Читать книгу Imeflööt - Emil Kolozsvári Grandpierre - Страница 7

Oli see nüüd, kus ta oli, elasid kord maailmas vaene mees ja vaene naine. Vaevas neid vaesus, aga veel enam vaevas see, et neil polnud last. Küll kurtis naine, küll halises, kuid asjatult – laps jäi tulemata.

Kord pani mees oma kaks viletsat härga ette ja logistas põllule kündma. Naine jäi üksi koju. Ta tegi mehele süüa.

Toitu keetes tuli talle jälle laps meelde. Kui oleks poeg, annaks toidu tema kätte, las viib isale põllule süüa. Mõtles nii ja ohkas raskesti:

„Oh issand, anna mulle kas või nii pisuke laps nagu oatera, surmani kiidan sind selle eest.”

Vaevalt jõudis ta seda öelda, kui juba oligi pingil väike poisike. Ei suurem ega väiksem, vaid just nii suur nagu oatera. Aga tol oasuurusel poisikesel oli nii jäme hääl, et köstergi oleks seda kadestanud.

„Siin ma olengi, emake!” hüüdis ta.

„Näen, pojuke,” ütles naine.

„Noh, kui näete, tehke siis mulle käkki. Aga keetke nii palju, et sellest saaksid söönuks kakskümmend neli niitjat, sest ma olen hirmus näljane.”

Rõõmustas naine, et tal on lõpuks poeg. Võttis siis vakatäie jahu, keetis sellest käkke ja andis pojale.

Uba-Jankó sõi need viimse raasuni ära.

„Kas said kõhu täis?” küsis ema.

„Hoopiski mitte, emake. Sellest ei saanud ma õiget maikugi suhu. Keetke veel.”

Jälle võttis naine vaka jahu, jälle tegi käkki. Uba-Jankó sõi ära ka teise kausitäie.

„Noh, pojake, nüüd said juba kõhu täis, eks ole?” küsis ema.

„Kuidas ma siis kõhu täis sain, emake. Olen vist isegi näljasem kui enne. Hea oleks, kui te veel keedaksite.”

Mis jäi vaesel naisel üle. Ta keetis veel kolmandagi kausitäie käkke, seegi kord tervest vakast jahust. Uba-Jankó sõi ka need ära.

„Noh, mu pojake,” küsis ema, „kas said lõpuks ometi kõhu täis?”

„Jah, emake, sain küll,” ütles Uba-Jankó. „Nüüd aga mõtleme ka isale. Andke toit minu kätte, emake, viin talle põllule ära.”

Valas naine lõunasöögi kaussi, kausi pani korvi. Kui ta sellega valmis oli, heitis ta pilgu korvile ja siis pojale. Korv oli ju sada korda suurem kui poiss. Naine hakkas kohe kahetsema, et ta ei olnud endale suuremat poega soovinud. See on ju nii pisike, et ei jaksa mehele süüagi viia.

„Andke juba siia, emake!” kiirustas Uba-Jankó, „ärme laseme isakest nälgida.”

„Mis ma tast annan?” ohkas ema. „Nagunii ei jaksa sa ära viia.”

„Ei jaksa viia?” küsis Uba-Jankó. Haaras korvi, seadis selle endale pea peale ja pistis jooksma mööda maanteed.

Ei saanud ta aga kaua joosta, sest ta pidi jooksu pealt peaaegu komistama kuuehärjavankri otsa. Mõtles siis, et mis ta jalakäimisega vaeva näeb, kui võib ka vankriga sõita. Asetas korvi vankri tagumisele otsale, ise aga puges ühe härja kõrva. Seal oli hea soe olla ning Jankó seadis end suurepäraselt sisse.

Äkki kuulis ta, et sulane vilistab pukis istudes. Ta kuulatas silmapilgu, ei suutnud siis aga enam vaikida ning sõnas härja kõrvast:

„Küll on sul terav vile! Oi kui terav! Aga ei jää see nii teravaks, kui selle sepa juurde viin ja seda natuke viilida lasen!”

Sulane jättis vilistamise pooleli. Vaatas siiapoole ja sinnapoole, et kes temaga räägib, aga ei näinud kuskil ühtki inimest. Arvas, et kõrvad ajavad niisama pilli, ning vilistas edasi.

Jälle ütles Jankó härja kõrvast:

„Oi kui terav! Aga ei jää see nii teravaks, kui sepp tal otsa maha viilib!”

