Читать книгу Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast - Egert Rohtla - Страница 7

13. september. Ärkasin Põlva vallas, Vanaküla lähedal metsas. Millegipärast tuli öösel kella kahe ajal purjus peaga hiilgav mõte uut magamiskotti ja matti katsetada. Kui sõbrad olid läinud, viimane suupillilugu sauna hämaras eesruumis ära pinistatud, võtsingi seljakoti, tõmbasin ukse ettevaatlikult kinni ja astusin öhe. Koer haukus ketis. Kallutas pea viltu, liigutas kõrvu ja niutsus. Ta on juba vana. Vahel ei tunne ära, kus ta viibib, või kellega tegu. Me polnud mingis mõttes erinevad, see koer ja mina. Andsin talle tüki pasteeti ja läksin.

Kuu oli kuradi ilus. Suust tuli auru. Rummi loksus teksastele. Magus melanhoolia, purjus inimese suurim sõber. Suur pärn, mis suvel mesilastest alati kihevil oli. Kokku varisenud piimapukk, mis tundus kunagi ohtlikult kõrge. Looklev külavahetee, kus lapsena liiga suure veneaegse rattaga sõidetud sai ja mis salapärastesse kohtadesse näis viivat. Tihnik, kus sai kunagi teiste lastega peitust mängimas käidud, kusagil seal all ojas ükskord läbi jää jõkke kukutud. Orus paranoilise tattnokana salaja suitsu kisutud. Väljas oli endiselt soe. Taarusin telefoniga valgust näidates puude vahel, peksin jalaga mädanenud notid laiali ja tegin omaette laulu joristades aseme ühe kuuse alla. 50-eurose magamiskoti kohta polegi halb, päris mugav ja kerge, saab rihmadest hästi pisikeseks teha. Nooruke müüja seletas mulle matkapoes entusiastlikult, et see kott hoiab inimest kümne külmakraadi juures kuni kuus tundi elus. Profid naeraksid selle ehk välja, aga mulle polegi palju vaja. Lähen nüüd kusagile soojemasse kohta. Põhja-Norra oli kaunis, aga sealset 40-kraadist külma ma juba taga ei igatse.

Jäin kiiresti magama. Kell oli ehk üheksa, kui ärkasin. Veidral kombel polnud sugugi halb. Muidugi sai enne kõvasti vett joodud. Olen mingis mõttes tänulik, et pärinen maalt – elekter läheb seal tihedamini ära, nii et poole kruusitäie veega hammaste pesemine pole mulle mingi probleem. Või pisikese kausitäiega terve keha. Vaatasin varustuse üle. Lukud olid kinni, kõik oli alles.

Mis seal kotis leidus? Vastupidavad veekindlad mägisaapad, kompressioonmagamiskott ja matt, üliterav ja kerge kokkukäiv nuga (sellega lõikan veel raudselt sõrme), metallist joogikruus, plastspork (ühes otsas nuga, teises kahvel), telkmantel (saab kasutada nii vihmamantli kui ka pisikese varjualusena vihma ja tuule eest), natuke nööri, varuriided ja pisut rohkem pesu, seitse paari varusokke, veepudelid (neid pole kunagi piisavalt), sool (vee kõrval tähtis kraam, kui mineraalid kehast ära kaovad, võtab silme eest mustaks), viis pakki kuivatatud puuvilju ja pähkleid, pisut õunu, suupill A-duur, vee- ja põrutuskindel (teoorias) nutitelefon, hügieenitarbed (küünekäärid, hambahari, hambapasta, vetsupaber, dušigeel), kolme kuu liitiumivarud ja antidepressandid (lisa hankimisega võib väike probleem tekkida), pisike esmaabikomplekt, pisike käterätt, suur purk multivitamiine, dokumendid, arsti väljastatud tõend antidepressantide ja liitiumi kohta (et seda kusagil pärapõrgus ära ei konfiskeeritaks), rahakott, Euroopa ravikindlustuskaart, pangakaardid, kaks pakki suitsu, must marker, tikud ja tulemasin, mõned kaustikud kritseldamiseks, hipsteristiilis päikeseprillid (jumal küll), 30 eurot. Sai vist kõik.

Suur pluss on see, et füüsiline vorm on päris hea. Palju on käidud jooksmas, tehtud kätekõverdusi, lõuatõmbeid, painutusi ja venitusi, üldse igasugust vastupidavustrenni, harrastatud viimased paar aastat pilatest ja joogat. Nii et kõndida ja ronida ehk pisut jaksan.

Himmastes pidi reka mind peale võtma. Aega oli täpselt parasjagu, et rahulikult sinna jalutada (7–8 km ehk), aga magamiskotti pakkides helises telefon. Isa uuris, kus ma olen. Ta oli parasjagu teel Himmastesse tööle, kusjuures ühe mu bändikaaslase ja vana kamraadi juurde. Loetud minutid hiljem pidas ta auto kinni. Ronisin võpsikust välja ja sain küüti. Naljakas vedamine. Kohale jõudes oli rohkem kui tunnike aega, jõudsin Himmastes koguni kahte bändikaaslast trehvata. Kidravend ja bassimees ehitasid koos isaga katust. Jälgisin mõnda aega huviga nende tööd ja tegin suitsu. Ise olen kehvapoolne meistrimees, linnumajaga saaks ehk hakkama. Elumaja ukse kohal kihav vapsikupesa ajas närvi. Pole kunagi neid pirakaid jubedikke sallinud. Võivad tüütult palju nõelata. Kümmekond aastat tagasi avastasime sõbraga ootamatult ühe roostes liinibussiromu tagaistmelt hiigelpesa. Mul olid toona pikad juuksed, raiped lendasid juustesse ja kukkusid nõelama, pärast oli pool nägu tükk aega peaaegu halvatud. Mõtlesin, kas seal, kuhu iganes ma minema saan, neid elukaid leidub. Parem juba maod või ämblikud. Tahtsin kähku minema saada. Lihtsalt eemale. Eemale vapsikupesast ja headest mälestustest. Heade mälestustega on see jama, et nad ei tule tagasi. Nad lihtsalt õrritavad sind, ära ka ei kao. Pean siit minema saama, enne kui igatsus peale tuleb. Ei tohi härdaks minna ja jokutama jääda.

„Ära siis surma saa,“ ütles sõber veel enne minekut. Isa pakkus, et viskab mind ära. Jõudsime parajal ajal. Pirakas Volvo keeras tee äärde. Lõin isale kulpi ja ronisingi reka peale. Jahe tuul tahtis koti õlalt ära kiskuda. Jää maha, jahedus.