Читать книгу Novelle - Edgar Allan Poe - Страница 7

Leidsin end raamatukogus istumas ja jällegi istusin seal üksi. Paistis, nagu oleksin ma hiljuti ärganud segasest ja erutavast unenäost. Ma teadsin, et nüüd oli kesköö, ning mäletasin, et enne päikeseloojangut oli Berenice mulda sängitatud. Sellest aga, mis vahepeal sel masendaval ajal oli juhtunud, polnud mul mingit otsest ega enam-vähem selget aimu. Toda ajavahemikku meenutades valdas mind aga õudus – õudus, mis oli seda õudsem, et oli ebamäärane, hirm, mis oli seda hirmsam, et oli ähmane. See oli kohutav lehekülg mu elukroonikas, täis häguseid, võikaid ja arusaamatuid mälestusi. Püüdsin neid asjatult dešifreerida, sellal kui üha jälle, nagu mingi haihtunud heli hingus, näis mu kõrvus kumisevat kriiskavalt läbilõikav naise karjatus. Olin midagi teinud – aga mida? Küsisin seda endalt valjusti ja kambris kaikus sosisklev vastus: „Aga mida?”

Laual mu kõrval põles lamp ja selle lähedal lebas mingi karp. See oli täiesti tavalise väljanägemisega ja ma olin seda tihti enne näinud, sest see kuulus perekonnaarstile; aga kuidas sattus see siia, minu lauale, ning miks ma seda vaadates hirmust võbisesin? Seda ei saanud millegagi seletada ning lõpuks langes mu pilk ühe raamatu avatud leheküljele ja seal allakriipsutatud lausele. Need olid poeet Ebn Zaiati ainulaadsed, aga lihtsad sõnad: Dicebant mihi sodales, si sepulchrum amicae visitarem, curas meas aliquantulum fore levatas. Miks siis neid lugedes mu juuksed püsti tõusid ja mu veri soontes tarretus?

Raamatukogu ukselt kostis kerge koputus ja surnukahvatu teener astus kikivarvul sisse. Ta oli hirmust meeletu ja rääkis minuga kähedalt väriseval ja väga tasasel häälel. Mida ta ütles? – mõnda katkendlikku lauset ma kuulsin. Ta rääkis mingist öövaikust häirinud metsikust karjest, teenijaspere kokkukogunemisest – hääle suunas otsimisest –, seejärel muutus ta hääl erutavalt selgeks, kui ta sosistas midagi rüvetatud hauast – surilinasse mähitud moonutatud kehast, mis ikka veel hingab, ikka veel tuksleb, ikka veel elab!

Ta osutas mu riietele – need olid mudased ja hüübinud verega koos. Ma ei lausunud sõnagi ning ta võttis mul õrnalt käest kinni, käeseljal olid näha inimküünte jäljed. Ta juhtis mu tähelepanu mingile asjale seina ääres – vahtisin seda mõne minuti – see oli labidas. Karjatades kargasin laua juurde ning haarasin pihku seal lebava karbi. Aga ma ei suutnud seda lahti kangutada, pillasin selle värisevast käest maha ning raskelt langedes purunes karp kildudeks; ja kõlisedes veeresid sealt välja mõned hambaarsti riistad koos kolmekümne kahe pisikese, valge, just nagu elevandiluust asjakesega, mis põrandale laiali pudenesid.

1 Ütlesid mulle kaaslased, et kui külastan sõbratari hauda, leevendub mu mure (ld k).[ ↵ ]

2 Õnnistatud Jumalariigi suurusest (ld k).[ ↵ ]

3 Kristuse ihust. [ ↵ ]

4 Jumala poeg on surnud. See on usutav, sest see on totter; ning pärast mahamatmist tõusis ta surnuist, see on kindel, sest see on võimatu. [ ↵ ]

5 Sest kuna Jupiter talve jooksul annab kaks korda seitse sooja päeva, on inimesed nimetanud seda mahedat ilma ilusa jäälinnu ammeks. – Simonides. (Autori märkus.)[ ↵ ]

6 ...et igas ta sammus peitus tundmus (pr k).[ ↵ ]

7 ...et igas ta hambas peitus mõte. [ ↵ ]