Jälle kuulatas sulane. Nüüd oli ta juba kindel, et tal mitte kõrvad pilli ei aja, vaid et keegi temaga rääkis. Ta ei saanud aga aru, kes see võiks olla, sest kedagi näha polnud, asjata pungitas ta silmi.

„Küllap see oli vaid tuul,” mõtles ta ning laskis vilet edasi.

Aga jälle hüüdis talle Jankó:

„Oi kui terav! Ei jää see enam kauaks selliseks, sepp lubas seda viilida.”

Seepeale sulane kohkus ära, ei julgenud enam vilistada, vaid kössitas pukis nagu kärbes pärast mihklipäeva. Aeg venis ja venis, sulane kössitas pukis ja kuus härga lonkisid.

Korraga hõikas sulane ühele härjale:

„Paremale, Bimbó!”

Otsekohe vastas Uba-Jankó härja kõrvast:

„Ega muud kui vasakule, Bimbó!”

Uuesti hüüdis sulane:

„Vasakule, Csákó!”

Jälle vastas Uba-Jankó:

„Ega muud kui paremale, Csákó!”

„No see pole enam sugugi õige asi,” mõtles sulane. Aga siiski katsus ta veel kord härgadele hüüda:

„Paremale, Bimbó! Vasakule, Csákó!”

Seepeale karjus Jankó jälle:

„Ega muud kui paremale, Csákó, vasakule, Bimbó!”

Nüüd langes sulase süda saapasäärde. Ta arvas, et vanakuri vigurdab temaga, kargas vankrilt maha, nagu aetaks teda piitsaga taga, ja andis jalgadele valu, nii et isegi hagijas poleks teda kätte saanud.

Jankó võttis härjapiitsa kätte, keerutas seda paar korda ja sõitis härgadega isa põllulapi poole.

Seal kündis isa kahe viletsa härjaga. Korraga näeb ta, et tema põllule sõidab kuuehärjavanker. Aga ei vankris istumas ega vankri kõrval kõndimas ole näha inimest. Kui ta hoolega vaatas, kohkus ta hirmsasti, sest piits plaksus iseenesest nii hoogsalt, nagu oleks see elava inimese peos. Ta jättis oma härjad ja adra sinnapaika ning pistis vagude vahel jooksu, nagu jalad kandsid.

„Ärge jookske, isake!” hüüdis Jankó talle järele. „See olen mina, teie poeg. Tulin süüa tooma!”

Mees jäi seisma, pöördus ümber ja uuris Uba-Jankód pealaest jalatallani. Nägi, et see on tõepoolest tema poeg. Selle peale ta rahunes, harutas korvi lahti, võttis sealt kausi välja ning asus sööma.

Samal ajal rakendas Jankó kuus prisket härga kahe niru asemel adra ette ja hakkas kündma. Härgi polnud vaja ajada, need kündsid iseenesest. Jankó aga lipsas ühe härja kõrva ja plaksutas sealt piitsa. Ta kündis nii ilusaid vagusid, et lust vaadata.

Sõitis mööda üks suur härra neljahobusetõllaga. Isand käskis kutsaril hobused peatada, sest ta polnud niisugust asja elu seeski näinud: härg läheb ajajata, ader künnab kündjata, piits aga vihiseb iseenesest.

„Mis imeasi see küll on?” murdis isand pead. Aga ta oleks võinud sada korda niipalju pead murda, ikkagi poleks ta selle peale tulnud. Ütles siis isand teenrile, et see tõllast maha hüppaks ja kutsuks sinna mehe, kes põllu ääres einet võtab.

Tuli sulane vaese mehega.

„Kuule, sina vaene mees,” ütles isand, „kes ajab härgi, kes hoiab atra, kes vihistab piitsa?”

„Armuline härra,” vastas vaene mees,

„see on ju minu poeg, kes seal künnab,

Uba-Jankó. Ta istub härja kõrvas ja vihistab sealt piitsa.”

„Müüge see poiss mulle,” ütles härra, „ma ostan ta hea raha eest ära.”

„Ei müü mina teda, kogu maailma aarete eest ei müü,” vastas vaene mees.

Aga juba oli ka Jankó kohal. Ta ütles isale, et võtku teda peopesale ja tõstku oma kõrva juurde, ta tahab midagi ütelda.

Jankó sosistas isale, et ärgu see kartku, müügu aga teda hea raha eest ära, küllap tema juba koju tagasi lippab.

Tehti siis kaup ühe vaka kulla peale. Vaene mees kallas kulla vankripärasse, kattis selle heintega, et kellelgi ei hakkaks himu tema kulla järele. Rakendas kuus täisverd härga ette ja sõitis uhkelt koju.

