rahulikult kaunis kuju ning ta tasase laulva hääle erutav ja kütkestav ilukõne mu südamesse nii kindlalt ja vargselt jõudsal sammul, et seda polnud märgata ega tunda. Aga ma usun, et kohtasin teda esimest korda ja kõige sagedamini ühes suures, iidses ja lagunevas Reini-äärses linnas. Kindlasti olen kuulnud teda rääkivat oma perekonnast. Pole kahtlust, et see oli väga vana päritolu. Ligeia! Ligeia! Mattunud uuringuisse, mis juba oma laadilt kipuvad summutama välismuljeid, suudan ma üksnes selle armsa nime – Ligeia – kaudu manada oma vaimusilma ette inimese kuju, keda enam ei ole. Ja praegu, kui ma neid ridu kirjutan, meenub mulle, et ma pole iial teadnud neiu perekonnanime, kes oli mu sõber ja kihlatu, kellest sai mu õpingutekaaslane ja lõpuks mu armastatud naine. Oli see Ligeia enda vallatu nõue või mu armastuse tugevuse proov, et ma ei tohtinud ses suhtes mingeid küsimusi esitada? Või pigem mu enda kapriis – pööraselt romantiline ohvriand kõige kirglikuma kiindumuse altarile? Suudan vaid ähmaselt meenutada fakti ennast – mis imet siis, et olen täielikult unustanud asjaolud, mis teda tingisid või temaga kaasnesid. Ja tõepoolest, kui halvaendelisi abielusid, nagu räägitakse, juhib see Romantikaks kutsutud vaim – see väärjumalaid teeniva Egiptuse kahkjapalgne ja udutiibne Aštophet^[1.] –, siis minu abielu juhtis ta kindlasti.

Ainult kui jutt käib ühest armsast asjast, ei jäta mu mälu mind hätta. See on Ligeia isik. Ta oli pikka kasvu, saledavõitu, oma viimastel päevadel isegi kõhn. Asjatu oleks mul püüda maalida pilti tema majesteetlikkusest, sellest sundimatust rahust, mida õhkus kogu ta olekust või tema sammude uskumatust kergusest ja nõtkusest. Ta tuli ja läks nagu vari. Alles ta vaikse armsa hääle kallist kõlast, kui ta oma marmorvalge käe mu õlale pani, adusin ma, et ta oli mu suletud kabinetti astunud. Näo ilu poolest ei saanud ükski neid temale ligi. See oli oopiumiunelma sära – õhuline ja vaimuülendav nägemus, hoopis jumalikum fantastilistest kujutluspiltidest, mis hõljusid Deelose tütarde^[2.] uinuvate hingede ümber. Ometi puudus ta näojoontel see korrapärasus, mida paganate klassikalised teosed meid on ekslikult õpetanud jumaldama. „Peen ilu,” ütleb Bacon, lord Verulam, rääkides targalt kõikidest ilu vormidest ja liikidest, „on alati pisut kummaline.” Aga kuigi ma nägin, et Ligeia näojooned polnud klassikaliselt korrapärased, kuigi ma märkasin, et ta armsus oli tõesti „peen”, ja tundsin, et selles peitus paljugi „kummalist”, ometi olen asjatult püüdnud avastada, milles seisnes see ebakorrapära, ning jälile saada, mida ma õieti mõistan „kummalise” all. Vaatlesin kõrge ja kahvatu lauba piirjoont – see oli laitmatu – (kui külmalt, tõesti, kõlab see sõna kasutatuna nii jumaliku majesteetlikkuse kohta!) – nahk võis võistelda kõige puhtama elevandiluuga; millise aukartustäratava avaruse ja rahuga võlus õrn otsmik oimuluude kohal; ja siis need ronkmustad, läikivad, lopsakad ja loomulikult lokkis juuksepalmikud, mis tõid esile kogu selles homeroslikus epiteedis „hüatsintlik” peituva jõu! Silmitsesin õrna ninajoont – üksnes heebrealaste kaunitel medaljonidel olin näinud selletaolist täiuslikkust. Pindmiselt sama säravalt sile, sama vaevumärgatavalt kongus, samasugused harmooniliselt kooldunud, vabast vaimust kõnelevad sõõrmed. Heitsin pilgu armsale suule. See oli tõesti kõigi taevalike täiuste tipp: lühikese ülahuule majesteetlik kaar, alumise pehme, uinuv iharus, kelmid lohukesed, kõnekas värv – hambad peegeldasid lausa jahmatamapaneva sädelusega tagasi iga kiire sellest pühast valgusest, mis ta kirkas ja tasases, kummatigi kõige juubeldavamalt säravas naeratuses neile langes. Vaatlesin tähelepanelikult lõuakumerust – siingi leidsin kreeklaste avarat õrnust, pehmust ja ülevust, täidlust ja vaimsust – joont, mida jumal Apollo üksnes unes ilmutas Kleomenesele^[3.], Ateena pojale. Siis aga kinnitasin oma pilgu Ligeia suurtele silmadele.

