Читать книгу In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna - Einar Laigna - Страница 4

Elu on suur müsteerium. Teda võib kirjeldada, uurida, püüda defineerida. Koos sellega käib soov hetkeseisule punkt panna, nagu oleks kõik selge. Aga kas on?

Mis mäng see kõik on? Ja kas see on üldse mäng? On ju põhiküsimused, kõige olulisemad küsimused need: kes me oleme, kust me tuleme, mis on kõige mõte, mis on olemine, mis on olemasolemine, mis on nende erinevus? – küsimuste rida jätkub. Need ontoloogilised küsimused on kogu inimliku mõtlemise ja filosoofia aluseks. Just nende alusküsimuste mõistmisel kogeme piire, millesse inimolend on pandud. Nende põhiküsimuste üle mõteldes mõistab inimene oma mõistmise võimetust ja selle võimetuse tunnetamine ongi stiimul tunnetuse avardamiseks. Ehk lühidalt öeldes – valgustatud seisundi saavutamiseks. Piltlikult öeldes peaks nagu pealaele luugi tegema ja siis selle avama, suurte mõõdete lõpmatuseni tajumiseks. Lõpmatuse taju on inimese hinges sees, seda dimensiooni nimetatakse religioossuseks. Teadvuse tasandil tähendab see, et inimene saab aru, et ta on pisike ja tema ainuke suurus on selle väiksuse kogemine ja tunnistamine. Kuna inimene on isik, siis suhtlemiseks maailmaga isikustab ta objekti.

Tihti küsitakse, kuidas te olete jõudnud selle Absoluudi, mida me nimetame Jumalaks kõrgemas mõttes, tunnetamiseni. Normaalne inimene ei peagi selle tunnetamiseni jõudma mingite elamuste või kuulutuste läbi, vaid see peab olema loomulik, kaasasündinud omadus, mille puudumine on puue. See puue ei ole intellektuaalne, vaid tuleneb sünnipärastest eeldustest, mis Aristotelese määratluse kohaselt jaotab inimsoo suurehingelisteks (megalopsyche) ja sündinud orjadeks (doulos physicos).

Meil on minateadvus, me tunnetame ennast Minana. Ego sum – ma olen. See kehtib inimese kohta samamoodi, nagu ka Jumal vastas küsimusele: „Ma olen, kes ma olen.“ Absoluut on puhas olemine. Meie – inimolendid – oleme olemasolemine. See on essentia ja exsistentia erinevus. Surematu Dante võtab nendele küsimustele vastust otsides selle kokku sõnadega: „Ma ei tea, kes ma olen, ma ainult tean, et ma olen.“

Kes me siis oleme? Seda küsimust on ju tegelikult esitatud kõikidel aegadel. Ja kui tuua üksainuke oluline näide käsitluste erinevustest, siis tänapäeva inimfenomeni seletada püüdmised käsitlevad inimest küll psühhofüüsilise tervikuna, kuid rõhk on kindlalt ainult bioloogiliselt käsitletava materjali piirides.

Eks viimased 150 aastat on inimkonda labastatud ühe kaasaja lühidogmaga: „Inimene on ahvist arenenud!“ Inimkond ohkas kergendatult. Uus lunastaja oli leitud – ahv! Ja sellest ajast alates on tõepoolest toimunud inimkonna jätkuv labastumine selles kultuslikus arhetüübis. Tänapäeva inimene tahab ju, et kõik oleks teaduslik, teaduslikult tõestatud. Vaatame siis, kuidas sellega lood on. Mida siis räägib meile ahvi evangeeliumist näiteks niisugune raamat nagu Inimkonna varjatud ajalugu? Arutluses sellest, mis puudutab inimese arvatavaid eellasi, hakkavad korduma järgmised sõnad: usuvad, arvavad, väidetakse, enamik teadlasi kinnitab, uskusid mõned teadlased, teadlased tavatsesid väita, arvatakse olevat toimunud, teadlased arvavad koguni … niisiis – usuvad, arvavad jne. Kus on siin korrektne teaduslik tõestus? Ja lõpuks öeldakse, et praegused inimese põlvnemise kontseptsioonid ei selgita, kes me siis oleme ja kust me tuleme. Kõigest hoolimata on ahvi-usk mugav, sest see ei esita inimesele kõrgemaid nõudlusi ega eetilisi pürgimusi.

