Читать книгу Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast - Egert Rohtla - Страница 10

Kuuseheki vahelt immitsevad valguskiired, linnulaul, kastepiiskadest märjad sõstrapõõsad. Vibreeriv telefon. Pagesin läbi heki tagasi tänavale. Paar pensionäri jalutas juba õues koeri. Otsustasin asulas veel korra ringi vaadata. Leidsin lõpuks kraanikausiga välitualeti, kust sain veepudelid täidetud. Kõndisin hommikul eriti kiiresti, sest päev tõotas tulla sama palav kui eelmine. Hoidsin kiirteega sarnast joont, sihiks endiselt Hannover. Kui põldude vahelt hakkab silma Burger Kingi, KFC või McDonald’si plakat, siis tead, et oled jõudnud tõotatud maale, parkla lähedusse. Kuivatatud puuvilju ja pähkleid enam palju ei olnud, edaspidi tuli tee pealt nopitud viljadele loota. Iga päev üks kvaliteetsem multivitamiinitablett ka sisse. Loodetavasti aitab. Tegin harva peatusi, üllataval kombel polnud koguni suitsuisu. Igatsesin oma hommikust rituaali – tassi rohelist teed ja kohvi.

Krõbistasin käigu pealt viimased pähklivarud ära. Iga kord, kui võõrasse keskkonda satun, tuleb õudne energialaks sisse, tahaks ainult liikuda, sporti teha, mägedes turnida. Kõndisin nii terve päeva, ilma et oleks suuremat väsimust tundnud. Saapad on ikka väga head, astusin nagu pilvedel. Läbisin mitu väikelinna. Nulud. Tammed. Lõputud nisupõllud. Maisipõllud. Uurisin tõlvikuid, aga need olid kahtlased, toorevõitu. Maastik muutus, oli nüüd teistmoodi, sujuvate künklike kontuuridega – kohe oli aru saada, et ei viibi enam Eestis.

Kõigel on oma võlu, aga otsustasin, et peatun edaspidi võimalikult harva. Küll Lõuna-Saksamaal on selleks rohkem aega. Palavus on petlik, sügis läheneb... Õhtuks leidsingi parkla ja tankla koos Burger Kingiga. Kui enne oli rämpstoidust savi, siis nüüd tuli tõdeda, et iga näritud puuviljaga hakkas rämps üha armsamaks muutuma. Fännan tervislikku toitumist, üleüldse taimetoitlust, aga vahel on kiirevõitu, ei jõua kokata, ei leia õigeid, meelepäraseid komponente. Vahel oled pikalt lihatoiduliste seltskonnas, vahel puudub stabiilne elutempo, vahel ei jaksa endale seda lihtsalt lubada, ja siis on lihtne murduda, endale rämpsu sisse ajada ja illusioone luua, et see on isegi maitsev. Otsi lolli, kes vabandust ei leia.

Parklale ligipääsuga olid teised lood. Luusisin võsa vahel ümber tara, see oli kõrgem (ca 2 meetrit), ent hapram kui eelmine. Auke ei olnud. Üle ronima hakates oleks ma seda lõhkunud, seda ei tahtnud kohe kindlasti. Ega ma siia laamendama ei tulnud, katsun endast võimalikult vähe jälgi jätta. Pidin lõpuks ühe suure järsunõlvalise künka otsa ronima, et leida madalam tara, millest üle pääseda. Keegi oli mõlemale poole tara kokku klopsinud trepile sarnanevad pukid, et minusugused immigrandid üle saaksid käia. Pesuehtne saksa huumor! Sebisin tanklamüüjalt tüki pappi ja kirjutasin ühele poole Hannover/Braunschweig, teisele poole Kassel. Olin samal päeval sõnumi saanud, et üks hea sõbranna viibib juhuslikult Kasselis. Kutsus kohvile. Kui veab, hüppan sealt läbi ja ajan paar sõna juttu. Telefoni akut oli järel 55%. Kui tahad akut laadida, pead Saksamaal midagi ostma. See on kirjutamata reegel – ja reegleid, piire, norme sakslased armastavad, olgu need siis kirjutamata või mitte. Parklas oli tasuta vets, sain veevarud täidetud. Pesemisega on muidugi jama. Veekogud... homme peab kindlasti kusagile pessu minema. Passisin hämaruses Burger Kingi vahetus läheduses, närisin magusast lihalõhnast hoolimata vapralt pirni ja hääletasin. Ootasin, vaatasin tulevate ja minevate autode numbrimärke, kõnetasin viisakalt autost väljuvaid või sinna sisenevaid inimesi. Vahel liikusin parklas ringi, vahel olin tankla ees, vahel Burger Kingi ees. Inimesi oli palju, mindi töölt koju. Perse väga tihti ei saadetud, ainult paar ülbemat nolki olid, aga nendega asi lahenes.