Härra võttis tüki paberit ja mässis Uba-Jankó hoolikalt selle sisse. Pistis paberi oma dolmanitaskusse ja sõitis ka oma neljahobusetõllaga koju.

Kodus võttis ta paberi taskust, ei vaadanudki seda lähemalt, vaid pistis väikesse kuldkarpi, sulges selle ja asetas hõbekastikesse. Sulges sellegi ja pani vaskkastikesse ning sulges kasti. Kolm võtit aga pistis taskusse.

Järgmisel päeval kutsus ta kõik oma sõbrad ja vaderid lõunasöögile. Kui oldi küllalt söönud-joonud, tõi ta oma kolmekordse kastikese ja käskis kõigil vait olla.

„Noh,” ütles ta, „nüüd näitan teile midagi säärast, millesarnast ükski inimlaps veel pole näinud.”

Külalised vahtisid imestunult, vahtisid nagu vasikas uut väravat ja ootasid, mis nüüd tuleb.

Isand avas vaskkastikese, võttis sealt välja hõbekastikese. Avas ka selle. Hõbekastikeses oli kuldkastike, kuldkastikeses aga kokkukeeratud paberitükk. Hakkas isand paberit lahti võtma. Küll harutas ja harutas ettevaatlikult. Lõpuks sai ta paberi lahti ja vaatas oma peopesale. Peopesal polnud aga midagi.

Külalised naersid peaaegu oma lõualuud paigast, sellise mõnuga naersid nad. Ainult peremees ise ei naernud. Ta läks vihast punaseks nagu keedetud vähk. Aga mis kasu oli ta vihast ja häbist – parata polnud enam midagi. Uba-Jankó oli jäljetult kadunud.

Jankó aga polnud oodanudki, kuni härra koju jõuab. Ta puges taskust välja, hüppas maha ja asus teele seitsme maa ja mere taha.

Läks ja läks ning jõudis äkki kaheteistkümne vankri juurde, millel olid rauakoormad peal. Üks vanker oli poriauku kinni jäänud. Kakskümmend neli härga pandi vankri ette, aga needki ei suutnud seda välja tirida.

„Küll mina tõmban välja,” pakkus Jankó, „kuid tasuta ma seda ei tee.”

Mehed naersid selle peale. Ja miks nad poleks pidanud naerma – poiss oli ju oatera suurune.

Aga Jankó ei lasknud neid kaua naerda, vaid ütles oma jämedaima häälega, et nad andku talle nii palju rauda, kui ta jõuab õlale võtta, või ta jätab vankri auku.

Mehed mõtlesid, et ega selline poisike üle ühe naela kanda jõua, ja olidki nõus.

Nüüd haaras Jankó ühe käega vankri tiislist ja tõmbas. Vanker tuli porist välja, otsekui poleks ta kunagi sinna vajunud. Siis korjas Jankó kokku raua kõigilt kaheteistkümnelt vankrilt, viskas õlale ja hakkas teed mööda nii kergel sammul edasi astuma, nagu kannaks ta õlekõrt.

Imestusest vajusid meestel suud ammuli, nii et lõuad ulatusid kõhuni. Selleks ajaks, kui nad toibuma hakkasid, oli Jankó juba kaugel mägede ja orgude taga, võta veel kinni.

Uba-Jankó viis sada puuda rauda otse sepa juurde. Seal viskas ta oma rauakandami maha, nii et kogu küla vabises.

„Sellest tehke mulle nui,” ütles Jankó sepale.

„Teen,” vastas sepp.

„Ärge aga tehke mingit nigelat, vaid tehke hästi tugev.”

Ja sepp tagus nuia valmis. Jankó proovis seda nii ja teisiti ning virutas siis üles pilvedesse. Ei vaadanud talle järelegi, vaid jalutas kõrtsi poole. Kõrtsis laskis tuua endale ämbri veini ja rüüpas selle tasapisi ära.

Kui vein otsa sai, käis ilmatu kõmakas. Ülesvisatud nui oli alla kukkunud ja kolm sülda maa sisse tunginud. Jankó tõmbas selle välja, aga nuia vars läks pooleks.

Otsekohe kargas ta sepale natti.

„Kas ma ei öelnud teile, et tehke tugev nui!”

„Hästi,” vastas sepp, „ma teen tugevama.”

Sai valmis uus nui. Jankó viskas nuia üles ja läks kõrtsi lõunat sööma. Ta laskis endale keeta kolmest vakast jahust käkki ja tuua ämbri veini.

