Читать книгу Imeflööt - Emil Kolozsvári Grandpierre - Страница 5

Elas kord üks kuningas. Ja ei oleks olnud õnnelikumat kuningat maamunal, kui ta kõige noorem tütar ei oleks teda kogu aeg kurvastanud ning talle muret valmistanud. Kuningatütar ei teinud midagi muud, kui kulutas igal jumala ööl ära üheksa paari kingi. Kuningal ei olnud enam isegi suitsuraha: kogu palga kulutas ta kingade peale.

Ühel ilusal päeval tüdines ta sellest ja laskis kogu riigis kuulutada, et annab oma tütre käe ja pool riiki sellele, kes uurib välja, kus kulutab kuningatütar ära selle arutu hulga kingi. Aga kes selle asja kallale asub, mõelgu enne järele, sest kui ta saladust ei selgita, kuivab ta pea teiba otsas.

Kogunes rahvast lossihoovi, kogunes lugematul hulgal. Kuningatütar võttis kõiki südamlikult vastu. Üksteise järel võõrustas ta proovijaid heade söökide ning jookidega. Aga veini sisse puistas ta unepulbrit. Seepärast magas kuningatütre toa läve ees palju hiilgavaid sangareid, kes ei suutnud midagi välja uurida. Ja kõigil neil võeti pea maha.

Kuulis ka üks seakarjus, et tarkuse ning osavusega võib võita poole riiki ning kuningatütrest pruudi. Ta astus oma peremehe ette ja ütles, et teeb proovi.

„Ole ettevaatlik,” hoiatas teda peremees, „muidu kuivab su pea teiba otsas.”

„Mitte selleks ei ole mul pea õlgadel!” vastas väike seakarjus.

Ta läks koju ja palus ema, et see küpsetaks talle kaku ja õmbleks koti.

Ema küpsetas kaku ja kottki sai valmis. Väike seakarjus läks oma koti ja kakuga kuninga juurde ja ütles talle:

„Noh, kuninglik kõrgus, ma uurin teie tütre saladuse välja!”

„Uuri, mu poiss, kui sul pole muud teha,” vastas kuningas. „Ma pean oma sõna – olgu sa või seakarjus.”

Ilmus ka kuningatütar ja kutsus kohe väikese seakarjuse õhtusöögile. Pakkus talle sööki, pakkus jooki. Väike seakarjus võttiski vaagnalt toitu ning võttis vastu ka täidetud klaasi – ja mitte üks kord, vaid kümme korda. Aga ta ei söönud raasukestki kuningatütre toidust ega neelanud lonksugi tema joogist. Ta sõi kodunt kaasatoodud kakku ja jõi selle juurde pudelist vett. Prae ja veini aga valas ta märkamatult oma kotti. Siis hakkas ta haigutama.

„Heida läve ette pikali, väike seakarjus,” soovitas kuningatütar, „seal tuleb sul magada.”

Väike seakarjus heitis pikali, tõmbas lambanahkse kasuka endale peale ja hakkas kohe nii kõvasti norskama, et kes magas, ehmatas unest üles. Ise ta aga ei maganud, ainult teeskles.

Kuningatütar läks oma tuppa, toimetas natuke ja sidus siis kompsu üheksa paari kingi. Kui ta oli sellega valmis, astus ta üle väikese seakarjuse ja ütles:

„Norska aga norska! Niikuinii norskad sa viimast korda elus!”

Aga väike seakarjus norskas ainult senikaua, kuni kuningatütar oli natuke maad eemale jõudnud. Siis hüppas ta püsti ja läks talle järele.

Nad käisid ja käisid pilkases pimeduses – ees kuningatütar, tema järel väike seakarjus. Viimaks jõudsid nad hõbedast sillani. Väike seakarjus murdis tükikese silla käsipuust. Sel silmapilgul kuningatütar komistas.

„Oh, mu jumal, tuhat korda olen ma käinud siit üle, aga seda pole minuga veel juhtunud,” ohkas ta.

Nad läksid edasi ja jõudsid kullast sillani. Ka kullast käsipuust murdis väike seakarjus tükikese. Nüüd kukkus kuningatütar põlvili ja ohkas:

„Oh, mu jumal, juba tuhat korda olen ma siit üle käinud, aga seda pole minuga veel juhtunud.”

