Читать книгу In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna - Einar Laigna - Страница 5

Minu esimesed mälupildid: kosmiline ruum, pime, aga ühtlasi on kõik nähtav ja tajutav, tähed ümberringi. Mul ei ole keha, aga ma tunnetan ennast minana, kes kõike seda näeb, kusagilt tuleb ja kuhugi läheb. Milline võrratu kergus! Siis tumeneb ja kustub kõik, nagu oleks mattunud patjade ja tekkide alla. Ma olin jõudnud emaihusse, jämemateeriasse. On ränk kui inimese teadvus lülitatakse (või lülitub) sisse liiga vara. See teeb esimesed kohanemised maises maailmas väga raskeks ja vaevarikkaks. Varased pulgavoodi unenäod olid põhiliselt kahesugused: antiigi valge marmor, piiniad ja pikkades valgetes rüüdes inimesed. Eriti korduvalt esines rinde alt vöötatud pikas valges rüüs kuningliku hoiakuga väärikas daam, kelle juuksed olid võimsalt kuklasse põimitud. Mööduvas protsessioonis torkas ta alati silma. Teised unenäopildid pärinesid keskajast: näod, rõivad, ehitised, nagu keskaja maalidelt. Lühidalt öeldes: nagu Pieter Bruegel või Hieronymus Bosch. Ja peensusteni kõikvõimalikke detaile!

Esimene ärkamine ja väljumine sellest hingemälu maailmast on selgelt meeles: lamp toa laes, mis meenutas täiskuud öises taevas ja tumeroheline kuldliiliatega tapeet. Ukse puutahvlil läbi värvi kumav oksakoht. See on ka esimene mälestus minu emast, keda siis esimest korda elus nii vaatasin, et ka nägin. Kusagilt kostis rahulikku mahedat häält – see oli isa.

Esimesed meelde jäänud muljed välismaailmaga kohtumisest olid siis sellised. Edasi jätkus elu antiigi ja keskaja nägemustes, eelmiste kehastumiste mälestustes. Kohanemine mateeriasse oli elu algaastatel ränk. Mu käed ja jalad tundusid paksude ning rasketena, millesse ma olin nagu vangi pandud ja millest soovisin vabaneda. Raske on tulla ja kohaneda maisesse maailma, ja kui siis oled siin kohanenud ja kinnistunud, siis võib lahkumine olla sama raske. Mis on elu müsteerium? Siin võib teha kokkuvõtte filosoof Arthur Schopenhaueri teose Elutarkus viimaste sõnadega: kui me teaks, mis mäng see on, oleks kõik selge. Aga me ei tea.