Silmade jaoks puuduvad meil eeskujud kauges antiikkunstis. Võib-olla peitus just minu armsama silmades saladus, millele vihjab lord Verulam. Igal juhul olid nad palju suuremad kui inimestel tavaliselt. Koguni suuremad Nourjahadi^[4.] oru hõimu hellemaist gasellisilmadest. Ometi torkas see iseärasus vaid puhuti – tugeva erutuse korral – Ligeia juures teravamini silma. Ning neil hetkedel muutus ta ilu – võib-olla tundus see mulle nii mu ülesköetud kujutluses – üle- või ebamaiste olevuste iluks, türklaste muinasjutuliste huuride iluks. Silmaterad olid kõige säravamat musta värvi, ning üle nende ulatusid kaugele väga pikad pigimustad ripsmed. Piirjoonelt pisut ebakorrapärased kulmud olid sama tooni. Seda aga, mis neis silmades oli „kummalist”, ei saanud seostada ei nende kuju, värvi ega säraga, see peitus nende ilmekuses. Oh seda sõna, millel puudub tähendus! mille pelga avara kõla taha peidame oma teadmatuse nii paljust vaimsest. Ligeia silmade ilmekus! Kuis olen ma pikki tunde selle üle mõtteid mõlgutanud! Kuis terve kesksuvise öö püüdnud selle sügavust mõõta! Mis see siis oli – see Demokritose kaevust^[5.] sügavam –, mis peitus mu armsama silmaterade põhjas? Mis see oli? Mind haaras kirglik iha selles selgusele jõuda. Need silmad! suured, säravad, jumalikud kerad! neist said mulle Leda kaksiktähed^[6.] ja minust neile hardaim astroloog.

Hingeteaduse paljude arusaamatute anomaaliate hulgas pole põnevamalt erutavamat nähtust kui fakt – millele minu arust koolides pole iialgi tähelepanu pööratud –, et püüdes midagi ammu unustatut meelde tuletada, see justkui peaaegu meenub meile, ilma et me lõpuks siiski suudaksime seda meenutada. Ja kui sageli, niiviisi pinevil Ligeia silmi vaadeldes, olen ma peaaegu hakanud nende ilmet mõistma – peaaegu, aga mitte täiesti – ning lõpuks ometi mõttejärje kaotanud! Ja (kummaline, oh kummalisim kõigist saladustest!) maailma kõige igapäevasemates asjades avastasin selle ilmega analoogilisi nähtusi. Ma tahan öelda, et pärast seda, kui Ligeia ilu oli mu hinge tunginud ja elas seal nagu pühamus, kutsusid mitmed materiaalse maailma objektid mu hinges esile samasuguse tunde nagu tema suured ja säravad silmadki. Lähemalt aga ei suutnud ma seda tunnet määratleda ega analüüsida, või koguni rahulikult vaadelda. Olgu veel kord öeldud, et tundsin selle mõnikord ära, kui silmitsesin mõnda kiiresti kasvavat vääntaime, või süvenesin mõne öö- või päevaliblika, röövikunuku või vuliseva veeoja vaatlusse. Olen tundnud seda ookeani, olen tundnud seda langeva meteoori puhul. Olen tundnud seda erakordselt eakate inimeste pilkudes. Ning taevas on paar tähte (eriti üks, kuuenda suurusjärgu muutlik kaksiktäht Lüüra tähtkuju suure tähe lähedal), mida teleskoobiga vaadeldes olen kogenud sama tunnet. See on täitnud mind teatavate keelpillihelide ning õige sageli üksikute raamatulõikude puhul. Lugematute teiste juhtude hulgast mäletan hästi katkendit ühest Joseph Glanvilli teosest, mis (mine tea, võib-olla üksnes oma veidruse tõttu) alati suutis äratada minus selle tunde – „Ja tahe on selles, mis ei sure. Kes tunneb ära tahte saladused ja tema jõu? Sest Jumal ep ole muud kui suur tahe, mis oma vaimuväega kõigist asjust läbi tungib. Inimene ei heida ennast inglite ega ka mitte täiesti surma meelevalla alla muidu kui üksnes oma nõdra tahte nõrkuse läbi.”

Pikad aastad ja hilisemad mõtisklused on võimaldanud mul jälgida kauget seost selle inglise moralisti passuse ja Ligeia teatavate iseloomuomaduste vahel. Mingi mõtte, teo või kõne intensiivsus võis tema puhul olla tingitud sellest tohutust tahtejõust – või vähemalt viitas sellele –, mis meie pika kooselu vältel ei suutnud oma olemasolust muud vahetumat tunnistust anda. Kõigist naistest, keda olen eales tundnud, oli tema, too väliselt rahulik, alati tasane Ligeia, kõige halastamatumalt langenud karmi kire käratsevate raisakotkaste saagiks. Minu mõistmist mööda andis sellest kirest tunnistust üksnes nende mind köitvate, kuid ühtlasi ka kohutavate silmade imetabane suurenemine, Ligeia vaikse hääle peaaegu maagiline ilukõla, pinge, selgus ja rahu, ning tema ägedates sõnades peituv metsik jõud, millele kontrast leebe hääletooniga andis kahekordse tugevuse.