Ja kui nüüd uurida inimesekäsitlusi minevikus, siis selle näiteks sobib Robert Fluddi uurimus inimesest Utriusque Cosmi Maioris 1617. aastast, kus inimolendit käsitletakse üheltpoolt küll psühhofüüsilise, kuid teisalt kosmilise olendina. Illustratsioonil seisab inimfiguur neljakäpakil ahvi kohal. Inimese pea kohal särab kahekordsetes kiirtes kolmnurk, kiirtepärjas kolmnurk. Nii et ammu enne Darwinit oli täheldatud inimolendi kahesugust arenguvõimalust: kas kõrgema vaimsuse ja valgustatuse poole, mida tähistavad tähed HO, või degeneratsiooniliin, alla, ahvistumise poole, mida tähistavad tähed MO. Nii ongi siis sõnas homo antud need kaks liikumisvõimalust.

Ometi on kogu inimese saamise lugu kirja pandud tuhandeid aastaid tagasi päris üksikasjalises kirjelduses sellest, kuidas jumalad ehk anunnakid ehk elohimid tulid maailmaruumist ja kloonisid geenimanipulatsioonidega ristates iseennast neandertallasega ning saadi homo sapiens. Kõikide vanade rahvaste pärimused on selles liinis üksmeelsed. Elu on kosmiline. Darwinile oli maakera veel universumi keskpunkt ja kõik maine ainult kohalikku päritolu.

Milleks nii pikk sissejuhatus inimolendi päritolust? Aga sellepärast, et sellest oleneb meie eneste ja kogu meie kultuuri saatus inimesena . Kultuur ehitub arhetüübile: üks on vaevarikas tee valgustatud jumalikkuse poole, mis sünnitab kultuuri ja teine on ahv-arhetüübi, labastumise ja minnalaskmise tee. Teisisõnu – esimeses püütakse kõike bioloogilis-animaalset allutada tahte läbi mõistuse ja teadmiste valitsuse alla. See on jumalike seaduste järgimine. Ja vastandtee, allakäigu tee, on bioloogilis-animaalse ja patoloogiliste esinemisvormide kultiveerimine inimõiguste sildi all.

Missugune on inimese enda teadlik pürgimus? Kas ta tahab iseennast valitseda kuningana käies väärikuse teed? Või valitsevad inimest animaal-bioloogilised tungid ja sellest tulenevad emotsioonid? Nende arenguliinide võitlus ongi maailma ajalugu. See on ka küsimus igale inimesele – kes oled sina? Kas sa valid vaevarikka tee, hoides silme ees kõrget ideaali? Või mugava tee, sest allakäiguks ei ole pingutust vaja?

Ja lõpuks – kes olen mina ise? Ma ei olnud oma valikutes vaba. Hinge mälus oli nii võimsalt sees kosmiline tunnetus ja teadvus, mingi suurema maailma kodanikuks olemise teadvus, kes mingiks ajaks ja mingi ülesandega on saadetud siia alla. See tähendas seda, et kui olen siia maailma saadetud, siis järelikult pean siin olema. Ja just siin, selles maises olukorras püüdma teostada jumalikku kuningavalitsust bioloogilise inimese üle. Oma äärmuslikkuses on see täieliku askeesi tee. Küllap on iga inimene nii või teisiti tunnetanud seda lõhestatust taevase ja maise vahel. Ja seepärast on maine elu inimesele kannatuse tee. Mida võiks jällegi kokku võtta Dante sõnadega: see maailm on valle di lacrime – pisarate org.

Universumis pole midagi juhuslikku. Kõik, mis toimub, toimub selle kausaalsuse sees. Maine mõõde allub samadele seadustele.

Inimlikult võiks öelda, et mul on väga vedanud oma esivanematega. Hing valib ise endale vanemad. Siin pole midagi juhuslikku. Kosmilise saatuse muster on ette kirjutatud. Siin on ka küsimus inimese tahtevabadusest. Seda teemat on ajaloos põhjalikult käsitletud ja selge on see, et vastutust saab olla ainult valikuvabaduse, valikuvõimaluse ja valikute tegemise tõttu. Nendes piirides on inimese tahe vaba. See vabadus sisaldab inimese jaoks ka illusiooni, sest inimene ei tea enamasti, mis on need jõud, mis tema tahet ja tahteotsuseid suunavad.

Igatahes tajusin ma juba väga väikesena mingit missioonitunnet, mingit ülesannet, mida pean täitma, seda võib nimetada kohusetundeks. Sisimas oli pidev küsimus, et miks mind küll siia on saadetud? Ma ei suutnud sellega kaua aega leppida, mis väljendus mitmetes tõsistes tervisehädades. Varases noorukieas seda küsimust endale ühtelugu esitades ja selle kallal vaeveldes tegin järgmise otsuse: kui mind juba siia on saadetud, siis tähendab, et pean siin olema, sellel on oma mõte ja eesmärk ning selleks, et seda veel ähmasena tunduvat missiooni täita, tuleb ennast selleks üles ehitada.