Entschuldigen sie bitte, gehen sie Hannover? Oder Braunschweig? Tutvustasin ennast, vajadusel rääkisin paari sõnaga, miks ma hääletan, kuhu siirdun. Naeratasin, katsusin mitte liialt pealetükkiv olla, vabandasin oma puise saksa keele oskuse pärast. Keskmisele sakslasele (kui nüüd vihatud üldistusi tegema hakata) on vaja isiklikku ruumi anda, liiga lähedale minna ja peale lennata ei tasu – muidu ta võib krampi tõmbuda. Peab natuke arglikumat inimest mängima. Natuke vahet hoida, mitte liiga kiiresti rääkida, pause teha, oodata... siis ta teeb oma otsuse ära. Enamasti on see: EI. Vau, sitasti müün end. Miks ma ometi tšikk ei ole? Tüdrukud saavad peale. Vot sulle soolist võrdõiguslikkust. Loomulikult kaasnevad sellega ka mõned võimalikud hüved, näiteks sind vägistatakse kusagil metsa all ja raiutakse tükkideks, aga hetkel oleks ma õnnelik sellegi üle, kui peale saab. Tulevik on niikuinii tume.

Inimesed olid enamasti viisakad, naeratasid vastu, mõni küsis koguni, kust ma tulen ja kuhu lähen. Muidugi küsiti ka palju klassikat – Estonia? Oh, but this is almost Russia, right? Or part of Russia? You speak russian there? You have different alphabet? REALLY? But the cultures are similar, right? Kui ma saaks eurose mündi iga kord, kui ma midagi taolist kuulen, oleksin juba ammu rikas ja õnnetu alkohoolik. Seletasin sellegipoolest kannatlikult, nii mõnigi kuulas, suu pärani. Ma ei süüdista neid, küllap neil juba on, millega tänapäeva maailmas tegeleda – lihtsalt iga neetud kord, kui ma kohtan kedagi, kes on pärit kaugemalt kui Baltikumist ja Soomest, hakkab ta meid mingil hetkel kõrvutama Venemaa ja venelastega. Ma austan venelast – tõeline venelane, mitte propagandaga ajupestud lojus, on suure ja mõistatusliku hingega, tuline, ent õilsameelne inimene. Võib-olla on see üleromantiseeritud, võib-olla on see Gogol, Lermontov ja Dostojevski, kelle raamatud lapsena kapsaks loetud said, aga pärast neid tuli mingisugune lugupidamine. Ja sinna ta ka jäägu. Lihtsalt, meil on täitsa oma rahvus ja tähestik ka. Ausalt, inimesed.

Vestlesin, mis vestlesin, peale sellest hoolimata ei saanud. Mõni raputas pead, lihtsalt ei tahtnud võtta. Paljud autod, mis Hannoveri suundusid, olid kas kola või rahvast täis. Näiteks perekonnad, kes tegid söögipeatust. Ema-isa, 2–3 last. Või kaubikutäis mõnest kaugemast linnast koju sõitvaid töömehi. Ja kallites ülikondades, nn kõrgema klassi ärimehed reeglina peale ei võta. Nemad kõnnivad oma tutikatesse Audidesse, Lexustesse ja BMW-desse tagasi, pea tähtsaid mõtteid täis, ja üldjuhul ei vaevu sulle vastamagi, kui viisakalt ka küsid.

Paaril korral pakkus mõni autojuht, et võib mind järgmises parklas maha visata, aga kuna ma ei kujutanud ette, milline peldik see järgmine parkla olla võib, otsustasin jääda mugavama variandi peale – olin lähedal võsas avastanud suure torkiva põõsa, mille sees tundus hea öösel magada, ilma et keegi märkamatult ligi hiilida saaks.

Üks pikka kasvu varastes kolmekümnendates prillidega mees, kes meenutas kangesti ülikooli õppejõudu, otsis mind poodlemast tagasi tulles suure parkla teisest otsast üles, ja vabandas inglise keeles, et ei saa peale võtta, sest auto on tõepoolest rahvast täis. Ta hääletanud ja reisinud tudengina palju, ja tänu headele inimestele, kes teda aitasid, proovib nüüd võimalikult tihti hääletajaid peale võtta. Mulle meeldivad temataolised, südame teevad soojaks ja tuju läheb alati heaks. Selliseid inimesi tuleb abistada. Muidu sureb planeet kiiremini välja kui Orkut. Need on arukad, mõistvad inimesed, mitte enesekesksed vändad, nagu Sina ja Mina, Päevik. Jah, sa oled ka vänt. Mina teen kogu töö ära, suhtlen ja hääletan, sina lihtsalt tšillid päevad läbi mu seljakotis, ootad kuni järgmise doosi tinti saad, kuradi narkar. Vahel soovin, et su lehed oleksid viiesajaeurostest tehtud. Siis läheksin Burger Kingi ja võtaksin kolm Whopper Juniori. Ülejäänud su lehed joonistaksin markeriga türasid täis ja kingiksin rõhututele, et nad saaksid külapoodide taga viina juua ja maailma parandada.