Nad läksid edasi ja jõudsid teemandist sillani. Ka teemandist silla käsipuust murdis väike seakarjus tükikese. Nüüd kukkus kuningatütar päris pikali.

„Oh, mu jumal,” ohkas ta, „tuhat korda olen ma siit üle käinud, aga seda pole minuga veel juhtunud.”

Noh, mõtles väike seakarjus, kohe saan teada, kus kulutab kuningatütar ära üheksa paari kingi.

Aga see oli tal vale mõte. Natuke maad teemantsillast edasi sulges tee suur jõgi. Kuningatütar tõmbas oma rätiku otsad kahele poole laiali. Samal silmapilgul lõhenes jõgi kaheks ning kuningatütar läks vastaskaldale. Väike seakarjus tahtis talle järele rutata, aga ei jõudnud, vesi sulpsatas kokku ja voolas niisamuti edasi nagu enne.

Väike seakarjus vaatas siia, vaatas sinna, aga ei näinud ei silda ega paati. Ta jäi pead murdma, kuidas ja mis viisil ta pääseks kuningatütrele järele.

Kui ta seal pead murdis, sattus tema pilk jõekaldal leegitsevale suurele tulele. „Kui tule juures on inimesi, siis viivad nad mind üle,” mõtles ta. Ja ta astus tule juurde. Tule ääres kisklesid omavahel kolm vihast lohepoega.

„Mille pärast te tülitsete, lohepojad?” päris väike seakarjus.

„Päranduse pärast,” vastasid need.

„No mis siis teie pärandus on?”

Lohepojad lugesid üles: nende päranduseks on vammus, paar viiske ja kepp.

„Milleks see vammus kõlbab?” küsis väike seakarjus.

„Vammus kõlbab selleks,” vastas kõige vanem lohepoeg, „et kes selle selga tõmbab, seda ei näe keegi.”

„Ja viisud?”

„Viisud kõlbavad selleks,” vastas keskmine lohepoeg, „et kes need jalga tõmbab ja ütleb: „Kriuks-kriuks!”, see on seal, kuhu ta soovib minna.”

„Kuid kepp?” uuris väike seakarjus edasi.

„Kepil on niisugune omadus,” vastas kõige noorem lohepoeg, „et kelle peale sellega näidatakse, see kohe sureb.”

„Siis teen ma teile õigust ,” lausus väike seakarjus. „Pärandus on selle oma, kes esimesena tolle kõrge mäe pealt siia tagasi jõuab.”

Lohepojad kihutasid minema. Aga kaua nad ei saanud joosta, sest väike seakarjus näitas nende peale kepiga. Seepeale kukkusid nad kõik kolm maha ja ei liigutanud enam.

Väike seakarjus pani vammuse selga, tõmbas viisud jalga ja võttis kepi kätte.

„Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma seal, kus kuningatütar tantsib!”

Ja otsekohe oli ta ühes suures küünis. Selle küüni põrand oli üleni kaetud teravate habemenugadega. Nendel habemenugadel tantsis kuningatütar, aga mitte üksi, vaid üheksapealise lohega. Kui mitu korda nad tantsisid, nii mitu korda vahetas kuningatütar kingi. Kui ka üheksas paar kingi oli tal jalas ära lagunenud, istusid kuningatütar ja lohe õhtust sööma.

Väike seakarjus mõtles, et miks peab tema seisma. Ta ronis laua alla ja istus türklase moodi maha.

Nood aga lasksid endale roogasid hea maitsta. Kui nad nõnda sõid ja jõid, libises korraga lusikas kuningatütrel käest ja kukkus laua alla. Kuningatütar tahtis kummarduda ning lusikat üles tõsta.

„Ära kummardu,” ütles hoolitsevalt lohe, „küllap põrandapühkija selle hommikul üles võtab.”

Nad pidutsesid edasi. Nüüd pillas kuningatütar kuldse kahvli põrandale. Jälle tahtis ta kummarduda, aga jälle ei lasknud lohe tal seda teha.

Väike seakarjus pani lusika ja kahvli oma kotti. Ta jäi ootama, mis veel kukub. Ja peagi kukkus ka kuningatütre kuldsõrmus maha.

„Ära kummardu,” ütles jälle hoolitsevalt lohe, „küllap põrandapühkija selle hommikul üles võtab. Seniks siin sulle minu sõrmus!”

Ka kuldsõrmuse pani väike seakarjus oma kotti.

