Читать книгу In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna - Einar Laigna - Страница 6

Minu ema Nelli pärineb käsitöömeistri perekonnast, ta sündis 1904. aastal. Tema isa Rein Terras oli kõrge kvalifikatsiooniga lukksepp, kes suri 1943. aastal. Vanaisa töötas Tallinnas Lutheri vabrikus. Tsaari-Venemaal dikteeris üldist stiili härraslikkus, väärikus, mille järgi orienteerusid ka teised ühiskonnakihid. Ka minu vanaisa läks tööle, seljas ülikond, valge särk seljas ja must lips ees, ka suvel alati kaabuga, käe otsas Lutheri vabriku ümarakujuline vineerkohver, nahksangaga ja luuk peal, milles oli piimapudel ja võileib. Töö juures loomulikult vahetati riided, aga eneseväärikust hindav inimene oli avalikus kohas alati stiilselt riietatud.

Vanaema Emilie oli kodune ja tegeles koduhoidmisega, mis ongi normaalse naise õige tegevus. Neljast lapsest, kellest üks väga noorena hukkus, oli minu ema Nelli kõige vanem. Tema erialaks oli muusika – klaverimäng, laulmine ja koorijuhtimine. Ema töötas Rahumäe algkoolis muusikaõpetajana. Sõda ja lapsed katkestasid tema õpingud konservatooriumis, kuid minu lapsepõlvekodu oli täis elavat muusikat, klaverimängu ja laulmist. Emal oli võimas hääl. Kuna koolitunnid olid pärast lõunat, siis oli tal hommikupoolikul aega koduste toimetuste kõrval põhjalikult tegeleda ka minu harimisega. Igahommikustest klaverimängudest jäid kõrvu kõlama nimed Bach, Mozart, Schubert. Üleval pianiino kaane peal oli noodivirn kummaliste, salapäraste märkidega, millest ema võlus välja imelisi helisid. Kõige selgemalt on silme ees helesiniste kaantega paks noodivihik, sagedasest kasutamisest kulunud nurkadega, mille keskel ilutses suurelt „Bach“ ja mis minu silmade jaoks oli nagu pilt, mis selliselt kõlas. Teistegi heliloojate nimed olid minu jaoks kõlaga pildid.

Aeg-ajalt kogunesid meie kodus muusikahuvilised daamid, kelledest üks on eriti teravalt meelde jäänud – madam Nedremskaja Peterburist. Ta oli Vene revolutsiooni eest Eestisse põgenenud väga peen aadlidaam, keda koheldi ka siin erilise austusega. Nende musitseerimine algas alati hääleseadega, mis oli muidugi poisikese kõrvadele ebameeldiv, kuid jätkus päris laulmisega. Tavaliselt olin ma sel ajal teises toas, tõmbasin raamaturiiuli kõige alumisest reast raamatuid välja ja uurisin neid. Sattusin kord kunstiajaloo raamatus Niguliste kiriku altari reproduktsioonidele. Ehmatasin ära – see oli ju kõik see, mis pidevalt minu sees ja kujutluspiltides oli olnud!

Ema Nelli aastal 1929

Need olid kaks ennesõjaaegse varase lapsepõlvekodu tugevamat mõjutust, aga sellele lisandus veel üks. See oli mäng klaveriga, üksi kodus olles. Jah – mitte klaverimäng, vaid mäng klaveriga, mis seisnes selles, et klaveriklahve, mille peale ulatusin vaatama, vajutasin ma kahe käega alla – põmmm! – ja hoidsin sõrmed klahvidel, lastes helidel vaikselt hääbuda. Hääbuv heli viis justnagu kusagile kaugele ära – mida vaiksemaks jäi, seda kaugemale, hääbudes viimaks lõpmatusse ja viies mind endaga kaasa. See hääbuva heliga lõpmatusse reisimine oli seotud emaga ja heli, mis viis mind ära ja mida ühelt poolt nii väga soovisin, tõi kaasa ka valu, et see viib mind eemale emast. Seeläbi tuli juba varakult kogeda taevase ja maise lõhestatust, seda üheaegset kuulumist mõlemale poole. See mäng oli mõneti õudne, aga ma ei saanud jätta seda mängimata.

