Читать книгу Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast - Egert Rohtla - Страница 9

„Ja... ja... no tegelt? Tegelt ka?“ Täpselt seda ma omaette ütlesingi, kui nägin, mis mulle sealt aiamulgust vastu vahib. Tol hetkel kujutasin küll ette vist ükskõik mida, aga mitte nii tüütut algust. See, mis nende üksikute tammede ja lehiste vahel kasvas, oli omalaadne mets. Meistersabotöör my ass. Kõikidest maamunal leiduvatest taimedest, mis seal leiduda oleks võinud – kõrged ohakad ja vaarikapõõsad. Terve ogademeri. Oma sada viiskümmend meetrit torkivaid taimi. Ohakate vahel mitu meetrisügavust kraavi. Jäin mõttesse, kas peaks mingi pikkade varrukatega asja selga panema. Leidsin kotist dressipluusi, torkasin selga, läksin ja vandusin. Põrgupalavus. Samal ajal kui sajad nõelad sõbraliku uudishimuga kanni torkisid, läks mõte uuesti kiirelt kahanevatele veevarudele. Aga see kõik oli lihtsalt liiga naljakas, et indu vähendada.

I don’t do safe travel, või vähemalt nii mulle meeldib mõelda. Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Jultumust. Reeda mulle ennast, Saksamaa. Mida on sul tegelikult pakkuda? Nad ei näe mind kunagi päriselt tulemas, sest ma ei liigu enamiku ajast nii, nagu normaalne inimene. Ma hiilin mööda võsasid ja varitsen. Ja siis kargan kusagilt välja. Surprise, motherfucker.

Leidsin pärast lühikest Kolgata teekonda natuke tammetõrusid. Need on mõrkjad, aga toitvad. Sõin paar tükki prooviks, mõned toppisin tasku. Kui juba sigadele kõlbab, mis siis mehele ära ei ole. Kiirteega paralleelasendisse jõudes olid käsivarred pisut ära kriibitud ja pusa alt välja küünitav T-särk natuke suuremate aukudega kui enne. Kiirteede läheduses on vahel pisikesed, põllumajanduslikuks tegevuseks mõeldud teekesed, kui ümbritsev pinnas lubab. Nii et mingil määral saab nende ääres siiski inimlikult käia. Aeg-ajalt läheb kiirtee alt läbi mõni betoontunnel, et teisele poole saada. Sinna mul vaja saada ongi. Vedas. Leidsin sellise tunneli umbes 400 meetri pärast. Mulle avanesid äsjaniidetud nisupõllud ja looklev kruusateekene, mis viis läbi lehtpuusalu. Vahepeal kasutasin nutitelefoni, et kella vaadata ja kaarti kaeda, et päris võssa ei paneks. Aga mitte liiga tihti. Akut peab hoidma. Suund tundus klappivat (Hannover). Vahel korjatakse sind pisikestel teedel ise üles, ei pea hääletamagi. Hakkasin astuma. Sel päeval oli mul terve maailma aeg. Keegi ei anna sulle aega, kui sa seda ise ei võta. Kõik muud vabandused on tühjus, häma. Kipume vahel nii lihtsaid asju unustama, Päevik.

Umbes poole tunni pärast hakkasin asula lähedusse jõudma. Siis tabas mind meeldiv üllatus. Sealsel valitsusel on tore komme istutada tee äärde õuna- ja pirnipuid, ka kibuvitsapõõsaid. Toppisin taskud punetavaid marju täis, õunu ja pirne kotti. Mahlased, parajalt küpsed viljad. Hea, nüüd ei pea vee pärast nii palju muretsema. Õhtu hakkas lähenema, aga päike kõrvetas endiselt pealage. Mütsi mul ei olnud, sidusin ühe valge T-särgi rätina pähe. Eemal mürises Autobahn, saatis mind üleolevalt igale poole, kuhu läksin. Autobahn’il on tihti betoonvallide, puidu, klaasi, plasti jms näol müratõkked, aga neist tundus harva suuremat tolku olevat. Ei tea, kas kahe euro eest kõrvatropid saaks? Kõmpisin läbi asula – pisike, tüüpiline kena Saksa väikelinn hoolitsetud muru, piinlikult puhaste parkide, tähelepanelike naabrite, pagarikoja, loto- ja tubakaputka, õlleaia ja kirikuga. Viimased kaks on tihti teineteise vahetus läheduses. Huvitav, kas jumal hoiab lolle ja joodikuid, või oli see hoopis vastupidi? Tegelikult pole mul jumala vastu midagi. Ajagu pealegi oma asja. Mina ajan ka.