Käisin ka rekamehi küsitlemas. Mõni sõidab öösiti, mõni päeval. Auto juures, millel on kardinad juba ette tõmmatud, pole mõtet pikemalt passida. Seal käib kas aktiivne unetegevus, või aktiivne kepp. Prostituute parklates vahel ikka liigub, aga siinkandis näivad nad kuidagi kultuursemad, ei tule sulle autoakna alla hööritama. Rekamehi selles parklas väga palju ei olnud. Paar poolakat, üks vist isegi soomlane, paar sakslast, itaallane. Itaallane seletas mulle kehvas inglise keeles, et ta just jõudis ja läheb magama. Kui hommikul veel seal olen, siis saan ülejärgmisesse parklasse. Mõni rekamees lubab ränduril vahel kastis (kui nt ruumi on) või kabiinis magada, aga ma ei hakanud küsima. Oli parajalt soe ja põõsas oli mulle meeldima hakanud. Käisin seda vahepeal lähemalt uurimas, keskosa oli seest peaaegu õõnes. Mingi tundmatu taimeliik, haljas ja torkiv. Täiuslik. Kui ainult vihma ei tuleks. Itaallane oli ilmateatest vaadanud, et see on järgnevatel päevadel võimalik. Positiivne on, et saab keebile ristsed, negatiivne, et kitsenevad magamisvõimalused.

Põõsas oli nii mugav, et magasin sisse. Itaallane oli läinud. Mis seal ikka. Sõin õuna, pesin hambad. Liitiumit ja antideprekaid ei taha tühja kõhu peale võtta. Mõned väidavad, et see keerab mao perse. Millegipärast, kui see antideprekateema seltskonnas jutuks tuleb, lendavad mingid inimesed kraesse – see on ju mürk, see on ju... no shit. No shit? No shit! Kindlasti me kõik võtame seda vabatahtlikult ja kindlasti see on esimene asi, mis pähe torkab. Ma tean inimesi, kes toituvad nagu inglid, elavad nagu inglid, teevad trenni nagu inglid – ja nende peas elab ikka kurat, kes värvib kõik halliks, ajab parimat toitu süües oksendama, muudab kõige säravama mõttelennu vaimunüriduseks ja moonutab ilusa keha jälestusväärseks.

Parklas oli rahvast vähe. Järsku märkasin paari klassikalist kuju. Rändmuusikud/nomaadid. Kaks kutti, üks suurt kasvu ja rastadega, teine keskmist kasvu ja kõhn, õlgadeni juustega. Tõenäoliselt kolm korda kauem pesemata kui mina. Istusid paljajalu parkla pingil ja keerasid savu. Läksin ligi ja tegin tutvust. Poolakad, raisk. Mulle poolakad meeldivad, alati tüütu kuulata, kuidas pool Euroopat nende kallal möliseb. Iga kord, kui kuulevad, et olen Eestist, siis on õhus mingi seltsimehelikkus, mingi teatavat laadi ühtekuuluvus, mida teiste rahvuste puhul nii tugevalt märganud ei ole. Kunagi Norras sain kamba Poola tsiklimeestega tuttavaks, sellised pisut karmima taustaga tüübid, bürokraatlikus mastaabis väga puhast äri ei ajanud, aga kohe võtsid omaks, jagasime mitmel päeval vennalikult moona, õlut ja kirusime norra mentaliteeti, mis ei näinud meid inimestena, vaid sitaste ahvidena. Poolakad ei paista teisi rahvusi nii tugevalt võõristavat, kui mõned lähinaabrid. Ehk on asi selles, et nad on ise igavesed võõrad.

Selgus, et kutid on varahommikust saati hääletanud. Lõunasse. Prantsusmaale. Kui nomaadi/rändmuusikut näed, siis tajud, millest oled ilma jäänud. Neil olid magamiskotid, matid ja pisemad, 30–40-liitrised seljakotid. Suuremal oli kohvris pirakas flööt, väiksemal tromboon. Nad mängisid tänavatel muusikat, reisisid ringi, elasid vahel kommuunides, tegid juhuotsasid, mõnitasid kapitalismi ohvreid ja sõimasid kommunismi võitjaid, hängisid, tegid savu ja LSD-d. Väiksem harjutas joint’ipahvakute vahele trombooni, ja kui ta naeratas, paljastusid mustade plekkidega hambad. Papist rullitud filter jätab suurimate fännide esihammastele mittepesemise korral iseloomulikud plekid.