Lõunasöögi valmistamise ajal pidin alati olema köögis ja selle aja pühendas ema minu õpetamisele ja harimisele. Loomulikult kuulus selle õpetuse juurde ka lugema õpetamine, tänu millele ma pääsesin imelisse raamatute maailma väga varakult. Eesti ajaloo ülevaade oli mul olemas juba enne kooliiga. Sellest ajast peale on peaaegu maniakaalne raamatute lugemine olnud minu elu üheks keskseks teljeks. Lisaks paljudele praktilistele asjadele, mida ema mulle õpetas, nagu õmblusmasinaga õmblemine, nööbi ette õmblemine, isegi nööpaugu tegemine, olid õpetused käitumisest, millest oluline osa puudutas meheks olemist ja mehelikku käitumist. Kas tänapäeva vanematel on nii palju aega oma lastega tegelemiseks?

Õhtul oli isa kord. Töölt tulles isa sõi ja siis viskas pikali, luges paar lehekülge ja seejärel hakkas loetu üle arutlema. See oli suurepärane kool! Põhiteos, mida ta luges, oli Oswald Spengleri Õhtumaa allakäik. Juba maast-madalast olin ma oma isa-ema üle õnnelik!

Hommikupudru süües unustasin ma sageli söömise ja jäin läbi akna pilvi vahtima. Pilved, pilved, pilved – neid vaadates ma unustasin kõik muu. See oli ju nähtav osa sellest Seal. Murelikul pilgul mind jälgiv ema kommenteeris seda järgmiselt: „Kes sa küll oled?“ Sa ei ole minu poeg – isegi nii ütles! Sa oled kusagilt mujalt! Või järgmine repliik: „Mida see inimene elus küll tegema hakkab? Ta vahib ju ainult pilvi!“ Just minu hommikupudru söömise ajal uuris ta mind kuidagi imelikult ja minu jaoks jäi kõlama mõte, et mind on ära vahetatud kellegi teisega.

Ema Nelli ja isa Gustav

Õde Lea-Reet ja Einar 26. novembril 1939

1930-ndate aastate keskpaiku, kui vanaisa Rein Terras jäi pensionile, pandi rahad kokku ja osteti Türi linna maja koos sinna juurde kuuluva suure aiaga, see oli üle 3000 ruutmeetri suurune maaala. Elamu kõrval oli abihoone, mille ühes otsas oli laudaosa, keskel pesuköök-saun ja otsatuba, kuhu vanaisa seadis sisse oma lukksepatöökoja. Kauni aedlinna elanikud olid kõik aiapidajad. Pea igas majapidamises peeti ka vähesel arvul kanu ja kasvatati aastas üles üks siga. See eluviis tagas inimestele laheda äraelamise ja sõltumatuse. Toimis suuresti ka vahetuskaubandus.

Lukksepana oli vanaisal tööd küll, mis andis pensionile suure lisa. Oma aia saadused rahuldasid nii pere kui lähisugulaste vajadused ning neid viidi turulegi.

Mullapind on sealkandis suurepärane ja kasvatab kõike nii üles- kui allapoole. Oma aed andis kõik – olid õunapuud, marjapõõsad ning pool territooriumist jaotatud odra- ning kartulipõlluks. Otradega toideti kanu ja kasvatati siga. Oma põld andis looma ülalpidamiseks kõik vajaliku. Aia ääres olid vaarikad ja maasikapeenrad, samuti 22 marjapõõsast. Vanaemal oli 12 kana – suured plimutrokid, kes üle 2-3 päeva munesid väga suure muna, tihti kahe rebuga. Linnaintelligendid ja –ametnikud, kellel oma aiapidamist ei olnud, ostsid seda siis põllupidajate kodudest. See oli suurepärane ja täiuslik naturaalmajapidamine! Ja mis kõige tähtsam – see tagas inimestele maksimaalse sõltumatuse! Need aiapidajad olid tõeliselt sõltumatud inimesed.

