Читать книгу Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu - Elizabeth Gilbert - Страница 12

Kohe ütlen, mismoodi mina õppisin hirmuga toime tulema. Võtsin juba ammu vastu otsuse, et kui tahan loovat elu – ja seda ma tahan –, siis pean ka hirmule ruumi jätma.

Palju ruumi.

Otsustasin, et pean looma piisavalt avara siseelu, et hirm ja loovus saaksid rahulikult koos eksisteerida, sest oli näha, et need jäävad nagunii alatiseks kokku. Tõtt-öelda tundub mulle, et hirm ja loomevaim on Siiami kaksikud, seda tõendab asjaolu, et loomevaim ei saa astuda ühtki sammu, ilma et hirm kõrval kõmbiks. Hirm ja loomevaim on pärit ühest üsast, nad sündisid korraga ja mõned elutähtsad elundid on neil ühised. Seepärast peamegi hirmuga ettevaatlikult ringi käima – olen märganud, et kui püütakse hirmu surmata, tapetakse seejuures pahatihti kogemata ka loomevaim.

Seepärast ei püüa ma hirmu tappa. Ma ei lähe selle vastu sõtta. Teen sellele hoopis ruumi. Palju ruumi. Iga päev. Ka praegu teen ma hirmule ruumi. Luban hirmul elada, hingata ja mugavalt jalgu sirutada. Mulle näib, et mida vähem ma hirmuga võitlen, seda vähem võitleb hirm vastu. Kui mina lõdvestun, lõdvestub ka hirm. Tõtt-öelda kutsun ma hirmu südamlikult igale poole kaasa. Koostasin hirmule isegi tervituskõne, mille kannan ette enne igat uut ettevõtmist või suurt seiklust.

See on umbes selline:

„Kallis Hirm! Loomevaim ja mina kavatseme minna rännakule. Ma mõistan, et sina tuled kaasa, sest seda teed sa alati. Mõistan, et sa usud, et sul on minu elus tähtis ülesanne täita ja sa võtad seda tõsiselt. Su ülesanne näikse olevat külvata täielikku paanikat alati, kui ma kavatsen teha midagi huvitavat, ja luba öelda, et sa täidad oma ülesannet oivaliselt. Taeva päralt, muidugi tee seda edasi, kui tunned, et pead. Aga ka mina kavatsen sel rännakul oma ülesannet täita, nimelt usinalt töötada ja keskenduda. Loomevaim täidab omakorda oma ülesannet ehk ergutab ja tiivustab. Meie sõidukis on piisavalt ruumi, nii et tunne end nagu kodus, aga püüa aru saada, et ainult Loomevaim ja mina langetame rännakul otsuseid. Ma saan aru ja lepin sellega, et sa oled meie perekonna liige, ega jäta sind kunagi meie tegevusest kõrvale, aga ikkagi tea, et sinu soovitusi ei järgi me kunagi. Sa tohid istuda ja võid sõna võtta, aga mitte hääletada. Sa ei tohi puutuda maakaarte, ei tohi soovitada ringiminekut, ei tohi temperatuuri üles kruttida. Sa ei tohi isegi raadiot puutuda. Eelkõige aga, mu kallis vana sõber, sul on kategooriliselt keelatud juhtida.”

Siis asumegi üheskoos teele, mina, loomevaim ja hirm, igavesti külg külje kõrval, taas kord teel hirmuäratava, aga imelise tundmatu tulemuse poole.