Rääkisin Ligeia eruditsioonist: see oli tohutu – selline, mida ma naiste juures pole iialgi täheldanud. Klassikaliste keelte alal oli ta suur asjatundja ja nii kaugele, kui minu teadmised moodsate Euroopa keelte alal ulatusid, ei märganud ma iial, et need talle mingeid raskusi oleksid valmistanud. Tõepoolest, olen ma eales märganud, et Ligeiale oleks valmistanud raskusi mis tahes ülimalt imetletud, see tähendab lihtsalt ülimalt segane, akadeemilist eruditsiooni eeldav teema? Kui erakordselt, kui erutavalt on just see joon mu naise loomusest ainuüksi neil viimastel päevadel mu tähelepanu hõivanud! Ma ütlesin, et ta teadmised olid säärased, mida ma naiste juures pole täheldanud – aga, kus elutseb see mees, kes oleks nii põhjalikult ja edukalt õppinud tundma kõiki avaraid eetika, füüsika ja matemaatika teadusi? Tollal ei näinud ma küll, nagu näen nüüd, et Ligeia saavutused olid hiiglaslikud, lausa hämmastamapanevad; ometi olin küllaldaselt teadlik ta määratust üleolekust, et lapseliku usaldusega lasta tal end juhtida läbi kaootilise metafüüsikamaailma, mille uurimisega ma meie abielu algaastatel usinasti tegelesin. Kui ma unarusse jäetud ja vähetuntud teadusharu uurisin ja ta üle minu kummardus, millise tohutu võidutunde, millise ärksa rõõmu ja õhkkerge lootusega tundsin aeglaselt enda ees avanevat ahvatlevat vaadet pikale, uhkele ja veel käimata teerajale, mille lõpus terendus tarkus, liiga jumalikult hinnaline, et mitte olla keelatud!

Kui terav pidi seetõttu olema valu, kui ma mõned aastad hiljem nägin oma hästi põhjendatud ootusi õhku tõusvat ja minema lendavat! Ilma Ligeiata olin vaid pimesi ringi kobav laps. Juba üksi tema ligiolek, tema lugemus pani elavalt helendama paljud transtsendentalismisaladused, millesse olime sukeldunud. Tundes puudust ta silmade hiilgavast särast, muutusid sädelevalt kuldsed kirjatähed tuhmiks kui saturnlik tina. Nüüd aga heitsid need silmad üha harvemini oma valgust lehekülgedele, mille kallal ma pead murdsin. Ligeia jäi haigeks. Ta metsikud silmad lõõmasid liiga-liiga hiilgava säraga; kahvatud sõrmed muutusid vahakarva läbipaistvaks nagu surnul ning sinised sooned kõrgel laubal tukslesid ägedalt ka kõige õrnemate tundemõõnade taktis. Taipasin, et ta peab surema, ning heitlesin vaimus meeleheitlikult karmi Azraeliga^[7.]. Kirgliku naise heitlused olid aga mu suureks hämmastuseks minu omadest veelgi tarmukamad. Paljugi ta ranges loomuses oli mulle mulje jätnud, et temale tuleb surm ilma oma õudusteta – nii see aga ei olnud. Sõnad ei suuda anda õiget aimu raevukast vastupanust, mida ta Pimedusele osutas. Oigasin ahastuses seda haledat vaatepilti nähes. Oleksin tahtnud rahustada, oleksin tahtnud veenda, aga kui nii tugevasti ihaldatakse elu – ainult elu – üksnes elu, on lohutamine ja veenmine ühteviisi ääretult tobedad. Ent alles viimasel hetkel, kui ta vaim kõige kramplikumalt piinles, lõi ta väline rahu kõikuma. Hääl muutus õrnemaks – tasasemaks –, aga ma ei tahaks peatuda nende vaikselt lausutud sõnade pöörasel tähendusel. Mu pea käis ringi, kui ma võlutult kuulasin ebamaist häälekõla – neid jultunud soove ja ihasid, mida surelik iial varem polnud kuulnud.

