Читать книгу Imeflööt - Emil Kolozsvári Grandpierre - Страница 4

Elas kord kuningas. Sel kuningal üks silm kogu aeg nuttis, teine naeris. See oli kuningas Valge.

Kuningal oli kolm poega. Need ei suutnud mõista, miks küll nende kuninglikul isal üks silm nutab, teine aga naerab. Nad mõtlesid ning juurdlesid, kuid ei osanud ära arvata. Lõpuks otsustasid, et küsivad ta enda käest.

Nüüd aga hakkasid nad selle üle aru pidama, kas nad küsivad üheskoos või igaüks omaette. Kui igaüks omaette, siis kes on esimene?

Lõpuks ütles kõige noorem kuningapoeg kõige vanemale:

„Sina oled kõige vanem, sina mine esimesena.”

Vanem poeg koputas uksele ja astus isa tuppa. Kuningas istus troonil ja teritas tahul oma mõõka.

„Tere päevast, mu kuninglik isa!” tervitas vanem poeg viisakalt.

„Tere, tere, mu poeg! Mis tuuled sind siia tõid?”

„Tulin, mu kuninglik isa, küsima, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab ja teine kogu aeg naerab.”

„Hästi, mu poeg, kohe saad teada,” vastas kuningas. Ja ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ning sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa. Ainult et kuningapoeg ei jäänud ootama, kuni mõõk teda tabab, vaid hüppas kähku uksest välja.

Väljas küsisid kaks nooremat venda:

„Mida meie kuninglik isa ütles?”

Vanem poeg ei lausunud sõnagi sellest, et isa oli talle kallale tunginud, vaid julgustas keskmist venda – mingu ta aga sisse.

Keskmine poeg koputab uksele, astub sisse ja tervitab aupaklikult:

„Tere päevast, mu kuninglik isa!”

„Tere, tere, mu poeg! Mis tuuled sind siia tõid?”

„Tulin, mu kuninglik isa, küsima, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab, teine kogu aeg naerab.”

Ka temale vastas kuningas ainult niipalju:

„Hästi, mu poeg, kohe saad teada.”

Ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ning sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa. Ainult et kuningapoeg ei jäänud ootama, kuni mõõk teda tabab, vaid hüppas kähku uksest välja.

„Mida meie kuninglik isa ütles?” küsis kõige noorem poeg.

„Saad teada, kui lähed sisse,” vastas keskmine poeg.

Seda kuningapoega, kõige nooremat, kutsuti Mirkóks. Temagi koputas uksele, astus sisse, jäi seisma isa trooni ette ja lausus:

„Tere päevast, mu kuninglik isa!”

„Tere, mu armas poeg! Mida head tood kaasa?”

„Ma ei too midagi, tahtsin ainult küsida, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab, teine aga kogu aeg naerab.”

„Hästi, mu poeg, kohe saad teada,” ütles kuningas. Ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ja sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa.

Nägi mõõka kuningapoeg Mirkó. Nägi oma kuningliku isa viha, aga ometi ei põgenenud, vaid lausus pehmelt:

„Siin ma olen, mu kuninglik isa, tehke minuga, mida soovite.”

Kuningas langetas mõõga ja istus ilusasti troonile tagasi.

„Ma vastan su küsimusele,” ütles kuningas. „Üks silm nutab mul sellepärast, et vaatab su kahte vanemat venda. Teine silm naerab sinu pärast. Ma tean, et õieti oled sina väärt kuningaks saama. Ainult et nemad on vanemad, ma ei saa sind kuningaks teha. Kuid mul on hea sõber – kuningas Must. Juba sada aastat ei ole ma temaga kohtunud. Ma panen teid proovile. Kes teist toob mu hea sõbra siia, see saab kuningaks.”

Kui kuningapoeg Mirkó astus isa toast välja, küsisid vanemad vennad, kas ta sai teada, mis vaja. Kuningapoeg Mirkó jutustas, et nende kuninglik isa paneb nad proovile. Ei jäänud muud üle kui valmistuda teele asuma.

Kaks vanemat venda jooksid kohe talli, valisid välja kaks kõige kiiremat hobust ja toppisid oma seljakotid täis. Asjata palus neid Mirkó, et nad tedagi ootaksid, nad ei võtnud teda kuulda. Nad andsid oma hobustele kannuseid ja kappasid minema. Ainult tolmupilv tõusis sealt, kus nad kihutasid.

Mirkó jäi kurvaks, et ta vennad on nii südametud ega hooli temast. Nukrutsedes seal tallis, kuuleb ta äkki, et keegi lausub:

„Olen näljane, kallis peremees.”

