Читать книгу Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu - Elizabeth Gilbert - Страница 9

Palun saage aru, et ma räägin hirmust nii asjatundlikult ainult seepärast, et tunnen seda nõnda hästi. Ma tunnen hirmu läbi ja lõhki, pealaest jalatallani. Olen olnud kogu elu kartlik. Ma sündisin kartlikuna. Ma ei liialda; küsige kellelt tahes mu peres – nad kõik kinnitavad, et ma olin erakordselt pelglik laps. Mu kõige varasemad mälestused seostuvad hirmuga, nagu enam-vähem kõik mälestused, mis järgnevad kõige varasematele.

Kasvades kartsin lisaks üldtuntud ja harilikele lapsepõlveohtudele (pimedus, võõrad, basseini sügav ots) tervet hulka läbi ja lõhki head (lund, igati toredaid lapsehoidjaid, autosid, mänguväljakuid, treppe, „Seesami tänavat”, telefoni, lauamänge, toidupoodi, teravaid rohukõrsi, iga uut olukorda, kõike, mis julges end liigutada jne jne jne).

Olin tundlik, läksin kergesti endast välja ja sain vähimastki häirimisest nutuhoo. Isa hüüdis mind ärritudes Halehelmeks. Ühel suvel, kui olin kaheksa-aastane, sõitsime Delaware’i randa. Ookean vapustas mind nii kangesti, et ma püüdsin vanematele auku pähe rääkida, et nad keelaksid kõigil rannas olijatel lainetesse minna. (Oleksin tundnud end palju mõnusamalt, kui kõik oleksid rahulikult rannalinal raamatut lugenud. Oli seda siis liialt palju palutud?) Kui oleksin saanud oma tahtmist, siis oleksin istunud kogu koolivaheaja – tegelikult lausa kogu lapsepõlve – toas ema süles hämaras valguses, kõige parem veel, külm niiske lapp laubal.

Kole öelda, aga laon selle siiski lagedale: arvatavasti oleks mulle väga meeldinud Münchhauseni sündroomiga ema, kes oleks minuga kaasa mänginud, tehes näo, et ma olen lakkamatult haige, nõrk ja suremas. Kui oleksin saanud pisimagi võimaluse, oleksin ma säärase emaga täielikult ühel nõul olnud ning hakanudki läbi ja lõhki abituks lapseks.

Aga mul polnud niisugust ema.

Mitte sinnapoolegi.

Mul oli hoopis selline ema, kes ei lasknud endaga mängida. Ta ei mõelnudki mu teatriga kaasa minna ja küllap on see mu elu suurim vedamine. Mu ema kasvas Minnesota farmis, ta oli sitkete Skandinaavia immigrantide uhke järglane ega kavatsenudki üles kasvatada mingit hädapätakat. Seda poleks ta oma südametunnistusele võtnud. Ema tegi plaani, kuidas vabastada mind hirmust, mis oli oma alastuses tegelikult lausa koomiline. Ta sundis mind igal sammul tegema just seda, mida ma kõige rohkem kartsin.

Kardad ookeani? Mine ookeani!

Kardad lund? On aeg minna lund rookima!

Ei julge telefoni vastu võtta? Nüüdsest on telefoni vastuvõtmine sinu kohustus.

Tema plaan polnud kes teab kui keeruline, aga see-eest järjepidev. Uskuge, ma hakkasin vastu. Nutsin, mossitasin, olin meelega saamatu. Ma ei tahtnud nimme hakkama saada. Viivitasin, venitasin ja värisesin. Olin valmis peaaegu kõigeks, et tõestada, kui hädine ma olen nii hingelt kui ka ihult.

Ema vastus oli ikka üks: „Ei ole sa midagi.”

Hakkasin aastaid vastu ema vankumatule usule mu jõusse ja võimetesse. Millalgi puberteedieas sain viimaks ühel päeval aru, et ma sõdin ikka väga imeliku eesmärgi nimel. Ma püüan kaitsta oma nõrkust? Kas see on tõesti see mäetipp, millel ma tahan surra?

Nagu öeldakse: „Kes kaitseb oma puudusi, ei pääse neist iial.”

Miks ma õieti tahan oma puudustega leppida?

Ei tahtnudki, nagu välja tuli.

Ma ei taha ka seda, et teie omadega lepiksite.