Et ta mind armastas, selles polnud kahtlust; ja ma oleksin kerge vaevaga võinud veenduda, et temasuguse rinnas polnud armastus mingi tavaline kirg. Aga alles surm näitas mulle, kui tugev oli ta kiindumus. Hoides mu kätt, puistas ta pikki tunde mulle oma tunnetest tulvil südant, mille ülikirglik andumus ulatus jumaldamiseni. Millega olin ära teeninud, et mind seesuguste pihtimustega õnnistati? – millega olin ära teeninud needuse, et mult rööviti armsam just sel tunnil, kui ta mulle pihtis. Aga ma ei taha sellest nii pikalt rääkida. Lubage mul vaid öelda, et Ligeia ülinaiselikus andumuses armastusele – oh häda, mulle täiesti teenimatult, täiesti vääritult osaks saanud armastusele – nägin ma lõpuks põhjust, miks ta meeletult ja kirglikult igatses elu, mis nüüd nii kiiresti ta eest pages. Mul puudub jõud kirjeldada, puuduvad sõnad, mis suudaksid edasi anda seda meeletut igatsust – seda pöörast kirglikku iha elada – ainult elada.

Kell kaksteist sel ööl, kui ta lahkus, kutsus ta mind käskiva käeviipega enda juurde ja palus korrata värsse, mis ta ise mõni päev tagasi oli loonud. Täitsin ta soovi. Siin need on:

On lõppend argiööde voor,

Käes piduöö on nüüd!

Ja teatris nuttev inglikoor,

Üll õhulised rüüd,

Kaeb näidendit, kus voorus, patt

Ja lootused ja ängid,

Sfääride sulnit muusikat

Orkester üha mängib.

Siin miime vehib, rühib, puhib,

Neil jumalate kuju,

Nad pelgalt nukud, keda juhib

Hiidolendite tuju,

Kes vormituna tulvavad

Veel kiiremini viivust

Ja vargsi häda külvavad

Nad oma kotkatiivust.

Oh näitemängu kirevust!

Ei meelest lähe ta;

Siin publik jahib viirastust,

Kuid kätte eal ei saa;

Toob algusesse taas ja taas

See igikorduv ring.

Ja hullus, õudus ja ekstaas

On sündmustiku hing.

Kuid äkki kogu miimimest

Üht punast kuju hoomab!

Ei tea, kust lavatagustest

Hiidvagel välja roomab!

Ja kihvad miimidesse lööb

Ning iga seerav halab,

Tõuk aga aplalt miime sööb,

Verd kõikjal julmalt valab.

Ja kustub tuledekimp!

Ja tormikeerisena

Üle kogude vajub rimp,

Mis kui kohutav surilina.

Mässav, kahvatu inglitejõuk

Aga kuulutab: „Kogu see lugu

On tragöödia „Inimsugu””,

Kus peaosas on Võidutsev Tõuk.^(1*.)

„Oh jumal!” pooleldi karjatas Ligeia, karates jalule ja sirutades käsivarred krampliku liigutusega üles, kui ma nende ridade lugemise lõpetasin. „Oh jumal! Oh Taevane Isa! – kas see peab siis vääramatult nii olema? Kas seda Võitjat ei saa kordki võita? Kas ei ole me siis lahutamatu osa Sinust? Kes – kes tunneb ära tahte saladused ja tema jõu? Inimene ei heida end inglite ega ka mitte täiesti surma meelevalla alla muidu kui üksnes oma nõdra tahte nõrkuse läbi.”

Ja nüüd, just nagu tundeliigutusest kurnatud, laskis ta käsivarred alla vajuda ning pöördus pühalikult oma surivoodile tagasi. Ja läbi tema viimaste hingetõmmete oli kuulda tasast pominat. Panin kõrva ta huulte ligi ning kuulsin jälle selgesti selle Glanvilli katkendi lõpusõnu: „Inimene ei heida ennast inglite ega ka mitte täiesti surma meelevalla alla muidu kui üksnes oma nõdra tahte nõrkuse läbi.”

Ta suri – ja mina, murest põrmu muljutud, ei suutnud enam taluda oma eluaseme nukrat mahajäetust seal sünges ja lagunevas Reini-äärses linnas. Mul polnud puudust sellest, mida maailm rikkuseks nimetab. Ligeia oli toonud kaasa palju rohkem, kaugelt rohkem, kui tavaliselt surelikule osaks langeb. Seetõttu ostsin pärast mõnekuist väsitavat ja sihitut ringirändamist ühes kauni Inglismaa kõige metsikumas ja vähem käidavas kandis ära kloostri, mille nime ma ei mäleta, ja lasksin selle enam-vähem korda teha. Hoone sünge ja morn suursugusus ning kogu valduse peaaegu metsik ilme, mõlemaga seotud nukrad ja auväärselt vanad mälestused olid igati kooskõlas äärmise mahajäetustundega, mis oli ajanud mind sesse kaugesse ja inimtühja maanurka. Ja kuigi roheka kõdukorraga kaetud klooster väliselt vähe muutus, andsin endale mingi lapseliku põikpäisusega, võib-olla ka nõrgas lootuses leevendada oma muret, maja sees vaba voli uhkeldada lausa kuningliku toredusega. Seesugused narrused meeldisid mulle juba lapsepõlves ja meenusid taas, justkui muutnuks mure mu jälle lapsikuks. Paraku tunnen nüüd, kuivõrd kõigis neis uhketes ja fantastilistes draperiides, pidulikes Egiptuse puunikerdistes, pöörastes karniisides, kogu mööblis ja kuldtutiliste vaipade segastes mustrites võinuks leida juba algava hullumeelsuse märke! Olin muutunud oopiumikütke kuulekaks orjaks, ning mu töödele ja tegemistele andsid värvingu mu unenäod. Aga pole mõtet pikemalt neil totrustel peatuda. Lubage mul rääkida ühest, igavesti neetud kambrist, kuhu ühel vaimusegadusetunnil tõin altari äärest oma mõrsjana – unustamatu Ligeia järglasena – Tremaine’ist pärit heledajuukselise ja sinisilmse leedi Rowena Trevanioni.