Paljude toredate ratsahobuste hulgas oli seal vilets, põdur varss. Keegi ei hoolinud temast ega puhastanud teda, vaevalt paistis ta mustuse seest välja. Ta pahklikud jalad olid ühte- ja teistpidi kõverad, vaevalt suutis ta käia – mis seal veel jooksmisest rääkida. Armu pärast teda tallis üldse peeti. See inetu väike varss oligi nüüd kõnelnud.

Kuningapoeg Mirkó halastas ta peale. Ta täitis koti kaertega ja heitis hobusele kaela – las sööb kõhu täis, kui on nälginud. Kuid inetu väike hobune raputas pead:

„Mulle ei ole vaja kaeru, kallis peremees, vaid künatäis hirssi ja künatäis hõõguvaid süsi.”

„Tohoh!” ütles kuningapoeg. „Sellist hobust ei ole ma veel näinud, kes sööb hirssi sütega.”

Oli ta siis näinud või mitte, igatahes tõi ta künatäie hirssi. Inetu väike varss langetas ainult pea, napsas korra, ja küna oli sedamaid tühi. Kuningapoeg läks süte järele. Kolm korda pani ta küna maha, sest söed põletasid ta käsi.

Süsi ei ahminud väike varss enam ühekorraga suhu, vaid krõbistas neid mõnuga närida. Ta armastas väga värskeid hõõguvaid süsi ja ei olnud neid juba kaua aega söönud. Kui ta oli neelanud viimse tükikese, ütles ta:

„Noh, nüüd pigista silmad kinni, kallis peremees.”

Hobune raputas end korra, raputas teise korra. Raputas ennast kolmandatki korda ja muutus siis selliseks toredaks kullakarvaliseks traavliks, et kogu maailmas ei leidunud talle paarilist.

„Tee silmad lahti, mu kallis peremees.”

Kuningapoeg avas kuulekalt silmad. Kuid kohe sulges ta need uuesti, sest ta uskus, et ta näeb viirastust. Siis puudutas ta varssa, silmitses teda igast küljest ja nägi lõpuks, et see on ikkagi tõeline hobune, mitte taevalik ilmutus.

Nüüd kuningapoeg Mirkó ei kurvastanud enam. Ta teadis, et selle kullakarvalise varsa seljas leiab ta kuningas Musta, isegi kui selle loss peaks asuma teisel pool ilmamerd. Nii mõeldes hüppas ta varsa selga ja õhutas teda teele asuma.

„Veel ei ole me niikaugel, kallis peremees,” ütles varss. „Ilma sadulata, ilma mõõgata asub ainult hull teele. Roni kanala katuse alla, sealt leiad sa vana sadula ja roostetanud mõõga. Sadul pane mulle selga, mõõk seo endale vööle.”

Kuningapoeg Mirkó ronis kanala katuse alla. Ta leidis sadula ning roostetanud mõõga ja tõi alla nii ühe kui ka teise.

„Nüüd juhi mind tallist välja, kallis peremees,” käskis varss, „ja istu mulle selga.”

Kui kuningapoeg oli juba sadulas, küsis varss:

„Kuidas me peame minema, kallis peremees? Kas nagu tormituul või nagu mõte?”

„Nagu mõte.”

„Siis pane silmad kinni ja ära ava neid enne, kui ma ütlen.”

Nad läksid nagu mõte – või veel sellestki kiiremini. Siis äkki tunneb kuningapoeg, et nad ei lenda enam õhus, vaid on laskunud maapinnale. Samal hetkel ütles varss:

„Nüüd võid silmad lahti teha, kallis peremees.”

Kuningapoeg vaatas ringi ja nägi, et nad on võõral maal. Ja siis nägi ta ka kuningas Musta musta lossi kolmekümne kuue musta torniga.

„Jäta nüüd mind siia, kallis peremees. Kui sa tagasi tuled, leiad mind siit,” sõnas varss. „Ise aga mine kuningas Musta lossi. Kuid ole hästi valvas! Kuningas Must on nõiutud – magab ega ärka enne, kui sina oled ta vabastanud. Aga see ei ole kerge töö: vaenlasi on määratu hulk, kõiki pead sa võitma. Kahekaupa ilmuvad su ette sõdurid. Aga sina ära neid karda, tõmba mõõk välja ja raiu nad üksteise järel tükkideks. Kuni ükski neist veel jalul seisab, ei ärka kuningas üles.”

Kuningapoeg Mirkó läks lossi ette. Enne ukse avamist tõmbas ta välja oma roostetanud mõõga. Ja ta tegi targasti, sest vaevalt oli ta astunud üle läve, kui kaks sõdurit tulid talle koridoris vastu. Niipea kui ta oli need maha löönud, olid kohe kohal teised kaks ja siis jälle kaks. Mis teha, tuli nad üksteise järel tükkideks raiuda.