Nad jõudsid õhtusöögiga lõpule. Üheksapealine lohe pühkis puhtaks kõik oma üheksa suud, kuningatütar – oma suu. Seejärel saatis lohe kuningatütre väravani ja jättis temaga jumalaga.

„Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma kuningatütre toa läve ees!” käskis väike seakarjus imeviiske.

Kui kuningatütar koju jõudis, lamas väike seakarjus juba tema läve ees. Ta norskas nii magusasti, et isegi puhanud inimesel tekkis tahtmine magada.

„Noh, väike seakarjus,” ütles kuningatütar, „Sa oled vähemalt hästi välja maganud, enne kui sul pea maha võetakse.”

Seepeale heitis ta voodisse ja jäi kohe magama.

Hommikul käskis kuningas nii väikesel seakarjusel kui ka kuningatütrel oma palge ette ilmuda.

„Noh, väike seakarjus,” küsis kuningas, „kas sa tead, kus kulutab mu tütar igal ööl ära üheksa paari kingi?”

„Tean!”

„Ütle siis, et ma sind usuksin.”

„Nii mitu korda, kui ta tantsib,” seletas väike seakarjus, „nii mitu paari kingi ta ära kulutab. Ja et ta tantsib üheksa tantsu ja kõik need üheksa habemenugade peal, siis on tal vaja igal ööl üheksa paari kingi.”

„Kas see on tõsi, mu tütar?” päris kuningas.

Aga kuningatütar vastas, et see ei ole tõsi.

„Kas sa saad midagi tõendiks ette tuua, väike seakarjus?” küsis kuningas.

Väike seakarjus näitas kuningale järgemööda hõbedatükki, kullatükki, teemanditükki, kuldlusikat, kuldkahvlit ja kuldsõrmust.

Kuningas vaatas sõrmust ja nägi, et see on tõesti tema tütre oma.

„Noh, mu laps,” ütles ta, „kas sa seda tahad või ei, kuid sa saad väikese seakarjuse naiseks.”

Ilus kuningatütar puhkes nutma – ta ei võivat saada ei väikese seakarjuse ega kellegi teise naiseks, sest ta on üheksapealise lohe nõiduse kütkes. Kuni lohe elab, peab ta igal ööl temaga habemenugadel tantsima. Selle peale sai kuningas hirmus vihaseks.

„Ma ei ole hull, et ma kogu oma palga kingade peale kulutan! Kui sa tantsida tahad, tantsi siin kodus. Aga et sa enam habemenugadel ei tantsi, pea seda meeles!”

„Ärge muretsege, mu kõrgeauline kuninglik isa,” rahustas teda väike seakarjus. „Pigem andke mulle kott, ja küllap ma topin igasuguse mure ning häda sellesse kotti.”

„Ja kuidas sa seda teed?” küsis kuningas.

„Lihtsalt nii,” vastas väike seakarjus, „et ma raiun maha lohe üheksa pead, panen nad kotti ja asetan siia oma kuningliku isa auväärt jalgade ette.”

Kui väike seakarjus oli saanud koti, ütles ta: „Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma üheksapealise lohe koopas!”

Ja samal silmapilgul oligi ta seal.

„Kus sa oled, vastik lohe?” hüüdis ta.

Lohe tuli oma koopast välja, vaatas ringi, nuusutas õhku ja ütles lõpuks:

„Küllap mina juba olen siin, aga kus sa ise oled? Las ma hammustan su üheksaks tükiks!”

„Kui sa elus veel hammustad,” vastas väike seakarjus, „siis äärmisel juhul maas rohtu.”

Seejärel näitas ta tema peale kepiga. Lohe kukkus maha ja hingas üheksale poole välja oma hinge, sest tal oli üheksa pead. Väike seakarjus raius maha kõik üheksa pead ja toppis need kotti.

„Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma kuningalossis!” ütles ta.

Ja juba raputaski ta koledad lohepead kotist välja. Kuningatütar rõõmustas, et tal ei tarvitse enam ööd läbi habemenoateradel tantsida. Kuningas rõõmustas, et ta võib suitsetada, nii palju kui soovib, ning et kaupmees ei vii minema ta raha lugematu hulga kingade eest. Ja rõõmustas ka väike seakarjus, et oli saanud endale ilusa abikaasa ja pool kuningriiki.

Nii elasid nad õnnelikult ja pole võib-olla veel praegugi surnud.