Читать книгу In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna - Einar Laigna - Страница 3

Käes on Issanda aasta 2016. On varasügis, küpsuse aeg, õitest on saanud viljad. Algab saagikoristus. Kelle elutee jõuab künkale või mäetippu, vaatab tagasi kogu käidud teele – ta näeb seal tõuse, komistamisi, tagasilibisemisi ja jälle ülesronimist. Kogu see tee, mis tundus kunagi nii pikk, on nüüd ülevalt alla vaadates lühike. Kas on siit tipust veel kuhugi edasi pürgida? Või on see edasi hoopis tagasi? Sinna, kust kord on tuldud siia maailma, et selle tunnetuse mäe otsa ronida ja mitte tee peal nõrkeda, tagasi vajuda ja otsast peale hakata – nii nagu koolis jäetakse klassi kordama või antakse suvetööd, nii on hinge saatus kosmilises plaanis. Sellel mäkke ronimisel peab hing ideaalis vaimu abil õppima valitsema mateeriat. Seega mäetippu jõudnul on ees kaks valikut: puudujääke ja ebaõnnestumisi kahetsedes piltlikult öeldes tõusta mäetipult lendu, teise dimensiooni. Või alustada otsast peale sama teekonda. Mäetipul seistakse üksi. Seal on ainult inimene üksi, vastamisi Lõpmatuga.

Inimese elu kulgeb sotsiaalse olendina kindlas kultuuris. Inimese saatuses väljendub ka tema kultuurkonna ajalugu – selle ülimaks väljenduseks meie kultuuris on gooti katedraal, mille looduslikuks vasteks on kuusemets. Selles kultuuris väljendab küpsusesse jõudmist kujundlikult sama pilt – tornitippu jõudnu toetub küll kogu katedraalile ja tema ühtsusele, aga sealt edasi võib hing ainult ära lennata.

See tagasivaade elule moodustab ju ühe inimese eluloo, tema saatuse. Kuigi kõige olulisemad momendid on isiklikust minast lähtuvalt väga tähtsad, omandab selle kirjeldamine tõelise mõtte ainult siis, kui me vaatame seda olemise ja olemasolemise kontekstis. Olemasolemise sfäär on kosmilis-ajalooline ning olemise sfäär hinges tajutav ja tunnetatav lõpmatus koos igavikulisusega. Iga filosoofia, mis välistab selle viimase, on puudulik kobamine pimeduses. Selgitatagu ja analüüsitagu olemasolemise (exsistentia) mistahes valdkondi ja nüansse.

Seega peaks isiklikus plaanis oma elutee meenutamine olema nagu karm analüüs, kus kirjeldatule ja meenutatule lisandub kosmilis-igavikuline hinnangu andmine. Selle tee läbikäimine ei ole sageli meeldiv, seega võib seda nimetada ka katarsiseks, puhastumiseks, üleloomuliku kahetsuse äratamiseks.

Oma eluloo kirjutamine lähtuvalt sellisest dispositsioonist peaks aitama vabaneda inimlikust edevusest ja soovist kujutada ennast kangelasena. Kõrgeid ideaale teostada püüdes peab inimene lõpuks tunnistama ainult ühte – et üheks õnnestumiseks tuleb lugeda oma arusaamist ebaõnnestumisest. Kas igavikulis-lõpmatuse dimensiooni ees ongi inimesel üldse millegagi praalida? Kui inimeses ongi midagi suurt, siis sedamööda, kuivõrd ta mõistab elu igavikulise pilguga – sub specie aeternitatis.

Sellel teel ajalisest igavikku on meid meie kultuuriringis ju võimsalt aidanud ja kinnitanud, ergutanud ja lohutanud, vaimustanud ja jõudu andnud raamatutesse kätketud tuhandete aastate teadmised ja kogemused ajaloost ja inimesest. Ja vastuse otsimine küsimustele: kes me oleme, kust me tuleme, mis on kogu see hämmastav mõõtmatu, kuid siiski mõõdetav maailm ning mis on selle kõige mõte ja ülim tähendus? Tänulikus tundes kõigi nende vastu, keda võib kokku võtta üheainsa sõnaga – õpetajad – leian õigustuse ka selle ajastu kirjeldamises, mida ise olen läbi elanud. Nii nagu kultuurgi seisneb selles, et ta vaatab tagasi ja tal on püha minevik, mille läbi ta saab olla eneseteadlik ja mis annab võimaluse näha ka seda, mis on tulemas.