Читать книгу In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna - Einar Laigna - Страница 8

Teisel maailmasõjal, ehkki selle lahingutanner oli eemal, on olnud minu lapsepõlve jaoks kindlasti määrav roll. Just selle pidevalt tajutava hädaohu tõttu, mis sai väga lähedaseks Tallinna pommitamisel 1944. aastal. Mäletan selgelt kahte pommitamist. Elades Nõmmel, kümme kilomeetrit Tallinna kesklinnast, oli pommiplahvatuste maavärin selgelt kuulda ja tunda. Teisel pommitamisel märtsis 1944 olid üksikud plahvatused väga tugevad. Olime keldris. Isa jättis keldri ukse praokile, et võimaliku tabamuse puhul ust kinni ei kiiluks. Lamasin puuriida peal – veel praegu tunnen varvaste all puuhalgude puudutust seda meenutades.

Võimsamaid mõjutusi sellest eelkooliealise lapse ajast, sõjaajast, olid ka kodused arutelud nii hetke- kui maailmapoliitikast üldse. Õhus oli üldine pinge ja ärevus. Mäletan minu isa ja meid külastanud Saksa ohvitseri surmtõsiseid nägusid 1944. aastal. Ohvitser andis mulle mängimiseks oma Walther-püstoli, olles sealt eelnevalt eemaldanud salve ja kontrollinud, et relv on ohutu. Jooksin sellega mööda tuba ja tundsin ennast olevat ka nagu sõtta kistud. Üks lause Saksa ohvitseri suust jäi teravalt meelde: „Venelastel on siiski väga head relvad!“

Igapäevaseid jutte sõja ja poliitika teemadel saatsid alati isa arutlused. Need ei olnud lihtsalt arutlused hetkeolukorrast, vaid lähtusid palju avaramast ajalookäsitlusest. Isa luges igal õhtul lõigu Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigust“ ja ülejäänud aja arutles selle üle kõva häälega. Nii päevast päeva, aastast aastasse. Ta ei lugenud kunagi korraga palju, aga vähese loetu üle toimus pikk arutelu. Tema meetod oli süvenemine. See oli mulle suurepärane ajaloofilosoofiline kool, mis kiirendas minu vaimset küpsemist ja arendas hoopis teistsugust vaadet elule.

Kogu eluks on jäänud sünge varjuna pea kohale üks lõik Richard Coudenhove-Kalergi raamatust „Totaalne riik, totaalne inimene“. Kalergi rääkis sellest, et planeeritud on kolm maailmasõda ja pärast kolmandat maailmasõda segatakse Euroopa rahvad neegritega. Ja et uus rass, mis Euroopas elama hakkab, on siis negroidne. Ja et sellist uut Euroopat sobib valitsema ainult üks rahvas – juudid. Isa luges vähe, aga arutles iga asja üle põhjalikult ja palju. See põhjustas minus lapsena vaimset varaküpsust ja ühtlasi erilist vajadust üha sügavamalt mõista, mis maailm on ja mis siin toimub.

Seetõttu kujunesid lapsepõlves minu parimateks sõpradeks täiskasvanud inimesed, just vanemad inimesed. Nendega oli huvitav, nendelt sai midagi teada ja sellega oli ühtlasi alus pandud kogu minu elu läbinud huvile – mis on ajalugu, mis maailmas toimub, mis on kõige eesmärk? Sõja tõttu elasin eelkoolieas kaksikelu – jõmpsikana teiste poistega eakohast elu ja vanemate inimestega rääkides „päris asjadest.“ Ja vanemad inimesed võtsid mind juba kui võrdväärset vestluskaaslast.

Jõmpsikatena mängisime loomulikult lõputult sõda, milleks tuli kõik puuriidast kättesaadavad pinnud mõõkadeks teha, mis küll kõik puruks taoti.

1944. aastal Tallinnast lahkuva Saksa ohvitseri poolt kingitud tääk

Mäletan, kuidas 1944. aastal sakslaste kolonnid lahkusid mööda Vabaduse puiesteed Pärnu poole. Seisime naabripoisiga tee ääres ja vaatasime seda pealt. Naabripoiss ütles, et kui see sõiduauto jõuab meie ette, siis ta jookseb ootamatult selle eest läbi. Ta tegigi nii. Õnneks sai auto pidama. Autost tuli välja Saksa ohvitser, kummardus alla minu kohale – mul on silme ees tema hõbedane punutud pagun, ilmselt oli ta major – noomis meid viisakalt ja küsis midagi oma adjutandilt, kes ulatas talle tupega püssitäägi. Ohvitser andis selle täägi mulle ja ütles fraasi, muidugi saksa keeles, mis jäi kohe selgelt meelde ja mille ema pärast toas ära tõlkis: „Ühel ilusal päeval me tuleme tagasi.“ See tääk ripub mul praegu raamaturiiuli küljes. Aastakümneid oli ta peidikus, vahepeal võtsin välja, mängisin sellega ja peitsin jälle ära. Sellest täägist ei rääkinud ma kellelegi ega näidanud ka kunagi teistele poisikestele. See oli minu jaoks midagi samasugust nagu sõja algusaastal saadud kummaline lennuaparaadi-ilmutus. Milline määratu tähtsus on niisugustel seikadel, teatud esemete hoidmisel, nendega suhtlemisel! See on üks osa teistele kättesaamatust isiksuse vaimsest alusest. Mulle sai varakult selgeks, et inimese elus peavad olema asjad, mis kuuluvad ainult talle, mida teab ainult tema, mis on tema saladus. Meie saladused ongi meie tõeline elu.

