Читать книгу Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast - Egert Rohtla - Страница 8

Rekavennad on üldiselt lahedad tegelased ja Viktor polnud mingi erand. Ta näis umbes 50-aastane ja tõsi – sõitis küll rekat, aga neelas selle kõrvalt väärtkirjandust rohkem kui nii mõnigi kultuuritegelane. Täitsa aruka inimese otsa sattusin. Sõitsime Räpinasse, kus tegime aega parajaks, seni kuni Viktori Volvosse kaupa peale laaditi. Laadimine venis – see pidi tüüpiline olema – sõidad kohale, tahaks asjaga ühele poole saada ja gaasi vajutada, aga kusagil on mingi segadus või pole tõstukijuhti parasjagu platsis, pole paberid korras vms, ja asi venib tunde. Pead plaanid vahel ümber tegema – kas või sellepärast, et mõnes riigis või parklas lihtsalt ei soovi magamiseks peatuda. Mõnel kohal on kibedavõitu maine.

Paari tunni pärast hakkasime Räpinast sõitma, laadungiks kokkupandavad suvemajad. Peatusime pisikese poe ees. Võtsin purgisuppi, leiba ja paar kalakonservi. Nüüd siis järel 25 eurot. Rekast on hea mõnus vaade, aga noh, Baltikum... Mis ma oskan sulle kirjeldada, Päevik? Tead, milline kuusemets välja näeb? Või lehmad karjamaal? Tanklad? Või nõukaaja jäänukid, kummituslikud kolhoosilaudad viltuvajunud piksevarraste ja sadade tonnide maha maetud prügiga – mõnitavad monumendid võõrast ja vägivaldsest riigikorrast, mis olid siin enne meid, ja on veel pikalt pärast meid.

Olen ka õudseid rekakabiine näinud, aga Viktori Volvo kabiin oli puhas ja hoolitsetud, iga asi omal kohal. Kabiin on nendele meestele kindlus, kodu – sinna saab orgunnida kõik eluks vajaliku, ja lisaks veel mõne mugavusegi – nt külmkapp, sügavkülmik, kohvimasin, võileivagrill, gaasi peal töötav priimus, potid-pannid jne. Vahel tegime mõnes parklas priimusel ise süüa, paaril korral sai hiljem ka tanklabaarist praekene võetud. Sitta kah, niikuinii seda raha pikalt ei jätku. Viktor ise proovis toitumisel tervislikumat joont hoida – soe söök, salat, pisut puuvilja. Neil, kes selles ametis saia, vorsti ja energiajookide peal tiksuvad, kipub tervis kiiresti läbi minema. Tuleb õllekõht, vererõhk, varajased südameprobleemid jne.

Esimesel päeval sõitsime läbi Läti ja jäime enne Leedu piiri rekaparklasse. Mõned mehed ei soovita väga Leedus peatuda – sealsed pätipoisid olevat hulga maiamad ja visamad kui nii mõneski teises riigis. Tulevad öösel, võltsnaeratus näol, ja koputavad aknale... Eks jutte on igasuguseid, aga küllap kogenud mehed juba teavad. Ma saan aru, et kipun vahel oma uudishimuliku natuuri pärast tulega mängima, aga kui sul on naine, lapsed ja mingisugune siht, mille poole elus püüelda, on teine asi.

Parkla oli rekasid täis, samuti mõned kahtlased vene keelt kõnelevad pundid, kiskusid suitsu ja räuskasid. Oli pisike poekene ja baar, 2–3 euro eest saab sellistes kohtades duši all käia või pesu pesta. Pidasin paremaks pesukorra järgmisel päeval teha. Viktorile ma muidugi ei maininud, et mul eriti raha ei ole, ta oleks muidu kas või laenanud, aga ma ei oleks tahtnud vastu võtta. Põhimõtte pärast. Küll ma juba edaspidi mõne veekogu leian, kus pesta saab.

Jalutasin parklas ringi, tegin suitsu, mis hakkas vastu. Olin pisut külma saanud. Kerge palavik. Seda juhtub harva, üldiselt on füüsiline tervis hea, ptüi-ptüi-ptüi. Arvatavasti reka kliimaseade. Pimedusest astus välja oma õitsengu lõpul prostituut – klassikalise välimusega, kõrged kontsad, võrksukad, nahkne miniseelik, paks meigikord varjamas kortsusid ja kurat-teab-mida-veel. Tõmbas suitsu, läks ühe vene pundi juurde, klienti ei leidnud. Käis mitme auto juures, aga sai eitava vastuse. Lõpuks võttis kiimaline kuldketiga vanamees ta peale, sõitsid minema, vanamehel käsi ümber naise. Viktor ajas kamraadidega juttu, uuris teeolusid, uudiseid jne. Ma ei teagi, mitut keelt ta lisaks vene, saksa ja inglise keelele veel oskas, aga tundus, et teda huvitasid kõik keeled.

