Читать книгу Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu - Elizabeth Gilbert - Страница 7

Ma räägin küll loovast elust, aga palun saage aru, et jutt ei pruugi tingimata käia kutselise kunstniku elust ega peaaegu ainuüksi kunstile pühendatud elust. Ma ei väida, et peaksite hakkama poeediks, kes elab Kreeka mäetipul, või et peaksite esinema Carnegie Hallis või võitma Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa. (Ehkki kui tahate üht, teist või kolmandat proovida, siis muidugi mõista proovige. Mulle meeldib väga vaadata tribüünile pürgijaid.) Ei, loovale elule viidates pean ma silmas midagi palju laiahaardelisemat. Ma räägin elust, mida ajendab pigem uudishimu kui hirm.

Loova elu vahvaimaid näiteid, mida olen viimastel aastatel näinud, on mu sõbratar Susan, kes hakkas neljakümneaastasena iluuisutamist õppima. Täpsustan: tegelikult ta oskas uisutada. Ta oli lapsepõlves võistelnud ja iluuisutamist väga armastanud, kuid loobunud sellest teismeeas, kui oli selgunud, et ta polnud piisavalt andekas, et tulla meistriks. (Oh seda võluvat teismeiga, kui „andekad” eraldatakse ametlikult karjast; kui ühiskonna loominguliste unistuste kogu koorem laotakse väheste väljavalitute õblukestele õlgadele, kõiki teisi aga määratakse lihtlabasemasse, loomepalanguvabasse oleskellu! On alles süsteem …)

Mu sõbratar Susan ei uisutanud järgmised kakskümmend viis aastat. Milleks vaeva näha, kui ei saa olla parim? Siis sai ta neljakümneaastaseks. Ta jäi loiuks. Oli rahutu. Igavles ja oli rusutud. Susan urgitses pisut oma hinges, nagu ümmarguste sünnipäevade eel ikka tehakse. Ta küsis endalt, millal ta oli viimati tundnud helgust, rõõmu ja – jah! – loomepalangut. Oma vapustuseks tõdes ta, et seda polnud juba aastakümneid juhtunud. Tegelikult oli ta seda viimati kogenud teismelisena – siis, kui ta veel uisutas. Avastus, et ta oli seda elujaatavat harrastust endale nii kaua keelanud, kohutas teda, ühtlasi tekitas uudishimu vaadata, kas see meeldiks talle endiselt.

Niisiis andis ta uudishimule järele. Ta ostis uisud, otsis liuvälja, palkas treeneri. Ta tegi end kurdiks sisehäälele, mis manitses, et sellise jaburusega tegelemine on enese liigne poputamine, pealegi mõttetu. Ta surus maha koleda kohmetuse, et on ainus keskealine naine jääl tillukeste sulgkergete üheksa-aastaste tüdrukute keskel.

Ta lihtsalt uisutas.

Kolmel hommikul nädalas ärkas Susan enne koitu ja uisutas ühe uneähmase tunni enne tööpäeva algust. Ta uisutas, uisutas ja uisutas. Jah, see meeldis talle sama palju nagu varem. See meeldis talle veel rohkem kui kunagi varem – võib-olla sellepärast, et nüüd, täiskasvanuna, oskas ta hinnata õnnetunde väärtust. Uisutamine tekitas temas tunde, et ta on elus ja eatu. Kadus tunne, et ta on pelgalt tarbija, üksnes argikohustuste ja ülesannete kogum. Ta tegi endast midagi, tegi endaga midagi.

See oli pööre. Sõna otseses mõttes pööre, kui ta jääl tiireldes taaselustus, ikka pööre pöörde järel …

Palun pange tähele, et mu sõbratar ei võtnud end töölt lahti, ei müünud kodu maha, ei lõiganud läbi sõprussidemeid ega kolinud Torontosse, et treenida seitsekümmend tundi nädalas olümpiatreeneri käe all. Ei, see lugu ei lõpe ka meistrivõistluste medalitega. Ei peagi lõppema. Tegelikult ei lõpe see lugu üldse, sest Susan käib endiselt mitmel hommikul nädalas uisutamas – lihtsalt sellepärast, et uisutamine toob tema ellu ilu ja ülevust, mida ta ühelgi teisel viisil ei leia. Seda ülevust tahaks ta oma maises elus veel võimalikult palju kogeda.

Muud midagi.

See ongi see, mida ma nimetan loovaks eluks.

Iga inimese loova elu rajad ja tulemused on muidugi isesugused, aga üht võin ma kindlalt öelda: loov elu on võimendatud elu. See on avaram, õnnelikum ja pagana palju huvitavam elu. Elada niimoodi, tuua järjepidevalt ja visalt ilmale kalliskive, mis on teisse peidetud – see on juba iseenesest kaunis kunst.

Loovas elus peitubki suur võluvägi.