Selle mõrsjakambri arhitektuuris ega dekoratsioonis pole ainustki detaili, mida ma praegu oma silme ees ei näeks. Kus oli mõrsja kõrgi suguvõsa mõistus, kui nad, kullajanust aetuna, niivõrd armastatud neitsil ja tütrel lubasid astuda üle niimoodi ehitud kambri läve.

Ma juba ütlesin, et mäletan täpselt iga detaili selles toas – kahjuks kipun unustama suurema tähtsusega asjaolusid –, siin aga polnud mingit süsteemi, mingit pidepunkti kogu tolles fantastilises paraadis, millest mälu võinuks kinni hakata. Tuba asus lossitaoliselt ehitatud kloostrihoone kõrges nurgatornis, oli oma kujult viisnurkne ja õige ruumikas. Kogu lõunapoolse külje võttis enda alla ainus aken – tohutu Veneetsiast toodud ühes tükis klaasplaat – üksainus ruut, millel oli tinajas varjund, nii et teda läbivad päikese- või kuukiired mingi tontliku säraga toas leiduvatele asjadele langesid. Üle selle hiigelakna ülemise serva ulatus vana, mööda massiivseid torniseinu üles roniva viinapuu varbvõrestik. Tumedast tammepuust lagi oli ülemäära kõrge, võlvitud ja peenelt täis nikerdatud kõige pöörasemaid ja grotesksemaid, pooleldi gooti, pooleldi keldi mustreid. Selle sünge võlvlae kõige keskmisemast tühemest rippus üheainsa pikkade lülidega kuldketi otsas alla samast metallist hiigelsuur saratseeni mustriga suitsutuspann, mille augud olid nii asetatud, et neist väänles mingi elava ussina sisse ja välja pidev mitmevärviliste tulekeelte jada.

Siin-seal seisid mõned Türgi diivanid ja idamaise kujuga kuldkandelaabrid, samuti säng – indiapärane mõrsjasäng, madal, läbini eebenipuust tahutud, ülal surilina meenutav baldahhiin. Kambri igas nurgas seisis püsti Luksori templi varemete vastast kuningate hauakambritest pärit graniitsarkofaag, iidne kaas täis igivanu skulptuure. Paraku tegi toa fantastiliseks peamiselt selle drapeering. Lausa hiiglaslikult, koguni ebaproportsionaalselt kõrgeilt seintelt rippusid ülalt kuni põrandani suurtes voltides rasked ja massiivsed gobeläänid, samast materjalist paistsid olevat ka põrandavaip, diivanite ja eebenipuust sängi katted, samuti voodi baldahhiin ja uhkeid voluute moodustavad kardinad, mis osaliselt akent katsid. See materjal oli kõige uhkem kuldbrokaat. Ebakorrapäraste vahedega katsid seda arabesksed figuurid, läbimõõdult umbes ühe jala suurused, õmmeldud riidele ronkmusta mustrina. Arabeskse ilme omandasid nad aga alles ühest kindlast punktist vaadelduna. Võtte abil, mis nüüdseks on õige tavaline, pärineb aga õieti juba väga kaugest antiikajast, oli neile antud muutlik välimus. Tuppa astujale paistsid nad lihtsalt peletistena; lähemale astudes see mulje taandus, ja sammsammult, sedamööda, kuidas külaline oma asendit toas muutis, nägi ta end ümbritsetuna üha uutest ja uutest tontlikest kujudest, mis kuuluvad normannide ebausupärimusse või kummitavad munkade süümepiinast vaevatud unenägudes. Seda viirastuslikku muljet suurendas tublisti tugev, kunstlikult tekitatud, pidev tuuletõmbus drapeeringute taga, mis muutis kõik võikalt ja rahutukstegevalt elavaks.

