Читать книгу Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu - Elizabeth Gilbert - Страница 15

Nüüd, kui hirmust on räägitud, võime viimaks rääkida võluväest.

Räägin alustuseks kõige imepärasema loo, mis on minuga iial juhtunud.

See lugu räägib raamatust, mille kirjutamine mul luhtus.

Lugu algab 2006. aasta varakevadel. Mul oli hiljaaegu ilmunud „Söö, palveta, armasta” ning ma pidasin parajasti aru, mida edasi teha – loomingulises mõttes. Vaist ütles, et on aeg tagasi pöörduda kirjanduslike juurte juurde ja kirjutada ilukirjandusteos, aga seda polnud ma aastaid teinud. Ausalt öeldes polnud ma juba nii kaua romaani kirjutanud, et kartsin, et olen sootuks unustanud, kuidas seda teha. Nüüd aga oli mul romaani idee – idee, mis ajas mind väga elevile.

See idee tugines loole, mille mu armsam Felipe oli mulle ühel õhtul rääkinud; loole, mis oli juhtunud Brasiilias tema lapsepõlves 1960. aastatel. Brasiilia valitsusel oli olnud kavatsus ehitada maantee läbi Amazonase džungli. Oli marulise tehnilise arengu ja moderniseerimise ajajärk, nii et küllap oli seesugune mõte tundunud toona rabavalt edumeelsena. Brasiillased matsid oma ambitsioonikasse plaani terve varanduse. Ka rahvusvahelised arendajad matsid sellesse palju miljoneid. Pöörane hulk rahast kadus jalamaid korruptsiooni ja korralageduse musta auku, aga viimaks nirises piisavalt raha siiski ka õigetesse kohtadesse, nii et maantee ehitamisega sai algust teha. Mõni kuu läks kõik hästi. Töö edenes. Lühike teejupp sai valmis. Džungel oli vallutatud.

Siis hakkas vihma sadama.

Paistab, et ükski ettevõtmise kavandajatest polnud päriselt aru saanud, mida Amazonase vihmaaeg õieti tähendab. Ehituspaik oli üks-kaks-kolm üle ujutatud ja elamiskõlbmatu. Töömeestel ei jäänud muud üle kui ära minna, jättes kogu varustuse sügavale vee alla. Kui nad palju kuid hiljem, pärast vihmade lakkamist tagasi pöördusid, avastasid nad oma õuduseks, et džungel oli alustatud maantee sama hästi kui alla kugistanud. Loodus oli nende higi ja vaeva kustutanud, nagu poleks töölisi ega maanteed iial olemas olnudki. Nad ei leidnud enam seda kohtagi, kus olid töötanud. Ka kõik masinad olid kadunud. Mitte varastatud, lihtsalt alla neelatud