Suurem õppis kunagi džässi, täpsemalt saksofoni, aga tõmbas ennast LSD-ga perse.

„And then I went tribal...“

Ja ta võõrdus oma kaasaegsetest, ja vahetas saksofoni flöödi vastu. Hakkas lävima teistsuguste inimestega, magama teistsugustes kohtades, minetas raha ja kallid riided ning embas elu täis pesematust, selle asemel et elada ja teha iga päev nägu, et eelmine elu ei mädanenud ja haisenud sugugi. Nüüd haisesid ainult keha ja juuksed.

Muidu olid toredad kutid. Tuttav sebis neile tööd Prantsusmaal ühes viinamarjaistanduses. See on päris populaarne, noored üle maailma käivad saagikoristushooajal taolistes istandustes tööl. Selline authentic French experience. Ajasime natuke juttu, viskasime nalja, aga kutid olid jõudnud omajagu pilve jääda. Mina oma suureks kurvastuseks muretsesin endiselt maiste asjade pärast, nagu näiteks Lõuna-Saksamaale jõudmine. Ometi võtsin suupilli välja ja improviseerisin natuke aega koos nendega. Flööt, tromboon, diatooniline suupill. Mõned parklakülastajad jäid seda eriskummalist orkestrit kuulama. Kui lõpetasime, lõime käppa, soovisime üksteisele edu, ja sinna pargipingile nad minust maha jäidki, mõtetega ehk juba ammu kusagil Prantsuse viinapuuväätide vahel.

Kuna hääletamine ei võtnud vedu, oli aeg ka sellest parklast kaduda. Ronisin sealtkaudu tagasi, kust tulin, ja jätkasin väikest teed pidi. Otsisin veekogusid, aga peale paari haisva kraavi ei leidnud midagi. Peab kannatama. Puhtaid riideid veel oli. Ehk tuleb varsti vihma, saab pesta. Veider, just siis, kui kõmpimisest kopp juba tõsiselt ette kiskuma hakkas, pidas üks noorem mees päevinäinud Hondaga kinni. Pakkus, et viskab Köningslutterisse ära. Sinna mul vaja saada oligi. Nagu aru sain, oli ta IT-mees, kes läks ühe naisterahvaga kohtingule. Ei, tal ei olnud patsi, ja naisterahvas oli ka tõenäoliselt reaalne, mitte PornHub-honey. Köningslutter oli suurem ja rahvarohkem, kui olin arvanud. Nagu ülikoolilinnak. Purjus tudengiealised noored olid öise linna üle võtnud. Puudu olid veel tulekahjud ja naisteriietes mehed. Kell oli pool üks öösel, laupäeva hilisõhtu. Vastu tuikus kampade viisi rämedahäälselt räuskavaid noori. Triibulistes madrusesärkides noormehed laulsid kooris mingit roppu hümni, tundsin ära sõnad arsch ja ficken. Kaks kiilakat nahktagides kutti kommenteerisid valjuhäälselt mööduvat noort naisterahvast. Nurgapealsetes baarides käis vilgas ööelu käsikäes kehvalt maskeeritud paaritumisrituaalidega. Kõht oli tühi. Puuviljad viskavad ruttu kopa ette. Juurviljad oleks paremad. Võib-olla õnnestuks mõnel põllul raksus käia, kisuks mõned porgandid. Vastutasuks võin paar teetolmust õuna peenrale jätta. Imekombel leidsin ühest kotitaskust kokku kortsutatud sigareti. See oli pühalik moment. Nautisin hoolega iga suitsupahvi. Saksamaal on palju viisakaid suitsumehi, nad isegi annaksid, kui küsida, aga mulle ei meeldi niiviisi suitsu rottida. Enne proovin ilma hakkama saada. Tervisele ka parem. Kunagi peaks pisut raha tulema, siis ma ostan küll suitsu ja tassi musta kohvi.

Koputasin ühe talveaia aknale. Sees põles tuli, nägin seal kedagi liikvel. Natukese aja pärast ilmus õue suur, väga ülekaaluline noor kutt. Näitasin tühja taarat ja küsisin viisakalt vett. Ta tõi, aga mitte kraanist, vaid aparaadist lastud gaseeritud vett. Otsisin pimeduses magamiskohta. Lõpuks ronisin üle kivimüüri ja leidsin kesklinna lähistelt suure ilusa pargi hekiga, mis meenutas natuke labürinti. Heki vahelt paistis häguste tulede valgel häärberilaadse hoone katus. Eemal hämaruses istus pingil üks mustas mantlis suurt kasvu mees, jälgis mind huviga. Ma ei oska päris hästi kirjeldada, aga see tüüp oli elu creepy. Täiesti ilmetu, külm nägu, mis ajab judinad peale. Nagu mingist halvast slasher-horror