Ema minu Tallinna kodus

Muidu oli linnakese elu rahulik, tüüpiline väikekodanlik elustiil, aga seda kõige paremas, kultuurilises mõttes. Minu vanaisade-vanaemade põlvkond tuli ju tsaariajast ja Tsaari-Venemaal andis tooni aristokraatia, kellest tulenes üldine väärikas käitumisstiil kõikidele, pluss muidugi saksa kultuur. Vanaisa töökojas toimusid ka minu esimesed kokkupuuted metallitööga, mis seisnes küll põhiliselt vanaisa töö jälgimises.

Vanaisa suri kahjuks liiga noorelt, pärast pimesoole operatsiooni lubamatult vara antud toidu tõttu. Olin oma vanaisasse väga kiindunud. Ja suviti Türil olles käisin sageli tema haual mõtisklemas ja vanaisaga vestlemas. Praegu on vanaisa pilt mul sepikoja seinal ning samuti hulk temast jäänud tööriistu.

Lapse kujunemises ja kasvamises on vanavanematel eriline osa ja tähtsus täiskasvanuks küpsemisel. Kontakti kaotamine vanavanemate põlvkonnaga väljendub tänapäeva nooruse igaveses infantiilsuses ja mitte kunagi lõppevas puberteedis, mis ei jõuagi õige küpsuseni.

Kui suhteid elukogenud inimestega asendavad ainult omaealised ja nutitelefon, siis näeme tänapäeval, mis tagajärjed sellel on. Niisugused põlvkonnad, kellel puudub ajalis-ajalooline sügavus mineviku suhtes, elavad trendide ja moodide järele.

Mul oli kolm õde – minust neli aastat vanem õde Reet ning minust kuus aastat nooremad kaksikõed Liis ja Anu.

Varase lapsepõlve lõpp saabus 1941. aasta juunikuus. Sõda ei olnud veel alanud. Mängisin liivakastis puust autoga. Oli keskhommikune aeg. Taevas ei olnud ühtegi pilve. Päikesevalguski tundus olevat helesinine. Ja siis näen, et meie aeda Nõmmel, kus me elasime, sisenes pisike lennuk männiokstest allpool, umbes nelja meetri kõrgusel. Tõusin liivakastis püsti, õnnelikus ootusärevuses näha lennukit ligidalt. Kuna lapse maailmas on kõik võimalik, siis ei olnud minu meelest midagi imelikku selles, et see lennuk oli väike, nii umbes poole meetri pikkune. Vaikselt ujudes jäi see lennuk seisma. Ma olin pettunud – sellel lennukil ei olnud tiibu ega mootoreid. Ta oli igalt poolt ühejämedune, otstest peenenev ja külg oli täis ümmargusi illuminaatoreid ninast sabani. Hetke seisnud, tegi lennuk järsu, 90-kraadise nurga all pöörde, ujus täielikus vaikuses minu poole, siis tegi järgmise pöörde ja jäi liivakasti juures seisma. See oli minust umbes nelja-viie meetri kaugusel. Ma tundsin, et mind vaadatakse. Esitasin endale mõttes küsimuse – mis see küll on? Ja hääl peas vastas – ära karda, sa pole üksi, me oleme siin. Seisin lummatult, vaatasin nendesse illuminaatoritesse, tajusin, kuidas omakorda mind vaadatakse. Siis ujus lennuk kiirust suurendades tagahoovi ja jõudes seal kasvavate puudeni, sööstis äkki välgukiirusel otse üles.