Lõpuks jõudis ta koridori lõppu ühe ukse juurde. Sellest tulid välja sõdurid. Ka seekord tuli neid kaks. Ta lõi nad maha ja astus sisse.

Sees nägi ta vastikut, koledat vanaeite määratu suurte kangaspuude taga. Eit kudus, kudus, nagu aetaks teda piitsaga taga. Kui ta pistis süstiku sisse paremalt poolt, hüppas sealt välja sõdur, kui ta pistis vasakult poolt, hüppas sõdur välja vasakult.

Kuningapoeg lõi osavalt maha viimased kaks sõdurit ja pistis seejärel läbi vanaeide, et ta enam kududa ei saaks.

Kuningas Mustal oli tütar. See tütar vaatas aknast, kuidas võitles kuningapoeg Mirkó. Kui ta nägi, et enam ei ilmu sõdureid nähtavale ei kahekaupa ega ka üksikult mitte, sai ta aru, et sangar on ka vanaeidele lõpu peale teinud. Ta jooksis trepist alla ja sõnas Mirkóle:

„Kes sa oled, sangar, et said jagu nii suurest hulgast vaenlastest?”

„Ma olen kuningas Valge poeg, Mirkó on mu nimi,” kostis kuningapoeg. „Kuningas, mu isa, saatis mind siia, et ma viiksin tema juurde ta kõige parema sõbra – ta ei ole temaga juba sada aastat enam kohtunud.”

„Mu isa, kuningas Must, on nõiutud. Sellest saadik, kui ta sinu isaga viimati kohtus, on ta vahetpidamata maganud.”

„Olgu peale,” ütles Mirkó, „nüüd äratan ta üles ja palun, et ta tuleks minuga kaasa.”

„Asjata püüaksid teda äratada,” vastas tüdruk, „sest kui palju vaenlasi sa ka ei ole hävitanud, kõige võimsam on veel alles jäänud. Siin on üks hiiglane, sellest pead sa jagu saama.”

„Hiiglasega ei ole ma veel kunagi võidelnud,” lausus Mirkó, „aga sellegipoolest tahan proovida.”

„Ma aitan sind.”

Seda öeldes jooksis kuningas Musta tütar keldrisse ja tuli tagasi kruusi veiniga. Ta andis sellest klaasitäie Mirkóle.

„Nüüd, kus sa oled seda veini joonud,” kinnitas ta, „oled sa kümme korda nii tugev, kui sa olid. Kui sa siiski veel ei suuda toime tulla, kasta oma sõrm kruusi, ja kohe kasvab su jõud. Kui sa ka seejärel ei suuda tast jagu saada, pista oma käsi tervenisti kruusi.”

Hiiglane sai haisu ninna, et võõras on julgenud lossi tungida. Ta astus koridori. Nägi, et ühtki sõdurit pole enam jalul ja et vanaeit ei koo, sest ta pole enam elus. Valjusti möirgas ta oma vihas, nii et kogu loss kajas:

„Kes oli see kelm? Kes julges seda teha?”

„Mina olin see kelm,” ütles kuningapoeg Mirkó.

„Ahaa!” ähvardas hiiglane. „Kohe õiendan sinuga arved.”

Nad sööstsid teineteise kallale, haarasid teineteisest kinni, peksid, rebisid teineteist, aga asjata, kumbki ei jäänud peale. Otsustati natuke puhata. Mirkó jooksis kruusi juurde ning niisutas sõrme veinis. Ja jälle võitlesid nad tükk aega. Ähkis ning hingeldas hiiglane, kuid veel jätkus tal jõudu. Taas puhati. Mirkó pistis käe üleni kruusi. Sellest sai ta nii palju jõudu, et lõi hiiglase ühe hoobiga põrandale. See isegi ei liigutanud enam, oli surnud.

Nüüd astus kuningatütar Mirkó juurde, süleles ning suudles teda ja tänas, et ta oli oma vaprusega teda vabastanud.

„Lähme mu isa juurde! Nüüd viimaks ärkab ta vaene üles.”

Juba sada aastat oli maganud kuningas Must, vaevaline oli ta ärkamine. Ta avas kord ühe, kord teise silma. Aga sulges nad jälle, sest valgus tegi haiget. Kui ta lõpuks avas mõlemad silmad, läks ta rõõmust päris segaseks. Sada aastat ei olnud ta näinud oma tütart. Ta rõõmustas, et võib teda jälle näha ja et ta ei olnud saja aasta jooksul kriipsu võrragi vanemaks läinud.

Siis küsis ta:

„Kes on see sangar, mu tütar?”