Seesugustes saalides – niisuguses mõrsjakambris – veetsin koos Tremaine’i leediga meie abielu esimeste kuude õnnetud tunnid, ilma et mind miski oleks eriti rahutuks teinud. Et mu naine mu sünget meelelaadi kartis, et ta mu eest kõrvale hoidus ja mind eriti ei armastanud – seda pidin ma paratamatult märkama; see aga pigem vaid rõõmustas mind. Põlgasin teda lausa deemonliku ja ebainimliku vihaga. Mu mälestus lendas tagasi (oh, millise kibeda kahetsusega!) Ligeia, armastatud, ülla, ilusa, hauas puhkava Ligeia juurde! Meenutasin naudinguga ta puhtust ja tarkust, ta õilsat, taevalikku loomust, ta kirglikku, jumaldavat armastust. Nüüd lõpuks siis leegitses mu vaim täielikult ja vabalt, veel tulisemalt kui tema enda oma. Oopiumiuimast elevil (olin ma ju harilikult aheldatud selle uimasti kütkesse), hüüdsin öövaikuses või päeval kesk mäekurude varjulisi lohke vannutades ta nime, just nagu suutnuks ma oma innukas, pühalik-kirglikus ja hävitavalt palavas igatsuses lahkunu järele juhtida, tuua ta tagasi – ah, kas tõesti igaveseks? – hüljatud maapealsele rajale.

Umbes meie teise abielukuu algul tabas leedi Rowenat äkiline haigus, millest ta aegamisi paranes. Laastav palavik muutis ta ööd rahutuks, ning oma segases pooluneseisundis sonis ta häältest ja liikumistest torntoas ja selle ümber, mille põhjuseks küllap oli tema enda haiglane kujutlusvõime või siis ehk toa viirastuslik mõju. Pikapeale hakkas ta paranema ja sai lõpuks täiesti terveks. Paraku möödus ainult vähe aega, kui teine, veelgi ägedam haigushoog ta uuesti tõvevoodisse heitis; sellest ta niigi nõrk konstitutsioon õieti enam ei toibunudki. Pärast seda olid haigushood õige ärevust tekitavat laadi ja veelgi ärevust tekitavamalt korduvad, trotsides nii tema arstide teadmisi kui ka nende suuri jõupingutusi. Tolle kroonilise haiguse süvenedes, mis ilmsesti teda liiga tugevasti oma võimusesse oli haaranud, et seda inimlike vahenditega saanuks välja juurida, panin paratamatult tähele ka tema närvilise ärritatavuse suurenemist ning erutatavust igast tühisest asjast, mis hirmuks põhjust andis. Ta rääkis jälle – ning nüüd veelgi sagedamini ja visamalt häältest – tasastest häältest ja veidratest liikumistest gobeläänides, millele ta varemaltki oli vihjanud.

Ühel ööl septembri lõpu poole juhtis ta tavalisest ägedamalt mu tähelepanu sellele masendavale asjaolule. Ta oli parajasti ärganud rahutust unest, mille jooksul olin jälginud pooleldi mure, pooleldi ebamäärase õudusega tõmblusi ta kõhnunud näol. Istusin ta eebenipuust voodi ääres ühel India diivanil. Ta ajas end istuli ja rääkis tõsisel, vaiksel sosinal häältest, mida ta parajasti kuulis, mina aga kuulda ei suutnud, ja liikumistest, mida ta parajasti nägi, mina aga märgata ei suutnud. Tuul tuhises gobeläänide taga ja ma tahtsin talle näidata (mida, lubage tunnistada, ma täiesti ei suutnud uskuda), et need peaaegu segased häälitsused ja seinapealsete figuuride vaevumärgatavad muutused tulid vaid tavalisest tuuletuhinast. Aga surnukahvatus, mis ta nägu kattis, näitas, et mu pingutused teda rahustada oleksid asjatud. Ta näis minestavat, ühtki teenijat aga polnud kuuldekaugusel. Mulle meenus, kuhu oli pandud karahvin valget veini, mida arstid olid talle soovitanud, ja tõttasin üle toa seda tooma. Kui ma aga astusin suitsutuspanni valgussõõri, köitsid kaks jahmatamapanevat asjaolu mu tähelepanu. Tundsin, kuidas mingi kombatav, aga nähtamatu asi must vaikselt möödus, ning nägin, et kuldsel vaibal, just keset pillavalt säravat valguslaiku, mida heitis suitsutuspann, lamas mingi vari – nõrk, ebamäärane, imetaoline vari –, vari, mida võinuks pidada varju varjuks. Aga ma olin pööraselt elevil ülemäära tugevast oopiumiannusest ning ei pööranud sellele õieti tähelepanu ega rääkinud Rowenale midagi. Leidnud veini, tulin üle toa tagasi ja kallasin peekri täis ning hoidsin seda nõrkeva naise huultel. Ta oli nüüd pisut toibunud ja võttis ise peekri, mina aga vajusin kõrvalolevale diivanile ega pööranud temalt pilku. Siis ma kuulsingi aseme ligidal vaibal selgesti kergeid samme; ning hetk hiljem, just siis, kui Rowena hakkas veini huultele tõstma, nägin või ehk kujutlesin, et nägin, kuidas justkui mingist nähtamatust lättest langes õhust peekrisse kolm-neli suurt tilka säravat rubiinpunast vedelikku. Mina küll nägin – Rowena aga mitte. Ta rüüpas kõhklematult peekri tühjaks ning ma hoidusin talle rääkimast juhtunust, mida küllap mulle oli sisendanud naise kabuhirmust, oopiumist ja hilisest tunnist haiglaselt ülespiitsutatud elav kujutlusvõime.