Seisin tardunult keset liivakasti, auto käes, toibudes nähtust ja kogetust. Ema tuli majauksele ja hüüdis mind sööma. Tõmbasin ennast õhku täis ja tahtsin just hüüatada emale sellest, mis oli juhtunud. Ja samal hetkel ma mõistsin, et sellest ei saa ega ole mõtet kellelegi rääkida. See on ainult minu jaoks. Aga sellest ajast alates, jälgides inimesi, mõtlesin alati neile hinnanguid anda püüdes, kas nad on niisugused, kelledega võib juhtuda samasuguseid asju või mitte. Enamus neist kuulus nende hulka, kellega niisuguseid asju ilmselt juhtuda ei või. Läbi terve elu ei ole ma mitte kellelegi sellest juhtumisest rääkinud. See oli kohe selge – need siinsed ehk maised inimesed ei saa sellest aru. Niisiis on tulnud elada siin maailmas võõrana, millest ka paljud teised on aru saanud ja seda mulle otse öelnud. Ja kuna ma pole siit, siis on kohati toimunud minu tõrjumine. Aga kuna selles maailmas tuli elada ja hakkama saada, siis tuli seda teist maailma hoida ja varjata oma sisimas. See ülalkirjeldatud kogemus, mis kinnitas minu teadvuses juba enne olnud teispoolsust, sai siinses maises mõõtmes minu elus määravaks.

Pean ikka rõhutama, et olen eriliselt tänulik oma emale, kes oli mitte ainult õpetaja, vaid ka kasvataja. Kasvatuse eesmärk on ju oma mina, oma ego valitsemine, talitsemine ja teistega arvestama õppimine. Kes oma last armastab, see teda ka karistab. Ja eks karistada tohibki ainult armastuses.

Ühe karistusviisi eest tänan oma ema eriti, sest ta suunas mind elu üle järele mõtlema, pannes mind nurka seisma. Nurka mineku esimene hetk oli muidugi solvav, toetasin otsaesise toanurga vastu. Ligidal silmade ees oli tapeet, mille mustriks olid puulehed. Vaatlesin neid huviga, puulehtede taga tundus olevat mingi varjatud, salapärane maailm, mis tekitas erilist huvi sinna lehtede taha tungida. Mida kauem ma niimoodi oma mõttes lehtede tagusesse maailma tungida püüdsin, seda enam elavnes fantaasia ja kerkis küsimus: mis on see varjatud maailm, mida ta endas sisaldab? Möödus tükk aega ja ema ütles möödaminnes: „Võid nurgast ära tulla.“ Ma jäin nurka edasi, see oli nii huvitav ja põnev! Mõne aja pärast tuli ema vaatama ja nähes mind jätkuvalt nurgas, otsaesine surutud nurga sisse, tundis ta muidugi muret, mis on juhtunud. Miks ma nurgast ära ei tule? Ema muret mõistes tulingi siis nurgast ära. Aga kui ta tööle läks ja ma üksi koju jäin, läksin nurka tagasi! Süvendama seda imelist kogemust, mida võiks nimetada meditatsiooniks. Mõned korrad saadeti mind veel nurka, aga ema sai õige varsti aru, et karistusena mõeldu oli ilmselt täitnud oma ülesande – elu üle järele mõtelda.

Seal nurgas mediteerimine oli mulle sellest ajast alates üks eriliselt huvitav, lausa põnev rännak kuhugi väga kaugele. Tapeedimustri sees, roheliste lehtede vahel olevad tumedamad kohad osutusid väravateks, mille kaudu võis reisida peaaegu lõpmatusse. See mäng muutus minu salaeluks, mis andis mulle tohutult jõudu. Ema ei saanud iialgi teada, et ma üksi kodus olles käisin nurgas seismas! Need lõpmatuse mõtterännakud said minu elu lahutamatuks osaks juba päris varases lapsepõlves.

Inimese kasvatamine on väga oluline teema. Meie rahva tulevik sõltub sellest, missuguse noorsoo me üles kasvatame ja kujundame. Klassikalises kultuuris on alati peetud kasvatust, karakteri kujundamist olulisemaks ja tähtsamaks lihtsalt teadmiste ja oskuste andmisest. Õiges kasvatussüsteemis peab valitsema armastuse ja karmuse tasakaal.

Keskaegse rüütli kasvatuses oli poisike seitse esimest eluaastat oma ema ja teiste daamide kujundada. Vesisel sentimentalismil ei olnud seal kohta. Daam esimese kasvatajana hakkab poisslapses kujundama neid arusaamu ja hoiakuid, mida daam eeldab mehelt, kes peab olema rüütel. Selle ideaali püstitamine just naissoost isikute poolt paneb aluse poisikese kujunemisele meheks. Mõõdukas karmus koos armastusega peab esmalt õpetama seda, mida tähendab kohusetäitmine, mis väljendub ütluses „seisus kohustab“. Poisslapse puhul tähendab see, et meheksolemine kohustab käitumises, suhtumises ja hoiakutes täitma kindlaid reegleid, mitte lähtuma sellest, mis sulle hetkel meeldib või mida sa oma egost lähtuvalt tahaksid.