Sai otsa viimane käkk ja tühjaks viimane veiniklaas. Siis käis ilmatu kõmakas. Nüüd alles kukkus nui alla. Ta tungis kuus sülda maa sisse. Jankó tiris selle välja, aga suurt rõõmu tal sellest ei olnud, sest nui läks jällegi pooleks.

„Kuulge,” kargas ta sepa kallale, „ärge minuga mängige. Teil võib halvasti minna, kui te mind sellise ligadi-logadi tööga vihastate.”

Sepp võttis ennast kokku, tagus uut nuia kolm päeva ja kolm ööd. Kui ta tööga valmis oli, surus ta nuia Jankóle pihku.

Jankó keerutas nuia ja virutas üles taevasse, nii et vuhises. Siis läks ta ise talli ja heitis pikali. Selleks ajaks, kui ta end välja oli maganud, kukkus ka nui alla ning puuris maasse kaheteistkümne sülla sügavuse augu. Jankó tõmbas nuia välja ja vaatas järele – sel polnud häda midagi.

Sellest oli Jankól nii hea meel, et ta viskas tubli nuia õlale ja asus teele seitsme maa ja mere taha.

Jõudis kord Jankó paksu metsa. Äkki ilmusid tema ette kaksteist röövlit ning tahtsid teda paljaks riisuda. Aga Jankó ei olnud endale asjatult lasknud nuia taguda. Ta haaras selle pihku ja koksas röövlipealikut. See vajus kohe siruli nagu konn.

Teised röövlid kohkusid hirmsasti ära ja heitsid otsemaid Jankó ette põlvili. Nad palusid ja anusid, et ta kingiks neile elu, nemad aga valiksid tema oma pealikuks ja teeniksid teda surmani. Jankó halastas neile ja võttis ka pealikuameti vastu.

Joodi siis liiku ja asuti kohe teele, et üht rikast meest paljaks röövida. Jankó puges sahvriaknast sisse, avas ukse ja viskas õue kõik, mis sahvrist leidis. Ise karjus ta valjusti:

„Võtke nisu, võtke pekki, võtke vorsti, võtke jahu!”

Kaaslased vaigistasid teda, aga asjata kõik. Tema muudkui hõikas, kuni rikas mees ärkas ning ajas oma sulased ja teenrid üles. Kes sai pihku kirve, kes hangu, kes vembla – ning kargasid riisujate kallale. Röövlid kohkusid, lasksid jalga ning jätsid Jankó sahvrisse maha.

Jankó piilus ringi – mida nüüd teha. Seal oli suur kliikott. Ta hüppas kotti ja kadus osavalt kliide sekka. Mehed tuhnisid läbi kogu sahvri, toa ja köögi, aga ei leidnud Jankóst jälgegi. Kuidas nad oleksidki võinud leida, kui neil küll palju igasuguseid mõtteid pähe tuli, aga just seda juhuslikult mitte, et teda kliikotist otsida.

Lõpuks heitsid kõik puhkama. Jankó aga hakkas kliikotist väljapääsu otsima, et minema lipsata.

Siis tuli aga ühele sulasele meelde, et tarvis ka lehmale süüa viia. Ta läks sahvrisse, täitis külimitu kliidega ja viis lauta.

Jankó tundis, et teda kuhugi viiakse, aga ei saanud aru, kuhu.

Teada sai ta seda alles laudas, kui lehm pistis nina külimittu ja koos kliidega ka Jankó alla neelas.

Jankó vaatas seal lehma kõhus ringi ja nägi kohe, et nüüd on ta mõnusas paigas. Kobis ühte nurka ja uinus magama.

Järgmisel hommikul läks karjatüdruk lüpsma, patsutas lehmale külje pihta ja hõikas:

„Noh, astu tagasi!”

Jankó ei suutnud vaikida ja hüüdis oma toredast soojast korterist:

„Ära astu ühti!”

Tüdruk kohkus. Ta ajas silmad pärani, vaatas sõime ja heinamärssi – kuskil pole kedagi näha. Ütles siis veel kord lehmale:

„Astu, astu tagasi, vissi!”

„Ooh, ära astu, ära astu, vissi!”

Aga nii palju julgust karjatüdrukul enam ei olnud, et veel lauta jääda. Ta jooksis peremehe juurde:

„Oi, peremees, peremees! Tulge ruttu! Niipalju kui maailmas nõidu on, kõik nad on lauta tükkinud!”