Taganevate sakslaste näod olid sünged, need olid surmaminejate näod.

Õige varsti liikusid sama teed pidi Nõukogude sõjaväekolonnid ja tehnika. Istusin jälle Vabaduse puiestee ääres aia peal ja vaatasin. Nii kaugele kui silm ulatus, olin ma ainuke kohalik elanik, kes oli tänaval nähtaval. Aga mul ei olnud vähematki hirmu. Meelde jäid punaväelastest sõdurite näod kui nad mind vaatasid, nagu öelda tahtes: sina õnnelik siin aiaposti otsas, mis meid kõik veel ees ootab! Ka need olid surmaminejate näod. Ma õppisin nägema inimest, sõltumata mundrist, mis tal seljas on. Ma ei tundnud ei hirmu ega viha, vaid mingi inimeseksolemise masendus õhkus kõigest. Mis see on, mis toimub? Kõik see süvendas minu vaimset varaküpsust.

Sõjajärgne aeg olid ränk aeg. Valitses kohutav vaesus, sõna otseses mõttes näljaoht. Aga tol ajal olid veel elus küla ja talu ning linnarahval, sageli esimese põlvkonna linnaelanikel, olid säilinud tihedad sidemed koduküla ja –taluga. Maa toitis. Põhisöök oli kartul, soust, leib, ehkki ka muud leidus. Leivanorm oli tagatud, isegi nii, et leiba sai turul müüa. Ostjateks olid tihti sõdurid ja leiva eest sai 20 rubla, nii ma mäletan.

Muidugi hakkas elu tasapisi taastuma ja vaikselt paremaks minema. Aga selles vaeses ajas sisaldus ka oma rikkus, koguni eriline rikkus. Tänapäeval ostetakse lastele või noorukitele valmis, pea täiuslikke jalgrattaid, tehnikat, mida tahes – kõik saadakse valmiskujul kätte ilma pingutuseta. Vaese aja eriline rikkus oli selles, et hea, kui sul olid ühed jalanõud ja kõik muu tuli ise teha. Meie tolleaegsed tõukerattad olid oma tehtud – hööveldamata laudadest, naeltega kokku klopsitud, ratasteks täikalt ostetud kuullaagrid. Suunamuutuseks tuli lihtsalt jõnksutada esiotsa natuke ülespoole. Asfaldil veeresid kuullaagrid imehästi. Kõrinat oli ohtrasti kuulda, lusti ja lõbu laialt. Aga mis kõige tähtsam – me õppisime ise kõike tegema!

Algkooli ajal külastasime sõpradega pühapäeviti kahte kohta – prügimäge ehk prükat ja täikat (eesti keeles ei ole kirbuturg, on täika!). Täikalt sai osta ka üksikuid jalgratta osi. Jalgratta osadest kombineerisime me siis kokku rattad, me nimetasime neid kampunnitud ratasteks. 6. algkooli klassis olid enamusel kampunnitud jalgrattad. Ainult ühele poisile oli ostetud uus ratas (tema isa oli autojuht, autojuhid ja poemüüjad olid tol ajal esimesed uusrikkad). Ja ainuke poiss, kes oma ratast ei hoidnud, oligi seesama, kellel oli ostetud ratas. Meile, kellel olid kampunnitud rattad, olid need eriline varandus, mida hoidsime erilisel viisil. Tõin selle ilusasti tuppa oma voodi kõrvale ja ema sai muidugi jälle aru, et poisid on omaette rahvas, keda peab mõistma. Pahandust ei tulnud isegi sellest, et üleõlitatud jalgratta alla tekkis sageli õliloik – mis parata, poisid on poisid.

See ei tähenda, et ma elasin mingis kõikelubatavuse maailmas. Ühelt poolt mõistes poiste hingeelu, oli selge, et seda hingeelu peab mõnikord toetama ka päris karmil viisil, mida ema ka tegi. Ja olgu ta tänatud kõige selle mõistmise ja teisalt vajaliku ranguse ja nõudlikkuse eest! Ema oli temperamentne muusikainimene, plahvatas suhteliselt kergelt. Esimene asi, mis tal tavaliselt kätte jäi, oli köögikäterätt. Esmalt oli sellega karistamine solvav, aga hiljem sain aru, et see oli õige tegu.