„See on meie päästja, kallis isa,” vastas tütar, „kuningas Valge poeg Mirkó.”

„Sina oled kuningas Valge poeg?” küsis kuningas Must. „Minu parima sõbra poeg, kellega ma tervelt sada aastat pole juttu ajanud? Tule, las ma kaelustan sind!”

„Kuningas, mu isa, saatis mind selleks siia,” ütles Mirkó, „et ma teie kõrgeausust saadaksin teel tema juurde.”

„Läheksin tõesti rõõmuga. Aga su isa elab nii kaugel siit, et me ei jõua sinna saja aastagagi.”

„Selles suhtes ärgu tundku Teie Majesteet muret! Mul on kullakarvaline varss, see viib meid kõiki kolme oma seljas sinna.”

Aga kuningas Must raputas ainult pead – see on võimatu. Pole olemas varssa, kes suudaks kanda sellist koormat.

„Küll ma hädast välja aitan,” tõotas kuningatütar.

Mindi üles lossi. Seal oli vana vilets ning katkine kapp. Kuningatütar avas selle ja võttis sealt välja kullast kepi. Ta pühkis ära tolmu ja ulatas siis kepi Mirkóle:

„Võta see kepp, käi kolm korda ümber lossi ja löö iga nelja seina pihta. Kui sa oled kolmandat korda ümber lossi käinud, muutub loss kuldõunaks. Meie isaga jääme sinna sisse. Kuldõun pista põue, et see ära ei kaoks. Nõnda suudab su hobune meie raskust kanda.”

Mirkó tegigi nii, nagu kuningatütar ütles. Kui ta oli viimast korda kepiga löönud, muutus loss kuldõunaks. Ta pistis kuldõuna põue ja läks varsa juurde.

„Sa võitsid, mu kallis peremees!” hüüdis varss juba eemalt.

Kuningapoeg Mirkó hüppas sadulasse. Ta sulges silmad, ja vaevalt oli ta nad sulgenud, kui juba varsa neli kapja plagisesid lossi õuel.

„Ava oma silmad, kallis peremees,” ütles varss, „oleme jõudnud su isa juurde.”

Kõigepealt hoolitses Mirkó oma hobuse eest. Viis ta talli ja puhastas teda korralikult, tõi talle künatäie hirssi ja künatäie hõõguvaid süsi.

Kui ta oli sellega valmis, pani ta kuldõuna keset õue maha. Ta lõi seda kolm korda kullast kepiga. Kuldõun muutus lossiks. Kuningas Must ja tema tütar nõjatusid aknale ja nende pilk kohtus kuningas Valge pilguga. Sest kuningas Valge oli kuulnud hobusekapjade plaginat õues ja oli välja vaadanud, et näha, kes tuli.

Natuke aega ta vaatas, vaatas kuningas Musta ja tema tütart, ja siis tundis ta nad ära.

„Mu kallis, armas sõber, tule alla! Ma ei ole sind ju nii ammu enam näinud.”

Kuningas Valge jooksis alla õue, kuningas Must niisamuti. Seal said nad kokku ja kaelustasid teineteist. Üks puhkes rõõmust nutma ja teine niisamuti.

„Ometi kohtusime veel kord!” ütles kuningas Valge. „Nüüd ei ole mul enam surragi kahju.”

„Ärge seda tehke, mu kallis isa!” hüüatas kuningapoeg Mirkó. „Mitte selleks ei toonud ma siia teie kõige paremat sõpra, et teid hauda ajada. Parem vestelge. Küll te jõuate veel sama.”

„Siis sina tõid ta siia, poeg Mirkó?” küsis kuningas Valge.

Kuningas Must ja ta tütar kinnitasid talle kohe, et ei keegi muu kui Mirkó oli toonud nad siia. Kui tema ei oleks maha löönud sõdureid, ei oleks surmanud vanaeite ja ei oleks võitnud hiiglast, siis võib-olla oleksid nad veel sada aastat seal vaevelnud.

„Ma teadsin, et mu kõige noorem poeg on tõeline sangar. Seepärast naeris üks mu silm kogu aeg. Ma tõotasin, et kuningriik on selle poja päralt, kes toob siia mu parima sõbra. Ole sina kuningas, Mirkó!”

Mirkó puikles natuke, kuid nõustus siis. Järgmisel päeval krooniti ta kuningaks ja seejärel võttis ta kuningas Musta tütre naiseks. Ühest sai tubli kuningas, teisest tubli kuninganna.

Kui kahe vanema vennani jõudis teade, et nende noorem vend on kuningaks saanud, tundsid nad nii suurt häbi, et läksid laia maailma hulkuma. Vana kuningas Valge aga naerab sellest ajast alates mõlema silmaga.