Siin on vabaduse kaks mõistet: plebeile tähendab vabadus teha seda, mis meeldib või mida ta tahab. Mehe seisusesse kuulumine tähendab, et sa tahad ja sulle meeldib teha seda, mida peab. Vabadus ilma kohusetunde ja vastutuseta on orja arusaam vabadusest.

Oma ema kiituseks pean meenutama veel ühte lugu lapsepõlveajast, mis seotud minu noorukiea huvidega – see oli huvi raua, terase, metalli vastu. Ma olin näinud ja jälginud, kuidas tule ja haamri abil maast leitud roostes rauatükist vormitakse midagi ilusat, antakse talle teine kuju ja otstarve. Metall oli alati midagi salapärast. Tema sees kätkes vaikivalt mingi eriline vägi ja arutu hulk igasugu vorme ja kujundeid. Peale sõda vedeles kõikjal maas igasugust rauarisu, roostes raualatte või tükke, mingeid masinaosi. Vabaduse puiestee ääres olid need kõik ilmselt pärit autodest, mida teedel oli vaja remontida. Kõik need leitud rauatükid, enamasti roostes, tõin ma hardalt koju. See oli ju metall! See oli raud! Püha ja õilis mateeria, aga täis ka mingit tohutut väge ja jõudu. Kõik selle korjatud rauakola tirisin ma tuppa ja ladustasin oma voodi alla.

Vabaduse puiesteel, Hiiu peatuse juures vedeles maas veoauto rattakilp – piisavalt suur ja raske, et seda käe otsas koju tassida. Tegin talle traadist vedamise oheliku ja käisin mitmel päeval järjest seda lohistamas oma kodu poole Valdeku peatuses. Kolmandal päeval oli väärtuslik saak meie aias ja sealt edasi tuntud teed pidi voodi alla. Mind valdas loomulikult sügav õnnetunne oma väärtuslikku raualadu vaadates. Kõike seda nähes ütles ema: „Poisid on üks täiesti eri rahvas, nende hingeelu peab mõistma!“

Ja tõepoolest – kõiki niisuguseid asju, mis marakrattide elu juurde kuulub, nagu kõikvõimaliku träni ja kola korjamine, püksitaskud pungil kive ja traadijuppe ja naelu ja kruvisid – seda kõike minu ema mõistis! Ja kõhuli üle aia ronimisest ära tulnud särginööbid – nende uuesti ette õmblemiseks võttis ta kätte ja õpetas mulle, kuidas seda ise teha. Üldiselt olid need nööbid lõpuks ees peene vasktraadiga ja nii need ka jäid, sest poiste hingeelu pidi tundma ja mõistma!

Köögis oli meil kapp, niisugune jahe sahvrikapp, mille ukse peale ma joonistasin ringi, keskele väiksema täpi ning lasksin sinna märki. Lasin niisuguse jahipüssiga, mille padruni otsa oli treitud punn ja selle punni sees oli peenike auk ning augu põhja löödi haavel lihtsalt kinni – see oli nagu õhupüss. Ema tegi seal kõrval süüa ja plärtsakad muudkui käisid, aga ta ei öelnud mitte midagi. Kui olin juba mitu pauku teinud, siis arvasin, et no nüüd tuleb midagi. Ma olin väga imestunud, aga see lugu käis ka ilmselt poiste hingeelu mõistmise alla.