Ent ma ei saanud iseenda eest varjata, et kohe pärast rubiinpunaste tilkade langemist toimus naise haiguses kiire muutus halvema poole, nii et järgmisel, kolmandal ööl teenijate käed ta juba hauakambri jaoks valmis seadsid, neljandal aga istusin ma koos ta surilinasse mähitud kehaga üksinda samas fantastilises kambris, kuhu ta mõrsjana oli saabunud. Mu silme ees viirastusid oopiumiuimast esile kutsutud metsikud nägemused. Rahutul pilgul vahtisin toa nurkades seisvaid sarkofaage, draperiidel vahelduvaid kujundeid ning kirjude leekide väänlemist pea kohal rippuvas suitsutuspannis. Meenutades seiku ühest eelnenud ööst, langes mu pilk põrandale suitsutuspanni pimestava valgussõõri all, kus olin näinud vilksatamas nõrka varju. Aga enam seda seal ei olnud ning kergendatult hingates pöörasin pilgu asemel lebavale kahvatule ja kangestunud kogule. Tuhanded mälestused Ligeiast sööstsid läbi mu pea – ning mu südamesse tulvas metsiku jõuga kogu valu, millega olin vaadelnud teda niiviisi surilinasse mähitult. Öö edenes, aga ikka veel vahtisin ma Rowena surnukeha, rind täis kibedaid mõtteid sellest ainumast ja ülimalt armastatust.

Võis olla kesköö, võib-olla ka varem või hiljem, sest ma polnud ajale tähelepanu pööranud, kui vaikne ja õrn, aga väga selge nuukse mind mõtisklusest üles ehmatas – tundsin, et see kostis eebenipuust voodilt – surivoodilt. Kuulatasin ebauskliku hirmu käes piineldes – aga heli ei kordunud. Pingutasin silmi, et avastada mingit liikumist laibas – aga märgata polnud kõige vähematki. Ent ma ei saanud eksida. Olin kuulnud seda häält, kui tahes nõrka, ning mu hing värahtas. Otsustavalt ja visalt neetisin oma pilgu surnukehale. Möödus mitu minutit, ilma et midagi oleks juhtunud, mis sellele saladusele võinuks valgust heita. Lõpuks oli ilmne, et põsed ja aukuvajunud laugude ahtad veenid olid kergelt, väga nõrgalt ja vaevu märgatavalt värvi omandanud. Kirjeldamatu õuduse ja hirmuga, mille jaoks surelike keeles puudub küllalt mõjus väljend, tundsin, kuidas mu süda löömast lakkas ja liikmed kangestusid. Ent kohusetunne sundis mind lõpuks ennast kokku võtma. Ma ei kahelnud enam, et olime oma ettevalmistustega liialt kiirustanud – et Rowena elas. Oli tarvis kohe tegutseda, kuid torn oli lahutatud kloostri sellest osast, kus elasid teenijad, ning viimastest polnud keegi kuuldeulatuses – mul polnud mingit võimalust neid appi kutsuda ilma mõneks minutiks toast lahkumata – seda ma aga ei söandanud teha. Püüdsin seepärast omal jõul ikka veel ligiduses viibivat eluvaimu tagasi kutsuda. Lühikese ajaga sai aga selgeks, et surmaseisund oli taastunud: värv kadus nii põskedelt kui ka silmalaugudelt, jättes maha marmorist veelgi kahkjama kahvatuse; surma tontlikus grimassis tõmbusid huuled veel enam kortsu ja pigistusid kokku; eemaletõukav rõskus ja külmus laotus üle terve surnukeha ning kohe kaasnes sellega kogu tavaline jäikus. Langesin võbisedes tagasi diivanile, kust mind nii jahmatamapaneval kombel oli üles äratatud, ning andusin surnut valvates taas kirglikele Ligeia-nägemustele.