Astus peremees lauta, vaatas ringi, pole nõiahakatustki kuskil näha. Aga kuna ta juba seal oli, siis patsutas temagi lehma kaela:

„Nooh, astu tagasi!”

Jankó hõikas lehma kõhust:

„Ooh, ära astu!”

„Tõepoolest hiilib siin kuskil nõid ringi,” mõtles peremees.

Ta otsis kähku kaks luuda, võttis ühe vasakusse kätte, teisele puistas soola, ja asetas siis luuad risti lävele. Uksenurgale riputas ta kimbu sibulaid. Võttis siis hangu, et sellega lehmast nõida välja peksta.

„Kao, kao, sa jäle nõid!” karjus ta ja hakkas lehma armutult kolkima.

Seda ei kannatanud Jankó enam vaikselt välja:

„Ooh, ära kao, ära kao!”

„Küll ma sulle näitan!” ähvardas peremees ja materdas lehma kahekordse hooga.

„Ooh, ei näita sa mulle midagi!” hüüdis Jankó.

„Küllap näeme, kes lõpuks peale jääb!”

„Ooh, ei näe me ühti!” karjus Jankó vastu.

Peremees peksis lehma, lehm ammus, peremees karjus, Jankó karjus talle vastu. Kuidas peremees ka ei rabelnud ja higistanud, nõid ei tahtnud kuidagi välja tulla.

Parata polnud midagi, lehm tuli maha tappa. Liha kaaluti ära, sisikond aga anti teenijatüdruku kätte, et ta selle oja ääres puhtaks peseks. Oja kaldal hakkas tüdruk terava noaga sooli tükeldama.

Kui ta täie hooga lõikus, märkas Jankó äkki, et tema ümber sähvib nuga. Ehmunult karjatas ta soolikate seast kõva häälega:

„Ära mind läbi torka, kuuled!”

Hirmsasti kohkudes viskas tüdruk sooled ja noa kus seda ja teist. Ise jooksis ta lõõtsutades koju ning vandus, et tema ei puuduta enam selle nõiutud lehma karvugi, poodagu ta üles, tõmmatagu rattale, raiutagu ta kas või tükkideks, sest see lehm on püsti kurat ise, nõidus ja silmamoondus.

Jankó oleks lehma maost välja roninud, aga just siis sattus sinna hall hunt. See kugistas sisikonna koos Jankóga alla.

Esialgu polnud Jankól hundi kõhus häda midagi. Kahe-kolme päeva pärast aga hakkas see lugu teda tüütama. Hakkas siis aru pidama, mil kombel sealt välja pääseda. Mõtlemine ei aidanud palju. Väljapääs oli küll olemas, aga Jankó ei olnud nii rumal, et oleks usaldanud hundi suu kaudu välja pugeda.

Mis teha, mis küll teha?

Ta ei või ometi surmatunnini hundi kõhtu jääda! Lõpuks võttis ta nõuks karjuma hakata:

„Hundile kallale! Hundile kallale!”

Hunt kohkus sellest ja tormas minema, et päästa oma nahka. Aga mida kiiremini ta kihutas, seda valjemini Jankó karjus. Jooksis, jooksis hunt, kuni korraga lõppes tal viimne jõud, ta kukkus maha, keel vajus suust välja ning hunt heitis hinge.

Nüüd polnud enam vaja hundi hambaid karta. Roniski Jankó kiiresti hundi kõhust välja. Vaatas siis ringi, et millisesse maailma nurka ta nüüd on sattunud.

Ta nägi enda ees imeilusat lossi. Ei arutlenud kaua, vaid astus kohe trepist üles – olgu lossi peremeheks kes tahes, tema puhkab siin välja, sööb kõhu täis ja läheb edasi siis, kui tuju tuleb.

Trepist üles jõudnud, avas ta kõige ilusama ukse, astus üle läve ja leidis end toredast saalist. Selles toredas saalis nägi ta kuldlauda. Kuldse laua taga istusid mees ja naine nii säravais rõivais, et selliseid pole kuningalgi.

See mees oli Jankó isa, naine aga tema ema. Kõik rõõmustasid üksteist nähes. Seejärel jutustasid isa-ema, et nii rikkaks oli nad teinud too Jankó eest saadud vakatäis kulda.

„Nüüd aga, armas laps, ära meist enam lahku,” ütles isa, „vaid elame koos kuni surmatunnini.”

Jankó oli hea poiss ja kuulas sõna. Võib-olla elavad nad oma suures lossis veel praegugi.