Читать книгу Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast - Egert Rohtla - Страница 6

12. september 2016. Kuidagi kentsakas on iseendast kirjutada. Olen varasematel aastatel paar korda üritanud päevikut pidada, aga jõudsin kiiresti järeldusele, et mul pole enesele öelda midagi, mida ma juba ei tea. Võib-olla nüüd on. Pikk teekond seisab ees, ja mul pole õrna aimugi, kuhu see mind välja viib. Mul ei ole erilist põhjust. Lähen lihtsalt uitama. Sinna, kuhu tuul viib. Ma ei lähe kerge südamega. Eestimaa on ilus maa, mis sest, et tema sügisene rõskus hakkab vähehaaval kontidesse pugema. Siin on pere. Siin on head sõbrad, kallid inimesed. Aga minema peab. Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud. Ma ei lähe ennast leidma. Sa võid ennast leida ja kaotada duši all, ajalehte lugedes, psühhiaatriahaiglas rahustite all vääneldes, enne gümnaasiumi lõpupidu küüsi lakkides, naabrimehelt muruniidukit laenates või mida iganes. Selleks ei pea kusagile minema. Ma leidsin ennast ükskord isegi peeglisse vaadates. Päris jube oli, mis sealt vastu vaatas.

Kuhu ma lähen, kus ma magan, mida teen? Ma ei tea. Ma olen dinosaurus. 27-aastane T-rex. Feissbooki konto kustutasin peaaegu aasta tagasi ära. Ligemale 1400 feissbookisõpra kadusid mälust kiiremini kui kaks tundi tagasi sirvitud kassipildid. Alles jäi vaid käputäis tõelisi sõpru – klassika. Mind pole enam ammugi olemas, ja kahtlen sügavalt, kas kunagi üldse oligi. Seega võin rahus minna, rahus haihtuda. Ma olen sotsiaalmeediaajastu kummitus, kelle jaoks on nutitelefon pelgalt tuim vastumeelne tööriist. Aga ma ei kahetse oma taandarengut. Kuradi mõnus on. Kuidagi inimlikum.

Ma pole sotsiaalselt hüperaktiivne maailmarändur, kellel on öömaja leidmiseks kümme saiti ja mis veel hullem – kes viitsib seal käia. Naljaga pooleks tegin hiljuti Instagrami konto. Ehk saab millalgi mõne kauni looduspildikese üles laadida, enne kui telefonist ilma jään. Raudselt jään. Ma juba tean neid reise. Mul pole õrna aimugi, millal ja kuidas ma jõuan kuhu, kas jõuan – ma ei tea, kui tihti ma edaspidi voolugi saan, et telefoni laadida, netist rääkimata. Neil asjadel on see nõme omadus, et nad kipuvad maksma – kas siis otseselt või kaudselt. Ma ei viitsi Couchsurfinguga jännata. Kõik tundub nunnu, aga ma näen raudselt liiga kahtlane välja, et keegi mind enda juurde diivanile võtaks. Ja mul pole Feissbooki, et keegi luurata saaks. Ma ei viitsi sellega jännata. Lihtsalt lähen. Järelikult olen salapärane kirvemõrtsukas. Soetasin paar päeva tagasi Tallinnast odava 65-liitrise seljakoti, kvaliteetse väitsa, korralikud veekindlad saapad ja normaalse magamiskoti. Ja noh, mingit pealtnäha kasulikku pudi-padi, nagu hügieenitarbed, kuivatatud puuviljad ja pähklid, vihmamantel, millest saab telgi teha jne. Nüüd on mul umbes 30 eurot järel. Sellega siis Euroopasse, või kusagile.

Päris puruvaene ma kogu aeg ehk olema ei saa. Aeg-ajalt laekub midagi pangakontole, näiteks minevikus tehtud tööde eest. Aga esimesed kaks-kolm nädalat vaevalt... Eelarve on, nagu ta on, sõpru ees ootamas vist väga ei ole, ainus keel, millele loota võin, on inglise (ja pisut saksa keelt ka). Proovin välja jõuda nii kaugele kui võimalik.

Homme saan rekaga pisut küüti, suisa Saksamaale välja. Mul joppas, üks tore perekonnatuttav rekamees lubas peale võtta. Alguses mõtlesin jala Saksa minna, aga jäin minekuga venitama. Sügis jõuaks mulle kusagil Poolas järele. Ja kui on üldse midagi, mille eest ma põgenen – siis on see sügis. Ja edasi? Kusagile soojemasse kohta. Portugali? Hispaaniasse? Aafrikasse? Hetkel veel täpsemalt ei tea, aga mul on Lõuna-Saksamaal, Ulmi lähistel vinged sugulased, keda pole juba kaheksa aastat näinud. Siis viimati Saksamaal käisingi. Sugulased jäävad enam-vähem tee peale. Kui võimalus on, hüppaks läbi ja ütleks tere. Vaevalt, et see võimalus veel kunagi tuleb. Eks näis. Homme algab teekond tundmatusse.

Noh, päevik, hakkan sinuga vist palju aega veetma. Parem kui sul piisavalt lehekülgi varutud oleks... Proovin kirjutada nii tihti, kui võimalust ja tuju on. Nüüd avan esimese õllepudeli paljudest. Saun juba köeb. Varsti tulevad sõbrad hüvasti jätma. Täna kavatsen ennast maani täis juua. Viimane rännak Põhja-Norras oleks mulle mitmel korral napilt elu maksma läinud. Seekordne rännak tuleb kordades pikem. Minu nimi on Egert, ja ma ei tea, kas ma tagasi tulen.