Rekamehe elu juures on hea see, et kui ise asjalik oled ja sulle käru ei keerata, on tegelikult aega hobidega tegeleda. Mõni loeb raamatuid. Mõni vahib filme. Mõni pornot. Mõni joob ja suitsetab ennast varajasse hauda. Mõni ajab niisama loba ja viskab nalja. Mõni harjutab kitarri. Mõni jahib prostituute. Võimalusi on lõputult. Palk ei ole ka kõige halvem. Aga noh, mõni väsib lõpuks veereva kivi elust ära. Tahaks kodutalus nokitseda, naist ja lapsi ei näe ka nii tihti kui tahaks. Teine jälle laseb elu lõpuni gaasi tallates vilet. Mõni on endine arst. Mõni endine advokaat. Pettus oma töös ja hakkas rekat sõitma. Mõni on kõrvalt muusik. Mõni on paras joodik (tihti kipuvad need kaks asja käsikäes käima). Mõni on vägistaja. Mõni on džentelmen.

Reka kabiinis on istme taga tavaliselt kaks narilaadset voodit. Pugesin ülemisele, tegin jakist endale padja. Mugav. Aknad kinni, uksed lukku. Kardinad akendele ette. Lights out! Järgmisel päeval põrutasime läbi sünge ja vihmase Leedu. Tee, tee, tee. Asfalt. Tanklad. Parklad. Kiirsöögikohad. Vastuvuravad rekad. Kuldkollased viljapõllud. Jälle need kuradi kolhoosilaudad. Leedus näis neid veel eriti palju olevat. Aga siin olid need kalgimad, ülbemad, elujõulisemad, profiilid kuidagi tugevamad, nagu poleks nõukaaeg siit kunagi lahkunudki. Viktorit kuulates juba igav ei hakanud. Enamasti oligi nii, et tema rääkis ja mina kuulasin. Mulle meeldib kuulata.

Panin igasugust Euroopa-infot kõrva taha. Ta rääkis hollandlastest, kreeklastest, sakslastest, sellest, kuidas Poola oli end vaatamata terve Euroopa naerule üles ehitanud, Euroopa ajaloost, poliitikast, majandusest, kvantfüüsikast, pagulaskriisist, haridussüsteemist, muusikast, aga ka lollustest, millega ta nõukaajal noorena hakkama saanud oli. Kuulasin ja muigasin. Kuivik see vend kohe kindlasti ei olnud. Avastasime peagi, et meil on omajagu ühiseid tuttavaid ja juttu jätkus kauemaks. Poola oli muidugi pikk ja koblakas, aga teed olid üsna korralikud. Teise päeva õhtul peatusime ühes Poola parklas. Endiselt palavik, päris kõrge veel pealegi. Käisin seekord pesus ära. Raha oli isegi veel ühe burksi jaoks, aga mulle meenus et üks mu hea sõber leidis Poolas burksi seest kord poldi. Ettenägelik inimene, nagu olin, võtsin hoopis kuuma võileiva. Nüüd siis veel kaks eurot järel. Poolas on parklates päris asjalikke poode – saad sealt osta kohvi sisse suhkrut, käerauad, mutipeletaja ja mootorsae. Jalutasin parklas, vaatasin üle kiirtee öhe. Tume tundmatus. Kutsuv tundmatus. Kusagil seal on vanad hallid talud, jäänukid 20. sajandi esimesest poolest. Kaevud. Vanad rööpalised metsateed. Poola rituaalid, tema pühad, tema tavad, tema uskumused. Kuidas nad maailma näevad – noored ja vanad poolakad oma koduväljakul, mitte laias maailmas ringi seiklejad, keda vahel kohtan. Tahaks oma silmaga näha, mitte kusagilt lugeda. Raamatud on huvitavad, aga mõned valetavad. Ajavad inimeste pead mingisugust soga ja ideaale täis. Nooremana lugesin liiga palju raamatuid – way too much, eriti ajalooraamatuid. Vanemaks saades tuleb üha rohkem vasturääkivusi, märkad subjektiivsust ja näed, et kellelegi on kirjutades karjuvat ülekohut tehtud. Ajaloo kirjutavad võitjad, teada värk. Aga kui tihti me seda endale üleolevalt muiates ütleme, ja siis järgmisel päeval uuesti igasugust paska oma ajusse laskma hakkame. Kus kriitikameel homme on, ah? Lendas üle käopesa? Nädalavahetusel saan tööst ja argielust pool tundi vaba aega ja mediteerida, siis ta külastab mind jälle... Öö oli rahutu, palavik kõrge. Järgmisel päeval hakkas pihta. Betoon, piirded, tarad. Hävinud loodus. Suurkorporatsioonide orjastatud, kemikaalide pealt kasumit tootvad maalahmakad. Tere tulemast Põhja-Saksamaale!