Nii möödus tund aega, kui ma (sai see võimalik olla?) teist korda kuulsin voodi poolt mingit ebamäärast häält. Jäin, hirmkange, kuulatama. Hääl kostis uuesti – see oli ohe. Sööstsin surnukeha juurde ja nägin – selgesti nägin huuli värisevat. Hetk hiljem need lõtvusid, paljastades pärlitena särava hambarea. Mu rinnus võitles nüüd hämmastus sügava hirmuga, mis seal seni üksi oli valitsenud. Tundsin, et mu silmanägemine muutus ähmaseks ja mõistus lõi vankuma, ning alles suure pingutusega õnnestus mul jõudu koguda ülesande tarvis, millele kohusetunne sel kombel veel kord mu tähelepanu oli juhtinud. Surnu laup, põsed ja kurgualune õhetasid kohati; märgatavat soojust õhkus kogu kehast, koguni süda tuksus nõrgalt. Naine elas, ning kahekordse innuga asusin oma elustamiskatsete kallale. Hõõrusin ja niisutasin ta oimukohti ja käsi ning tegin kõik, mida kogemused ja mitmed kaugeltki mitte kasinast meditsiinilisest kirjandusest saadud teadmised suutsid soovitada. Ent asjata. Äkki õhetus kadus, tuksumine lakkas, huuled muutusid kaameks, ning hetk hiljem oli kogu keha jäiselt külm, surnukahvatu, tugevasti kangestunud ja kõhetunud, evides kõiki juba mitu päeva hauas viibinu vastikuid iseärasusi.

Ning uuesti andusin ma unistustele Ligeiast ning uuesti (ime siis, et ma kirjutades hirmust võbisen?), uuesti kostis mu kõrvu tasane nuukse eebenipuust voodi poolt. Ent milleks peatuda nii üksikasjalikult tolle öö kirjeldamatutel õudustel? Milleks jutustada, kuidas peaaegu kuni koidiku halli ahetuseni välja see võigas taaselustumisedraama üha kordus; kuidas iga kohutav tagasilangus tähendas aina karmimat ja silmanähtavalt lootusetumat surma; kuidas iga uus agoonia paistis olevat heitlus nähtamatu vaenlasega; ning kuidas igale heitlusele järgnes ütlemata kohutav muutus surnukeha väljanägemises. Lubage mul see lugu kiiresti lõpetada.

Suurem osa kohutavast ööst oli juba ära kulunud ning tema, kes oli surnud, liigutas end taas – seekord aga jõulisemalt kui seni, kuigi ärkas laosest, mis oma äärmises lootusetuses oli koledam kui kõik eelmised. Olin ammu lakanud võitlemast või end liigutamast ning jäin kangestunult diivanile istuma, abitu ohver ägedate tunnete tulvas, millest kabuhirm polnudki see kõige koledam, kõige laostavam. Surnukeha, kordan, liigutas end ja seekord jõulisemalt kui varem. Eluvärvid uhkasid ebatavalise hooga üle ta näo – liikmed lõtvusid, ja kui silmalaud poleks olnud ikka veel tugevasti kokku pigistatud ja surimähkmed ja -linad koolnu kehale ikka veel oma surmapitserit vajutanud, oleksin võinud loota, et Rowena on surmaahelad endalt täielikult heitnud. Kui ma aga esialgu veel seda mõtet omaks ei võtnud, ei saanud ma kummatigi vähemalt siis enam kauem kahelda, kui surilinadesse mähitud kogu voodilt tõustes, jõuetul sammul vaarudes, silmad kinni, nagu kuutõbine otsustavalt ja ilmsi keset tuba astus.

Ma ei värisenud – ma ei liigutanud – hulk selle kogu ilme, kasvu ja olekuga seotud pööraseid kujutlusi, mis läbi mu pea sööstsid, olid mu halvanud, kiviks tarretanud. Ma ei liigutanud – vahtisin vaid üksisilmi seda viirastust. Mu mõtetes valitses meeletu segadus – vaigistamatu möll. Kas see tõesti sai olla elav Rowena, kes mu vastas seisis? Sai see üldse olla Rowena – heledajuukseline, sinisilmne leedi Rowena Trevanion Tremaine’ist? Miks, miks pidin ma selles kahtlema? Suu ümber olid tõmmatud sidemed – aga kas ei võinud see siis olla elusa Tremaine’i leedi suu? Ning need põsed – eks meenutanud see roosa jume tema elu õitseaega – jah, need võisid küll olla elava Tremaine’i leedi kaunid põsed. Ja see lõug oma tervisest õhkuvate lohukestega, eks võinud see ju temale kuuluda? – aga oli ta siis sestpeale, kui ta haigestus, pikemaks sirgunud? Milline meeletu hullus valdas mind selle mõtte juures! Üks hüpe ja ma olin ta jalge ees. Põrgates mu puudutuse eest tagasi, laskis ta pea ümbert vallandunud õudsed surilinikud alla libiseda ning toa tuhisevasse õhku voogas tohutu puhmas pikki sassis juukseid – need olid mustemad kui kesköö r onkmustad tiivad! Ning aegamisi avanesid nüüd minu ees seisva kogu silmad. „Siin vähemalt,” karjatasin ma valju häälega, „ei saa ma – ei saa ma iialgi eksida – need suured ja mustad – ja metsikud silmad – kuuluvad – mu kadunud armsamale – leedi – LEEDI LIGEIALE!”

1 Märt Väljataga tõlge.[ ↵ ]