Читать книгу Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu - Elizabeth Gilbert - Страница 8

Räägime nüüd vaprusest.

Kui teis on vaprust, et endas peituvad kalliskivid ilmale tuua, on see lihtsalt suurepärane. Arvatavasti tegeletegi juba väga huvitavate harrastustega ja teil pole seda raamatut vaja. Jätkake samas vaimus.

Aga kui teis ei ole vaprust, siis püüame seda ühiselt natuke juurde saada. Nimelt on loov elu teerada julguse juurde. Me kõik teame seda. Me kõik teame ka seda, et kui sureb vaprus, siis sureb ka loovus. Me kõik teame, et hirm on trööstitu kalmistu, kus palav päike närvutab unistused. See on kõigile teada, lihtsalt vahel ei oska me selle teadmisega midagi peale hakata.

Loen üles mõned ohtratest hirmudest, mida tuntakse loova elu elamise ees:

Te kardate, et olete andetu.

Te kardate, et teid tõrjutakse, arvustatakse, naerdakse välja, ei mõisteta või – mis kõige hullem – ei panda millekski.

Te kardate, et teie loomingule pole turgu, niisiis polegi mõtet luua.

Te kardate, et keegi teine on seda juba teinud, ja paremini.

Te kardate, et kõik teised on seda teinud, ja paremini.

Te kardate, et keegi varastab teie ideed, niisiis on parem neid igavesti varjata.

Te kardate, et teid ei võeta tõsiselt.

Te kardate, et teie töö pole poliitiliselt, emotsionaalselt ega kunstiliselt küllalt tähtis, et muuta kellegi elu.

Te kardate, et teie unistused on piinlikud.

Te kardate, et ühel päeval vaatate oma loomingulistele püüdlustele tagasi ning peate neid tohutuks aja, jõu ja raha raiskamiseks.

Te kardate, et te pole nii distsiplineeritud, nagu vaja.

Te kardate, et teil pole õiget tööruumi, raha ega vaba aega, et saaksite leiutamisele või uurimisele keskenduda.

Te kardate, et teil pole õiget väljaõpet ega haridust.

Te kardate, et olete liiga paks. (Ma küll ei tea, mis on sel loovusega pistmist, aga kogemused on õpetanud, et enamik meist kardab, et on liiga paks, nii et pangem see igaks juhuks ärevuste loetellu kirja.)

Te kardate, et paljastate oma saamatuse, lolluse, võhiklikkuse või eneseimetluse.

Te kardate, et teie paljastused teevad omastele meelehärmi.

Te kardate sõprade ja töökaaslaste arvamust, kui te oma tõe kõva häälega välja ütlete.

Te kardate valla päästa oma sisemisi deemoneid ega taha oma sisemiste deemonitega mingil juhul kokku puutuda.

Te kardate, et teie parim töö on juba ammu tehtud.

Te kardate, et te pole parimat tööd teinudki.

Te kardate, et olete loovuse nii kauaks unarusse jätnud, et see ei virgu enam iial.

Te kardate, et olete liiga vana, et alustada.

Te kardate, et olete liiga noor, et alustada.

Te kardate, sest kunagi läks teil miski nii hästi, et enam ei saa miski hästi minna.

Te kardate, sest teil pole kunagi miski hästi läinud, nii et milleks vaeva näha?

Te kardate, et teil õnnestub üksainus asi.

Te kardate, et teil ei õnnestu mitte miski …

Teate, mul pole tervet päeva raisata, nii et aitab hirmude üleslugemisest. See nimekiri oleks nagunii lõputu, masendav takkapihta. Võtan selle kokku niimoodi: HIRMUS, HIRMUS, HIRMUS.

Kõik on nii kuradima hirmus.