Kui ema oleks ainult teadnud, mis toimus õues teiste nagamannidega koos olles kui meie käsutada oli pärast sõda ohtralt kõikvõimalikke padruneid, kahurimakarone ja kõike muud. Neid vedeles laialt ja selle laskemoona abil oli võimalik konstrueerida isegi selliseid paugutamisi, mille peale tavaliselt avanesid majade aknad ja emad hakkasid oma poegi nimepidi hüüdma. Vintpüssi padrunite jaoks kraapisime mulla sisse kraavid, siis võtsime padrunil kuuli otsast ära, võtsime natuke püssirohtu välja, panime kuuli tagasi otsa ja surusime selle kuuli põhja nii sügavale kui läks ja lõpuks panime püssirohu peale. Niimoodi valmistasime ette 20-30 padrunit. Seejärel panime need mullavalli sisse kõrvuti, otsad tihedalt ligistikku. Püssirohi ühendas neid kõiki. Ja kui otsast panid selle põlema, siis tuli endal ruttu puuriida taha liduda, sest siis järgnes niisugune trrrrr! nagu kuulipilduja valang. Vaat peale seda olid majade aknad kõik lahti! Niisugused olid need poiste harrastused. Sellistele mängudele ema õnneks peale ei sattunud. Ei tea, kas ta ka siis poiste hingeelu oleks mõistnud.

1944. aastal kui Saksa väeosa peatus põhjarannikul meie talus, kus tehti väike peatus ja keedeti katlaga süüa, „unustati“ puukuuri maha kuus vene vintpüssi ja kastidega padruneid. See oli ka aeg, kus paljudes heinaküünides võis põrandale laotud puuokste alt leida relvi. Nii et peale sõda oli poisikestel külluses võtta kõike, mis paugutas, põles ja plahvatas. Ja omaette ime on see, et nii vähe õnnetusi juhtus.

Kui me maal vintpüsse kõmmutasime, siis oli meil jahipüss kõrval – kui keegi tuleb uurima, siis näitame, et me lasime jahipüssi, ehkki paugust saab aru, millise püssiga on tegemist. Aga me jäime oma arsenaliga onule vahele, sest käes oli aeg, mil kardeti relvade pärast. Meie püssid rändasid linaleoauku ja jäime neist niimoodi ilma. Aga padrunikastid, mis meil olid metsa maha maetud, seisid seal kuni uute aegadeni. Kui Kaitseliit taastati ja ma Kaitseliitu astusin, siis läksin metsa ja kaevasin oma padrunikastid välja. Kuiv liivane pind männipuude all ja tsinkplekist joodetud karbid, lõikad lahti – sees nagu kuld! Kõik kirjad peal, mis tehases tehtud ja kuupäevad ka. 1939. aasta padrunid! Ühesõnaga – kui vanemad teaksid, mida poisikesed teevad ja kus nad kõik kolavad, siis ei tea mis hirmusid nad kõik peaksid üle elama!

Meenuvad peapiiskop Jaan Kiivit seeniori sõnad: „Kui Issanda inglid ei hoiaks lapsi, mis neist siis saaks!“ Ma olin üle 50 aasta vana kui rääkisin emale mõningaid seiklusi ja järgmisel päeval ema ütles, et ta ei ole öö läbi maganud selle pärast. Kui ma praegu mõtlen, siis hakkab mul õudne, kuidas me pimedas ronisime mööda vihmaveetoru üles! Me turnisime katusele ja siis katuseluugist pööningule. Kui ma praegu seda vaatan, siis ma ei usu, et see oli võimalik. Nagamannid ei karda mitte midagi! Nagamannid on imeosavad, neil puudub hirm. Niipalju siis poiste hingeelust ja tarkadest naistest, kes seda mõistavad.

Vahetult peale sõda, 8-aastase jõmpsikana oli minu kasutada kaheraudne jahipüss, mille naabrimees Alfred Petulai mulle lahkelt andis. Muidugi olin ma selle üle väga uhke ja jalutasin püssiga kõikjal vabalt ringi. Tol ajal olid poodides pikad järjekorrad, leivasabad ja mis kõik veel. Ja mina jalutan, suur püss seljas, seal rahva hulgas. Ainult üks kord ütles üks mees: „Püss, kus sa poisi viid?“ Kohalik miilits, kes ka korduvalt mind püssiga nägi, ei öelnud kunagi ühtegi sõna. Jahipüss oli Stalini ajal vaba, selle omamiseks ei olnud luba vaja.