Ma peaksin tundma mingit ärevust – mis saab, kuhu ma lähen, kuidas ma hakkama saan. Ei midagi. Täielik tühjus. Antidepressandid ja liitium. Ilma nendeta on raske, koos nendega on iga päev stabiilne, surnud tunne. Need söövad loovuse ja emotsioonid kiiremini kui vihmapiisad su lehekülgedelt tindi, Päevik. Kõik peavad oma võitlust. Minu oma on peaaegu lõpule viidud. Minu deemonid on palju nõrgemaks jäänud. Nad avastasid mingi hetk, et olen natuke kõvem pähkel järada, kui pealtnäha tundus.

Maabusin 15. septembri lõunal Berliini lähistel ühes 2. kiirtee äärses parklas. Päike kõrvetas, Saksamaal oli veel korralik suvi täies hoos. Hakkasin juba rekast välja astudes taga igatsema konditsioneeri, mis mind haigeks tegi. Soe võrdub hea. Otsene päike võrdub kiiresti kahanevad veevarud. Ma kavatsen minna Ulmi, Päevik. Lõuna-Saksamaale. Tahaksin sugulasi veel korra näost näkku näha. Ja siis... saab mis saab. Et Ulmi saada, on vaja jõuda 7. kiirteele. Kiirteeäärsed parklad on rändurile taskukohane viis edasi liikuda – kui jätkub vett, toitu, kannatust, õnne või allaheitlikkust pärast kahesajandat persesaatmist endiselt naeratada ja järgmise inimese käest viisakalt küsima minna, kas oleks võimalik küüti saada. Muidugi on häid parklaid ja halbu parklaid, häid päevi ja halbu päevi. Võib jopata, et trehvad toredat inimest ja saad esimese korraga. Või kahekümnendaga. Aga võib ka väga jamalt minna. Muidugi, küsida peab ka oskama, see on omaette kunst. Viktor hoiatas pervertide eest, neid pidi Saksa parklates vahel ikka leiduma. Võtavad peale, siis hakkavad imelikke vihjeid tegema, küsimusi küsima. Vahel ka midagi muud. Note taken. Bratwurst über alles.

Maalisin markeriga sildi, mis teatas Ulm. Teisele poole maalisin Hannover. Pisut saksa keelt suus ja magus naeratus näol, asusin ühes sildiga viisakalt inimesi tüütama. Autode numbrimärke tasub silmitseda, need reedavad tihti, millises regioonis auto registreeritud on (UL on näiteks Ulm, WÜ on Würzburg). Vähemasti saad selle järgi aimata, kes sulle näkku valetab. Ma ei seedi kiirteesid kahel põhjusel – esiteks ei ole lubatud nende serva pidi käia, mendid võivad su kiiremini üles korjata, kui sa jõuad „Heil H... Hannover“ öelda, teiseks saad hääletada ainult parklates – ja need võivad olla a la viiekümnekilomeetrise vahemaaga, nii et kui jõuad kiirtee lähedusse kusagil suvalises kohas nagu mees metsast, võib sul ees seista päevapikkune rännak, enne kui õige hääletamisvõimaluse saad.

Parkla, kuhu Viktor mind maha pani, näis olevat küll normaalne, aga pärast tundi aega passimist ja küsimist otsustasin parema leida. Mind on palju sõimatud, kõikvõimalikul moel mõnitatud, perse saadetud ja ähvardatud, nii et tagasilöögid mind nii suurel määral ei demoraliseeri. Aga mis demoraliseeris, oli see kuradi palavik ja palavus, õhku ei olnud. Võib-olla oleks kogu mu teekond teistsuguseks kujunenud, kui oleksin parklas veel paar tundi taielnud, aga ma ei viitsinud suhelda. Ma pole ilus tšikk, kes kohe peale saab, nägin välja nagu mingi ida-euroopa töll. Ei, lähen esialgu jala. Tahtsin jalutada mõnda vaiksemat, rahulikumat teed pidi. Ikkagi Saksamaa, üks mu lemmikriike. Toitu peaks ka kusagilt otsima. Ja vett. Päike põletas, higi lahmas juba ammu. Kiirteeäärsed parklad on reeglina vastikute kõrgete aedadega piiratud, et kõrvalised isikud kusagilt sisse ei pääseks. Sisse ja välja peaks teoorias pääsema ainult kiirteelt, autoga. Aga see on kaunis teooria. Saa tuttavaks, Päevik – meistersabotöör MINA asus tegutsema. Leidsin traataias augu ja pugesin paremale, purukuiva metsa vahele.