Vana traditsiooni kohaselt varusid ka linnainimesed maainimeste eeskujul talveks kartulit, kindlasti oli kapsatünn – kapsad tehti ise sisse, selleks olid igas peres kapsahöövlid ja kapsariiv – ning kolmas oli lihatünn, kus oli sissesoolatud sealiha. Nendel kolmel tünnil püsis elu neil rasketel aastatel. Meil oli see õnn, et kartulid saime maalt, nii isa kui ka ema poolt vanavanemate käest, kes elasid Türil. Nendelt saime ka juurvilja. Kuna vanaisa ja vanaema pidasid oma Türi aedlinna elamises alati siga, siis tuli ka sealiha sealt.

Tänu sellele elasime sõjajärgsed aastad üle. Ei olnud kuulda, et keegi nälga oleks surnud. Olid meeletud suhkrusabad, kus seisti öö läbi. Kord nägin, et väga vara hommikul oli talumees tulnud hobuse ja vankriga poe juurde. Poe avamiseni oli veel mitu tundi aega, aga tagauksest toimus suhkrukottide laadimine – tähendab, et käis ka vahetuskaup.

Siis oli ka selliseid asju – kes tahtis kaks portsu suhkrut saada, oli sülelapse kaasa võtnud. Aga oli ka neid juhtumeid, kus lapse asemel oli süles puuhalg. Ma ei mõista neid inimesi hukka. Mäletan, et suhkrut oli siiski alati kodus. Vaesus aga oli nii suur, et püüdsin oma vanemaid maksimaalselt aidata – käisin suviti karjas.

Tol ajal tehti ka saapad ise. See oli kodune töö ja seda oli õppinud ka minu isa. Nägin, kuidas saapaid tehti, tegin järele ja algkooli 6. klassis käisin koolis omatehtud saabastega. Saapapealseid müüdi poes. Mäletan kuidas nahk liistu peale pannakse, paigaldatakse sisemine tald, nahast pealse ääred alla keeratakse ja pealne pigitraadiga pingule tõmmatakse. Järgmine aste oli liim ja vahetald, siis tuli päris nahktald, mis tikutati kinni kuna ka sisemiseks tallaks oli paks nahk. Tikud liitsid need kaks nahka läbi pealse äärte kokku. Täitsa kingsepatöö! Onu õpetas mulle, kuidas tikutamisel naaskliga augud ette teha. Tikud tehti ka ise, selleks oli saepaku otsast lõigatud seib – seibi paksus oli tiku pikkus. Seib lõigati äärest teravaks ja tehti siis tikkudeks. Mäletan, et kingsepa kapp lõhnas jube hästi, kõik see vaha ja pigi ja pigitraat! Mu omatehtud saabastega oli see probleem, et ma ei jaksanud liistu seest välja tõmmata. Liist käis sellise pealsega. Pealsed tuli enne ära võtta ja siis liist. See oli päris kõvasti kinni, liistu väljatõmbamine nõudis ikka mehejõudu ja –kätt, millega laps hästi hakkama ei saanud. Selle töö tegi isa minu eest ära.

Isetegemise oskus, see „kampunnimine“ oli väga tähtis! Iga poisike oli leidur! Kõikjal leidus igasugust träni. Kui me prügimäelt tulime, siis oli meil ikka koorem kaasas. Saan aru, mida ema pidi perenaisena ja naisena kõik ära kannatama! Mul oli kaks sahtlit asju täis.

Noorukina, kui tahtsin rahu saada, käisin keldris raamatuid lugemas. Seal oli täielik rahu. Keldri aken oli maapinnal, aga valgust sealt eriti ei tulnud. Lugesin küünlavalgel. Toas suhtuti sellesse heatahtliku muhelusega – poiss loeb keldris filosoofiat! Südamlikult naerdi selle peale.

Soojad mälestused on varase lapsepõlve ajast elust maal talus, enne sõda ja sõja ajal. Talu ja küla elasid oma arhailist elu looduse ja kiriku rütmide järele. Kirikupühade kokkulangemine looduskalendriga, sakraliseeritud loodusaasta tagas need rahulikud elurütmid, tervisliku elu, kus põllumajanduslikud tööd olid vastavalt aastaaegadele täielikult sünkroonis kirikupühadega. See moodustas loomuliku eluringi inimese sünnist surmani. See elu oli kooskõlas loodusseadustega, kus olemasoluks vajalik inimlik töö sõltus loodusest, kuuseisudest. Üldise elukäsitluse juurde kuulus arusaam, et teeb inimene mida ta teeb, lõpptulemus ei olene ainult temast, vaid üle tema seisvatest kõrgematest jõududest koondnimega Jumal.

Jumal on see, kelle suhtes tuntakse absoluutset sõltuvustunnet, seega võib Jumalaks olla ka ebajumal. Tüüpiliseks ebajumala kultuseks on tänapäeval see niinimetatud majanduskasv, mille nimel tohib ohverdada, ja ohverdataksegi inimesi ja terveid rahvaid. Sellise ebajumala teenimise juures ei ole inimelu oluline ning vahend ja eesmärk on vastupidiseks pööratud. Majandus pole enam inimese jaoks, vaid inimene on majanduse jaoks. See on ju küsimus olemasolu mõttest.