Vaatasin linnas igaks juhuks ringi, ega kusagil mingit veekraani pole. Linn oli rahulik, inimesi tänavail vähe. Oli neljapäev. Varsti hakkasid mõned töölt koju tulema. Palavik oli taandunud, aga õhtu lähenedes hiilis paratamatult lähemale üks teistlaadi muremõte. Kus ma magan? Saa aru, Päevik – mul põhimõtteliselt vahet pole, kus, aga täpsemalt kus, kus oleks vari? Ja ma ei pea silmas vihmavarju, ma mõtlen varju inimeste eest. Vastasel juhul võib mingi suvaline jorss sind öösel hõlpsasti tabada.

Märkasin juba rekaga tulles, et Põhja-Saksamaal on suhteliselt vähe normaalselt säilinud loodust. Siin pole õieti puidki. On õhkõrnad metsaribad, mis erilist varju ei paku. On suured vilja- ja maisipõllud. Hüva, maisipõld ajaks veel hädaga asja ära. Aga maa on enamasti lage. Ja kus pole lage, on müürid, aiad ja vallid. Sakslane armastab privaatsust, aga mitte nii, nagu meie seda armastame – ta lausa nõuab seda. Valdused ja hoovid on varjatud, aedadega hoolikalt piiritletud. Hekid, plangud, tarad. Minu maa, ära tule siia! Minu valdus! Hoia eemale, ära telgi siin. Või kui telgid, köhi pappi. Või tuleb politsei. Selle tagant lausa kisendab mitte niivõrd saamahimu, vaid paranoia, äng, pingul närvid. See on kurb. Aga veel kurvem on see, et kui me nüüd igasuguse võltsmoraali ja suvaliste tegelaste koostatud seadused kõrvale jätame, siis on meil kõigil õigus siin planeedil ringi uidata. Ja seda õigust me karistame karmilt. Berliini müür võis 1990. aastate algul küll hävida, aga enne seda jõudis ta liiga palju kahju teha. Nüüd on Saksamaa tema pisemate vendade-õdedega üle külvatud. Nüüd elavad kõik oma isiklikus vanglas.

Ja ometi... on Saksamaal energiat, kadestamisväärselt positiivset vibe’i, mida ma Eesti riigis kui institutsioonis kunagi pole tajunud. Saksa rahva elutahe on nagu narkootikum, avab meeled, mis meil talve saabudes koos veekogudega ära jäätuvad.

Riik kui institutsioon ei ole olemuselt kuri, aga ta peab tahes-tahtmata toituma indiviidi energiast, teisiti ta ei saagi. Ta ei tohi iseseisvaid inimesi sallida, ta peab neid nõrgestama, muidu jääb ise nõrgaks ja kaob turvatunne. Eesti süsteem on nõrgestamises liiga tugevaks saanud, balanss ja reaalsustaju juba ammu kadunud, sest me oleme talle liiga lihtne saak, tekitame kiusatust, ajame suu vett jooksma, hägustame oma kaitsetusega piire. Meie kultuur on noor, peaaegu olematu, hoiame vähem kokku, samas on meid vähem ja tunneme üksteist hästi, teame kust valutab, kust ahelad hõõrunud on, kust pitsitada, nii et silme eest mustaks võtab. Meil on kehvad hambad ja nürid küüned, sest eelistame nad üksteise vastu võideldes ära kulutada. Kui tuleb koondamislaine või sitt seadus, siis puuduvad tänavatel tõrvikud – Nii-nii, poisid, tõmmake nüüd pisut tagasi, suutäis läks natuke suureks... Ainult keegi Valdur Häädemeestelt läheb vaikselt nurga taha, ohkab, lööb rusikaga jõuetult vastu seina. Ja sinna see jääbki. Aga sakslane on nurkasurutud, oma isiklikus vanglas redutav ohtlik loom. Tema küüned on pärast Teist maailmasõda õige teravaks kasvanud, teda ei julgeta enam iga tühja-tähja pärast nussida. Eriti pärast epideemiat, mis Euroopas valla päästeti.

Oli juba hämar, kui järgmisesse asulasse jõudsin. Selle lõpus leidsin ühe suure varjatud aia ja pugesin läbi tiheda heki. Enne luurasin ja tegin kindlaks, et koeri ei ole. Söögiisu ei olnud. Pesin hambad ja keerasin aia nurka sõstrapõõsaste vahele kerra. Eemal majas põles tuli. Sees askeldas keegi kühmuvajunud vanainimene, vist vanem naine. Tundus, et tegi köögis süüa. Nii juhtub, kui liiga kaua küüsi teritad ja lased suurkorporatsioonidel oma looduse hävitada. Leiad ühel päeval minusuguse venna oma aiast magamast. Vabandust, õilis vanadaam. Ma ei mõelnud halba. Panin telefoni alarmi nõrga helina peale, et varakult jalga lasta.